Terviseamet. Vahest ikka tervishoiuamet?

Valdar Parve, filosoofiadotsent ja arst

Terviseameti kohta on sotsiaalministeeriumi kodulehel neli sõnumit. Tsiteerin neid valikuliselt: „Ministeerium saatis e-õigusesse seaduse eelnõu, millega liidetakse Tervisekaitseinspektsioon, Tervishoiuamet ja Kemikaalide Teabekeskus”, sellega „koondatakse ühte asutusse valitsemisala erinevate asutuste vahel killustatud ja dubleeritud funktsioonid. ... Terviseameti funktsioonidele lisatakse meditsiiniseadmete järelevalve funktsioon,  mida praegu teevad nii Ravimiamet kui Tervishoiuamet”, „Terviseameti loomine on heaks kiidetud valitsuskabineti nõupidamisel 08.01.2009”. Terviseametiga seoses puudutan siinkohal vaid ühte „loomise” tahku: terviseametit „luues” luuakse uut eesti keelt (amet seevastu rajatakse, asutatakse või moodustatakse). Sotsiaalministeeriumi seadustega on siiamaani sündinud kaks silmatorkavat keelekäkerdist,  mis on saanud õiguskeelendi jõu ja levinud sunniviisiliselt üle Eesti. Esiteks „rahvatervis”.

Need, kellele anti ülesandeks kiirkorras tõlkida ingliskeelne public health eesti keelde, ei saanud aru, et public ei ole publik ega rahvas, vaid avalikkus, ning et health ei ole tervis, vaid tervishoid. Nad ei saanud aru, et ei valda ei inglise ega eesti keelt. Sama kehtib ka riigikogu enamuse kohta, kes ei saanud aru, et möödaminnes  muudetakse väga sügavalt eesti keelt. Teiseks nimevärraks on „Tervise Arengu Instituut”! Sellega on arengule antud seniolematu sisu. Varem on areng käinud ikka omasoodu, arendamine tähendanud aga suunatud jõupingutusi. Haritlase tõlkes saab Health Development Institute’ist eesti keeles tervishoiuedenduse instituut. „Rahvatervise seaduses” dikteeritakse meile vasturääkimist välistavalt: „rahvatervis  – teadus ja kunst haiguste ennetamiseks, eluea pikendamiseks ning vaimse ja füüsilise tervise edendamiseks ja tugevdamiseks ühiskonna organiseeritud jõupingutuste kaudu”. Loits missugune! Sellega oligi eesti keel inglistatud ja terviselt omakeelne tähendus röövitud.

Ka teatatakse seaduses: „tervis – inimese füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund, mitte ainult puuete ja haiguste puudumine”. See vene lausemalli matkiv sõnastus on õnnetuseks  WHO 1948. aasta optimistliku idealistliku tervisedefinitsiooni vaegtõlge, meie seaduse jõustamise ajaks (juulis 1995) oli sel juba kaheksa aastat vaid ajalooline väärtus. 1986. aasta Ottawa hartas oli tehtud WHO tervise mõistesse oluline täpsustus: tervis ei ole seisund, vaid „positiivne väärtusmõiste, millega rõhutatakse sotsiaalseid ja personaalseid ressursse kui ka füüsilisi võimeid”. Seaduse koostajad jätsid selle tõiga kahe silma vahele;  nad kas ei teadnud muudatusest või ei saanud aru, et see on tähtis sisuline muutus. Terviseametiga on jõutud kahe läbinisti erineva tervise mõiste kehtestamiseni. Euroopa mütoloogia tunneb arstikunstijumalat Asklepiost ja tema tütart Hygieiat, tervishoiujumalannat: esimese nimest tuleneb ravimeditsiin, teise nimest hügieen ehk tervishoid. Nõukogude vene keeles sõnastatud  meditsiini-ideoloogias tehti hügieenist kogu meditsiini tähtvaldkond, sest revolutsiooni ja sõja järel olid esiplaanil taudid, mis murdsid maha Lurichi ja Abergi. Nende taudide tõrjeks tuli käia saunas, keeta joogivett ja triikida pesu. Nende tõbede võitmise hoovuses võrdsustati tervishoid (= hügieeniline meditsiin, hügieen, vn k zdravohranenije) kogu meditsiiniga.

Tervishoiu mõistesse mahutati lisaks hügieenilisele meditsiinile ära ka hügieeni  tollane väike armetu vend ravimeditsiin. Kuna vene keel oli nõukogude ajal dominantne, levis vene keeles juba toimunud mõistetriiv sunnitult ka eesti keelde: tervishoiu instituudi uksel vahetati silt hügieeni kateedri oma vastu. Eesti Vabariigi saabudes ei ennistanud seaduseandja varasemat eesti keelt, vaid laotas varem eesti keeles tervishoiu mõistega kaetud aladele inglise keelest tõlgitud mõistevõrgu (tervisekaitse,  tervise-edendus, -ennetus, -haridus jt). Eesti Vabariik muutis seega eesti oskuskeelt NL vene keele ja inglise keele malli järgi. Tõsi, ülikooli hügieenikateedri uksele kinnitati taas silt „tervishoiu instituut” (ühe värske reformikava edenedes pole sedagi enam kauaks). Terviseameti sel viisil nimetamisega on jõudnud kätte eesti keele omapärast loobumise järgmine etapp. Tervisest, mis oli varem inimese võimeid (aktiivsust) väljendav sõna, saab terviseameti nimetamise läbi passiivsust väljendav mõiste. Ravimeditsiinis teatavasti leiab aset patsiendi ja arsti aktuaalne suhe ja patsient nõuab arstilt oma tervisesse sekkumist ning selle ennistamist või parandamist. Hügieenilises meditsiinis, mida nimetati eesti keeles varem tervishoiuks (ja millega Tartu ülikoolis tegeleb tervishoiu instituut), patsienti ei ole ja tema suhet arstiga samuti mitte.

Tegelikult  ei tähenda ju sõna tervis terviseameti nimetuses ikkagi mitte individuaalset tervist, vaid sedasama vana head hügieeni = tervise hoidu ehk seda osa meditsiinist, kus pole tegu arsti ja patsiendi suhtega, vaid inimene suhtleb ideaalide ja normidega ning tervishoiuprofessionaal või -ametnik jälgib õigusnormidest kinnipidamist ja teeb ettepanekuid õigusnormide muutmiseks. Tervishoiunormid, millega ollakse silmitsi terviseameti vastutusalas,  endi muutmist ei nõua, vaid neid töötavad välja nii professionaalid kui poliitikud ja neid jõustab riigikogu või minister. Seetõttu peaks minister ja laiemalt seaduseandja ka põhjendama, miks on vaja avalikult kaalutlemata muuta eesti keele mõistevara ja omakeelse sõnavara suhet teiste keelte sõnavaraga. Vene ja inglise keel ei ole ju ainsad keeled maailmas ega ole need ka eesti keele omaseimad eeskujukeeled.  Niisiis on terviseameti moodustamisega ühtlasi muudetud eesti keele sõna tervis tähendust. Pärast seda ei saa me üheski olukorras olla päris kindlad, kas saame õigesti aru, mida sõna tervis kasutaja silmas peab, sest terviseameti kodulehelt leiab „informatsiooni seadusandluse, haigestumise, tervishoiu, keskkonnatervise, meditsiiniseadmete ja kemikaalidega seotud ohu teemade kohta”. 

Terviseameti nimetusega põhjustab seaduseandja üha paisuva mõistelise segaduse. Seejärel on ministeeriumil või haigekassal põhjust välja anda suur summa uurimisraha, et sotsiaalteadlased uuriksid välja, mida kõike tervis küll ei ole!