Vaikides väriseb rind?

Mihkel Kaevats

 

VAIKIDES VÄRISEB RIND tuuletusse kaob õhtu

hommik sulab hääletus ärevuses päev pageb pettunult

õhutust linnast raskena vajub taas õhtu talumatuile

tänavaile aja halvavas hävingus portselan kukub käsi

värinal puruks klirisevas ehmub süda paisates ütlemata

sõnad ohtlikult vahetusse kaugusse kartuses käriseb valede

õhuke lina voodil kollases aknaraamistatud tänavavalguses

sulavad hälisev allaandumine jõuetu raev lahtuvais pisarais

krambiks kaela puudutava puuduva ängistunud higi tilkudes

kõrvetab jäätunud sisikonna tasa piinlevas ootusumbsuses

hingenaha kortsunud kriuks tõusnud on ta toolilt toanurgast

kohutav klaver täristav trompet tulistav trumm paristav bass

on tõusnud ta ja jälle mängib see õudne jazz luriseb supp

valutava kuuma kurbusena ning surmast saab saterkuub

mille ta saamatu kõikvõimas viskab toolileenile vaikides

väriseb rind käed seotud kikilipsusõlme jalgadel lakk-

kingapaelad reitel lampassid viisakal kartusest läbedal pihal

kägistav õudne kõvakrae vaikides väriseb rind kuni ta lõpuks

kukub süda jääb seisma hing kivistub keha jääb jooksma

voolama silmad vajuma nina narmendama nahk nõrguma veri

purskuma mahl kurva kollase tänavavalguse all sulab pildistuvas

särinas vägivald haledaks tombuks voodil millel vaikides väriseb

rind millel pööreldes oksendab ilm kivistunult peksvale südamele

ohates vajub nuuksete hälin ja raev hälin ja raev hälin ja raev ja

hälin

*

SÜÜTUS oli uppunud niiskesse puhtus

lämbunud lämbesse liiga paljudega

olen olnud ütles tüdruk ja tema põsele

valgus pisar ja ainuke mida poiss sai

tema aitamiseks teha oli mitte ise temaga

olla ning tüdruk sai ahastuses aru et

ta oli vahetanud midagi taastumatut

kergemeelsuskopikate vastu ja selle

ringi häda oli see et ta ei saa täis lihtsalt

kulub ära kallis pane oma käsi mu pea

alla ja hoia mind mul on seda nii vaja

aga kas sa ütled seda ja teed nii ka teistele

kas teed