Valt Ern?treit

Läti keelest tõlkinud Livia Viitol

Stratosfääri taga  

Vähesed valgusfoorid plingivad ristmikel ja mägede tagant tuleb

tuul. Väsimus ja jõuetus, ja tiivuline väljapääsmatus

haarab ja viib ära nagu jõgi, vääneldes sildade all ja heidab end

kaldale, kus on rannakivid ja liiv ja igatsus mere ja kauguse vähenemise järele,

lühenedes punktide A ja B vahel ? kahe punkti vahel ühel ringjoonel, mis kaob

horisondi taha. Tuulehood kuni 70 m sekundis,

orkaanid, taifuunid, uputused ja maavärinad,

force majeure, ülestõusud, puhkenud sõjategevus ja kuuvarjutused ?

aga 300 miili maast kõrgemal on rahu ja vaikus.

Stratosfääri pilvistel lagendikel ei kasva rohi, ei laula linnud

ega ela koduloomad. Stratosfääri kõrgemates

kihtides ei kõmise raudtee ega ulu udupasunad.

Stratosfääri sees pole teid ja valgus on kustunud. Sest 300

miili maast kõrgemal on täiuslik rahu.

Stratosfääri taha jäävad tühjad,

nürid, hirmutavad tunded sinu vastu ?

lind lendab tühjusse ja põleb ära vastu hommikut.

Ära mine, ära vaata tagasi, ära unusta ? imeliselt ja

purustamatult vastu lahkuva maailma kaduvat ilu.

Ja maailm tõmbub kerra sooja, vateeritud katte all,

ja meie ühendamatuna ja jagamatuna oma sisimas,

nagu punktid ringjoonel, nagu suvi sinu aknas, nagu linnud

pilvede õlgadel, nagu jõgi, mis heidab end kaldal kõrgele

visatud rannakividele, ja kõik on, nagu sa juba tead.

Vaid 300 miili maast kõrgemal on täiuslik rahu.

*

Me võiksime leida oma koha muinasjutu ajas ja ruumis.

Meie haavad kasvavad kinni, kuid armid ei kasva.

Minu rannale meeldib olla igavesti udusse mässitud,

et mitte kuidagi ei võiks teada, kui palju ta meile räägib.

Igapäevane valu läheb üle, aga muu valu jääb.

Üle küngaste tõuseb päikesetõusu virvendav siid.

Olen sulle juba öelnud, et suviti ma külmetan,

aga talviti on pimedus, mille sees veel midagi pole kirjutatud.

*

Me jumaldame maad

vastust nõudmata.

Ja lahkume taevasse

nagu lapsed pimedusse.

*

Planeetide piirid

ei suuda meid haarata kinni.

Nii kerged oleme.

*

Mõnikord me sureme nagu luiged,

kes elavad pargis

ja jumaldavad sügist.

*

Kõigile, kes läksid vastu hommikut Põhjapooluse taha, et elada öösel, kuid

surra päeval. Kõigile, kes ei pöördunud tagasi virmaliste ja vikerkaarte

teedelt. Ma ehitan 365 uksega maja, ja igaühe taga on iga päev

osa päikesest.