Wiedemanni keeleauhind: Ilse Lehiste jäljed keeleteaduses

Jaan Ross

Ilse Lehiste on sündinud 1922. aastal Tallinnas kõrgema sõjaväelase perekonnas. Ta lõpetas Saksa okupatsiooni ajal Lenderi gümnaasiumi, õppis seejärel ühe aasta klaverit Tallinna konservatooriumis ning 1942. aastal immatrikuleeriti Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna üliõpilaseks. 1944. aastal põgenes ta Saksamaale, kus jätkas õpinguid algul Leipzigi ning hiljem Hamburgi ülikoolis. 1948. aastal kaitses Lehiste Hamburgi ülikooli juures filoloogiadoktori  kraadi. Lehiste väitekirja teemaks oli mitmekülgsete huvidega William Morrise looming – teda peetakse üheks juugendstiili alusepanijaks Saksamaal –, eriti Morrise loomingu seosed vanema Põhjamaade kirjandusega. 1949. aastal avanes Lehistel võimalus minna Saksamaalt Ameerika Ühendriikidesse, mis katkestas ajutiselt tema senise teadusliku tegevuse. 1959. aastal kaitses Lehiste Michigani ülikooli juures teise doktoriväitekirja, mis  märgib tema uue teadusliku karjääri algust 37 aasta vanuses, seekord lingvistika alal.

Lehiste tegevus keeleteadlasena, täpsemalt foneetikuna on saavutanud maailmas väga laia tunnustuse. Tema sulest on ilmunud üle kümne raamatu, üle kahesaja artikli ning umbes sada retsensiooni. Lehiste on valitud mitme ülikooli (sh Essexi ja Lundi ülikooli) audoktoriks ning Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia (American Academy of Arts and Sciences),  samuti mitme USA kutseühingu (sh Acoustical Society of America ja American Association for the Advancement of Science) liikmeks. Ta on tegutsenud Ameerika Keeleteaduse Ühingu (Linguistic Society of America) presidendina ning pidanud külalisprofessorina loenguid paljudes maailma ülikoolides (sh Kölnis, Tartus, Tōkyōs, Viinis ja Grazis). 1963. aastast on Lehiste põhitöökohaks olnud Ohio osariigi ülikool (Ohio State  University, OSU) Columbuses.

1965. aastal valiti ta selle ülikooli lingvistikaprofessoriks, kust ta emeriteerus 1987. aastal, olles vahepeal tegutsenud ka lingvistika osakonna juhatajana ning ülikooli tenüürikomitee liikmena. OSU on mitmekümne tuhande üliõpilasega ülikool, mida paljudel aladel (psühholoogia, muusika, lingvistika jt) peetakse uurimistöö tasemelt tippklassi kuuluvaks.

Lehiste peamiseks tegevusvaldkonnaks teaduses on olnud akustiline foneetika. Ühes 1980. aastate lõpul ajakirjale Horisont antud intervjuus on Lehiste end määratlenud kui kõnefüüsikut. See iseloomustus on tabav, kuivõrd foneetika on oma uurimisobjekti – kõne – kaudu seotud humanitaarteadustega, uurimismeetodi kaudu aga loodusteadustega. Lehiste tegevuse algus foneetikuna langeb kokku spektrograafi laialdase kasutuselevõtuga, mis andis uurijale võimaluse saada helisignaali  kolmemõõtmeline kirjeldus (parameetriteks aeg, võnkesagedus ja helienergia). Spektrograafiline analüüs on teinud võimalikuks foneetiliste nähtuste objektiivse kirjeldamise nii segmentaalsel kui ka suprasegmentaalsel tasemel. Selles valdkonnas loetakse Lehiste töid lingvistikas klassikalisteks juba palju aastaid. Lehiste tööde seast tuleks esimeses järjekorras esile tõsta tema monograafiat  „Suprasegmentaalid” („Suprasegmentals”, MIT Press, 1970). Kõne suprasegmentaalseteks ehk prosoodilisteks nähtusteks nimetatakse kõnesignaali mittehäälikulisi tunnuseid, s.t tunnuseid, mis on seotud heli põhitooni, kestuse ja intensiivsusega. Võib väita, et Lehistel õnnestus oma raamatuga teataval määral ennetada foneetika arengut järgmise kolmekümne aasta vältel kogu maailmas ja sellele arengule ka omapoolset mõju avaldada. 

Suprasegmentaalsed nähtused on olulisel kohal eesti keele foneetikas, kus kolme välte vahelised erinevused näivad olevat akustiliselt kodeeritud põhiliselt kahe tunnuse abil. Nendeks tunnusteks on sõna esimese, rõhulise silbi kestuse suhe järgneva, rõhutu silbi kestusega ning (teise ja kolmanda välte eristamisel) põhitooni kontuur. 1983. aastast kuulus Lehiste ühe liikmena rahvusvaheliste foneetikateaduste kongresside  organiseerimiskomiteesse. Eeskätt tänu Lehiste initsiatiivile toimus üheteistkümnes rahvusvaheline foneetikakongress tollase Keele ja Kirjanduse Instituudi korraldusel 1987. aastal Tallinnas. Kongressist võttis osa üle kuuesaja teadlase ning seda võib koos Eestis 1970. ja 2000. aastal peetud rahvusvaheliste fennougristika kongressidega pidada üheks kõige olulisemaks Eestis kunagi toimunud lingvistiliseks teadusürituseks.

Tallinna kongressi meenutavad vanema põlve foneetikud mitmel pool maailmas tänaseni hea sõnaga. 1990. aastate alguses kinkis Lehiste Tartu ülikoolile kõnesignaali analüüsiks mõeldud tööjaama ehk digitaalse spektrograafi, mis kujutab endast personaalarvuti lisaseadmena kasutatavat riist- ja tarkvarakompleksi. Tänapäeval kuulub helikaart iga arvuti standardvarustuse hulka ning vastavaks otstarbeks vajaliku tarkvara saab veebist vabalt alla  laadida. Viisteist aastat tagasi see nii ei olnud ning USA firmas Kay Elemetrics valminud tööjaam oli eritellimusel valminud aparaat, mille hind ulatus ligikaudu saja tuhande kroonini – seda tolle aja väärtuses, kui näiteks rongipilet Tallinnast Tartusse maksis umbes kakskümmend krooni. 2001. aastal ilmus Lehiste sulest koos allakirjutanuga kirjastuses Mouton de Gruyter ingliskeelne raamat „Eesti vanema rahvalaulu  temporaalne struktuur” („The Temporal Structure of Estonian Runic Songs”). Selles raamatus vaadeldakse peamiselt akustilise foneetika meetoditega regilaulu kui lauldud keele prosoodilisi iseärasusi võrrelduna tavalise, kõneldud keelega. Et rahvalauludes tuleb värsimõõtu käsitleda paralleelselt nii teksti kui ka muusika alusel, sellele on ühena esimeste seast 1927. aastal oma artiklis „Tšastuška meetrikast” tähelepanu juhtinud pagulasest vene  keeleteadlane Nikolai Trubetskoi. Eesti regilaulutraditsiooni üheks tunnuseks on teksti ja viisi suhteliselt vaba kombineeritavus, mis tähendab, et üht viisi saab laulda mitme tekstiga (ja üht teksti mitme viisiga). Niisugust kombineeritavust võimaldab värsimõõt, mida tavapäraselt kirjeldatakse neljajalalise trohheusena. Oleme koos Lehistega püüdnud selles raamatus selgitada, millised akustilised muutused toimuvad keeles, kui viimane „surutakse” regivärsilise  rahvalaulu kitsamatesse raamidesse ja teatud määral allutatakse värsimõõdust ja muusikast johtuvatele piirangutele.

Oma 80. eluaasta künnisel (!) algatas Lehiste koos eesti keele ajaloo ja murrete professori Karl Pajusaluga Tartu ülikoolis väikeste soome-ugri keelte prosoodia uurimise projekti. Praeguseks on selle projekti raamides ilmunud kolm ingliskeelset raamatut (neist kaks Helsingis ja üks Tallinnas) ning neljas peagi valmimas. Raamatud on pühendatud vastavalt ersa, liivi, niidumari ja mokša keele uurimisele. Vaatamata nimetatud keelte suhteliselt vähesele tuntusele maailmas, leidub neis nähtusi, mis võiksid huvi pakkuda märksa laiemalt, mitte ainult fennougristika seisukohast. Näiteks rõhk ersa keeles kujutab enesest üsna huvitavat nähtust, millel vähemasti esmapilgul ei näi olevat konkreetset lingvistilist funktsiooni – rõhu asukoha sõnas  valib kõneleja omatahtsi. Juba ilmunud kolme prosoodiaraamatu püsiautorite sekka kuuluvad lisaks Lehistele ja Karl Pajusalule Tiit-Rein Viitso ja Pire Teras, kuid nende kõrval on raamatute kallal vaeva näinud veel kuus inimest. Nii et tegemist on keskmise suurusega rahvusvahelise projektiga, millesse on haaratud nii ida kui ka lääne taustaga uurijaid. Kõrvuti foneetika-alase tegevusega ei ole Lehiste kõrvale jätnud oma kirjanduslikke  ja kirjandusteaduslikke huvisid. 1989. aastal avaldas kirjastus Maarjamaa Kanadas Lehiste luulekogumiku pealkirjaga „Noorest peast kirjutatud laulud”. Lehiste on kirjutanud arvukalt Eestis ilmunud kirjandusteoste tutvustusi USAs ilmuvale kvartalikirjale World Literature Today, varasema nimega Books Abroad, mille peatoimetajana tegutses pikka aega Ivar Ivask. Eestis on Lehiste tegevust jõudumööda märgatud ja tunnustatud. 1989. aastal valiti  Lehiste Tartu ülikooli audoktoriks ning 2008. aastal Eesti Teaduste Akadeemia välisliikmeks (Soome Teaduste Akadeemia välisliikmeks oli Lehiste saanud kümme aastat varem). 2001. aastal avaldas kirjastus Ilmamaa prestiižikas „Eesti mõtteloo” sarjas valiku Lehiste artikleid pealkirjaga „Keel kirjanduses”. Samal aastal autasustati Lehistet Valgetähe III klassi teenetemärgiga. Kodumaist tunnustust kroonib eesti teaduse grand old lady’le äsja määratud  Wiedemanni keelauhind.