Kurvikad naised säutsuvad Twitteris ja lingivad keelenõuande kodulehte

Margit Langemets

Eesti Keele Instituudi kodulehte nagu ka keelenõuande oma on keelehuvilisel ikka aeg-ajalt mõtet linkida. Selle aasta lõpus näeb EKIs ilmavalgust neli uut sõnaraamatut või selle järjekordset osa, pool e-raamatuina, pool küll paberil, aga mõne aja pärast ka elektroonilisena.

Pealkirja lausekatked pärinevad uuest õigekeelsussõnaraamatust ÕS 2013 (peatoimetaja Maire Raadik), kust leiab suure hulga viimasel ajal käibele tulnud uusi sõnu ja tähendusi (kurvikas, säutsuma, linkima). Eeskätt uusi liitsõnu (nt köögihunt, odavlend, meesliikumine, abikõlblik), sh liitverbe (järelkuulama, küsimärgistama), aga ka uusi oma- või võõrtuletisi (taristu, nobelist) ning laenatud ja rohkem või vähem muganenud/ mugandatud võõrsõnu (stripp, jojoob, narkolepsia). ÕSi peamine roll on ikka olnud soovitada, pakkuda välja omakeelsemaid, suupärasemaid vorme, anda keelekasutajale ideid oma keelt kujundada, sestap on raamatus koha leidnud või kohta hoidnud võhikule ehk veidradki tuletised (nörbus ’nõrgalt nägemine’, valits ’väljavaliv seadis’), mida üldkeeles näha ei ole. ÕS ei väsi ka meelde tuletamast, et multikultuurse asemel sobib mitmekultuuriline või et autori aadressil võib vabalt olla autori kohta, ilma et teksti tõsiseltvõetavus kannataks. Oma iseloomult jätkatakse ÕS 2006 suunda, vaid ÕSi morfoloogia esituse süsteem on viidud kooskõlla teiste instituudi sõnastike omaga. Uue paberÕSi ettetellimine on juba välja hõigatud.

Ametniku soovitussõnastik (peatoimetaja Tiina Paet) on eeskätt riigi- ja omavalitsusametnikele, aga tegelikult kõigile ametlike või ka reklaamtekstide koostajatele. ÕSiga võrreldes on siin sõnaartiklid pikemad, lihtsalt ja arusaadavalt on lisatud selgitusi. Eriti väärt on näited, kuidas mõnda kohmakat või ületarvitatud sõnastuses mõtet saab lihtsa(ma)lt ja selge(ma)lt väljendada. Omasõnadest käsitletakse just sääraseid moesõnu, millega ametlike tekstide koostajad sageli liialdavad (nt kaardistama), lingitud on keelekorraldajate varem ilmunud kirjutisi. Ametniku soovitussõnastik ilmub üksnes elektroonilisena instituudi kodulehel. Vadja keele sõnaraamat (toimetanud Silja Grünberg) on teine, täiendatud ja parandatud trükk sõnaraamatust, mille koostamist alustati Valmen Hallapi juhtimisel 1959.

aastal ning mis ilmus 7-köitelisena aastatel 1990–2011. Kristiina Ross on Sirbis (27. V 2011) vadja sõnaraamatut ülistanud kui kunstiteost, mis räägib „elust üldse”, nii fennougristika tippudest tegijate, sinna kätketud sisu kui ka tegemise protsessi mõttes. Rossi meelest sai sel „saurusel” olla üksnes imetlejaid ja uurijaid. Nüüd on seitse raamatut kokku köidetud üheks hiiglateoseks (koos registriga üle 1800 lk). Seni peamiselt ühesuunaline sõnaraamat on pärast eesti ja vene registri lisamist veel hinnalisem, kuivõrd sündinud on kaks uut haruldase keelepaariga sõnakogu: eesti-vadja ja vene-vadja kakskeelne sõnaraamat. Iga leksikograaf teab, et on liialdus nimetada registrit sõnaraamatuks, ometi on vadja keel just selles elujärgus, mis annab sellele ilmselge põhjenduse. Registrid peaksid sõnaraamatu(te) juurde ahvatlema juba palju suurema hulga kui imetlejad ja uurijad.

Vadja keele sõnaraamat ilmub paberil, seejärel elektrooniliselt. Aasta lõpus valmib ka järjekordne Eesti murrete sõnaraamatu 25. vihik (maagudama–, peatoimetaja Mari Kendla). See ilmub üksnes elektroonilisena, nagu ka kõik järgmised. Tasapisi koondatakse elektroonilised ja varem paberil ilmunud vihikud suureks murdebaasiks, millele ligipääs on paindlike päringuvõimaluste toel loodetavasti aina kutsuvam.

Margit Langemets, EKI sõnaraamatute peatoimetaja