On väga oluline, et keel oleks mainekas

Aili Künstler

Olete kirjutanud eesti keele kohta raamatu „Talupojakeelest riigikeeleni”. Kuhu edasi? Teatavasti soovib uuringute kohaselt Eestis nii osa lapsevanemaid kui lapsi esimesest klassist peale inglise keeles õppima hakata ja Eesti avalik ruum ja meedia on täis inglise keelt. Tsitaatsõnades pole asi, need tulevad ja lähevad, aga eesti kultuurieliidi üritused-näitused, kunsti-, heli- ja muud teosed, millele pannakse vaid ingliskeelne pealkiri (sageli on ka ettevõtmised ise korraldatud inglise keeles), mida isegi riigimeedias ei peeta enam kohaseks tõlkida, riivavad minu kui Eesti riigikeelse kodaniku õigusi Eestis eesti keelega hakkama saada. Tegelikult ei saagi enam ammu. Raimo Raag, Uppsala ülikooli soomeugri keelte, eriti eesti keele professor: Mitme keele oskus rikastab inimest ja on ühiskonna seisukohast soovimisväärne. Inglise keel on maailmakeel, mille oskus kulub marjaks ära, nii et see võikski olla koolis laste esimene võõrkeel.Ühiskonna seisukohast on aga oluline, et inimene peale emakeele ja inglise keele valdaks teisigi võõrkeeli. Seda soovitab ju ka Euroopa Nõukogu ja selle soovituse üheks väljundiks on Euroopa keelemapp. Küsimuses on, kas Eesti koolides keelemapile ja üldse võõrkeelte õppimisele piisavalt tähelepanu pööratakse.

Kui mitmesugustele kultuuriüritustele pannakse vaid ingliskeelseid pealkirjunimetusi ning viiakse neid läbi vaid inglise keeles, siis on see märk sellest, et emakeel pole piisavalt mainekas. Igasuguste hoiakute loomine algab perekonnas ja jätkub koolis. Keeleline mainekujundustöö olgu suunatud esmajoones just kodudele ja koolidele.Keele säilimise seisukohast on väga oluline, et keel oleks mainekas. Sestap on igati rõõmustav, et haridus- ja teadusministeerium on asunud eesti keele maine tõstmiseks tegutsema. Lööklause võiks kõlada „Eesti keel on vinge”, mis ju on sulatõsi. See lööklause ongi vastavas töörühmas juba kõlanud.

„Keelekõrva” saates olete öelnud, et Rootsis jäädi keeleseaduse tegemisega hiljaks. Miks? Eestis on keeleseadus juba jupp aega olemas. Kas see on meie kiiresti muutuvas ajas piisavalt aja- ja asjakohane?

Ametlik Rootsi on vähemuskeele- ja rahvusküsimuses pehmelt öeldes ettevaatlik. Sestap venitati nende küsimuste juurde asumisega võimalikult kaua. Üsna kõnekas on Rootsi keeleseaduse eellugu. Aastal 2000 ratifitseeris Rootsi kaks Euroopa Nõukogu konventsiooni: vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni ja Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte harta. Ratifitseerimise tulemusena seadustas Rootsi ametlikeks vähemuskeelteks juudi, romi, saami, rootsisoome ja meäkeele. Sellega loodeti tülikast keeleküsimusest vabaneda. Ühtäkki avastati aga, et Rootsil on nüüd viis ametlikult tunnustatud ja seadusega kaitstud vähemuskeelt, aga mitte ühtegi riigikeelt.Lünga täitmiseks asuti eraldi keeleseadust välja töötama. See jõustus 2009. aastal ning selle kohaselt on rootsi keel nüüd kuningriigi „peakeel”.

Rootsi eestlaskond jäi hiljaks eesti keelele ametliku vähemuskeele seisundi taotlemisega. Seda tööd oleks pidanud alustama juba enne kui Rootsi ratifitseeris eelnimetatud kaks konventsiooni. Siis oleks eduvõimalus olnud tunduvalt suurem. Aga ratifitseerimisele eelnenud uurimistöö tehti vaikselt ära, ma polnud näiteks ise sellest üldse teadlik, kuigi püüan keelepoliitiliste teemadega kursis olla. Sellest ajast peale kui konventsioonid ratifitseeriti ja vastavad seadused vastu võeti, puudub Rootsi poliitikutel huvi vähemuskeelte küsimuste vastu.

Tegelikkus kipub ikka olema seadusandjast mitu sammu ees. Küllap on ka keeleseadusega nii.

Keelekontaktid on olnud alati teie huviväljas. Olete jälginud nii rootsieestlaste kui ka Eesti eestlaste keele muutumist juba tükk aega. Kas pole nii, et rootsieestlaste keeles juhtunut saab täheldada siinseski keeles, näiteks laadi- ja vältevahelduse kadu? Täis- ja osasihitist pruugivad heal juhul õigesti eesti filoloogiat õppinud ning meie venelased ja võõramaalased, kes on eesti keele sellele erilist tähelepanu pöörates ära õppinud, eestlased väga harva. Kas tõesti on siinsed dominantkeeled vene ja inglise eesti keelele sama tugeva mõjuga kui rootsi keel Rootsis? Neid muutusi on muidugi ka teisiti põhjendatud.

Mõned arengujooned on Rootsi ja Eesti eestlastele tõesti ühised. Nende taga peituvad siiski pigem ammu keeles olemas tendentsid, mis Rootsis kipuvad võimenduma, sest eesti keel areneb Rootsis stiihiliselt. Oluline tegur on asjaolu, et rootsieesti koolilastel ja noortel pole enamasti võimalik õppida eesti keeles.

Nende puhul jääb eesti keel suuresti vaid kõneldud argikeeleks. Aga Rootsi eestlaste keeles on ka arvukalt keelejooni, mis on tekkinud rootsi keele mõju tulemusena, kaasa arvatud mitmed rootsi keele vahendatud inglise keele kaudmõjud, peamiselt sõnavaras. Need keelejooned teevadki rootsieesti keele eriliseks ja on ka need jooned, mida teiste riikide eestlased esmajärjekorras märkavad. Nii kaugele siiski Eestis usutavasti ei ole veel keegi läinud, et kasutaks tugevaastmelist mitmuse nimetava vormi juhtid (või kui, siis keelevääratusena). Rootsi eesti keelest on selliseid näiteid, isegi kirjalikest tekstidest. Samas olen täheldanud, et mõnesid rootsi või inglise keelest pärinevaid keelendeid, mis juba 1970. aastate lõpus olid rootsieesti keeles juurdunud, on pärast taasiseseisvumist hakatud kasutama ka Eestis. See käib sõnavara kohta. Peab veel nentima, et Rootsi eestlaste keeleline olukord näib olevat viimastel aastakümnetel paranenud. Tänu uutele suhtlusvahenditele on igaühel, kes seda soovib, võimalik Eestiga vahetult ja tihedalt suhelda. See mõjub ka eesti keele oskusele ergastavalt. Keelt peab kasutama, muidu lähevad omandatud oskused rooste. Värskendavalt mõjub ka hiljuti Rootsi elama asunud eestlaste keel. Selliseid inimesi on üle Rootsi tuhandeid. Paljud neist löövad kaasa kohalikus eesti seltsielus.

Paralleelvormide kirjakeelde soovitamist põhjendatakse meil sageli sõnapaariga „keel muutub”. Kuidas sellega on? Kas keele muutumine ja inglise (varem vene) keele laussurve tingimustes, kus „igaüks on tõlkija”, kiire tõlkevigade omaksvõtt (nt tegevused, poliitikad, kõikvõimalikud kogukonnad jms) on ikka üks ja sama asi?

Keel on pidevas muutumises. Mõni osasüsteem muutub kiiremini kui teine. See on paratamatus ja on ikka nii olnud. Tõlkevigu ja -apse on ka alati tehtud. Tsaariaja lõpus kaevati kaasmaalaste venepärase eesti keele üle. Näited, mida sel puhul toodi, on aga sellised, mida tänapäeva eesti keel enam ei tunne. Järelikult on keelel isereguleeriv võime. Seda võimet ei maksa alahinnata.

Läksite ise Rootsis eesti kooli eesti keelt oskamata. Nüüd, teie 60. sünnipäeva puhusel Emakeele Seltsi kõnekoosolekul, tunnustas Eesti haridus- ja teadusministeerium teid eesti keele alal tehtud töö eest aumärgiga. Jüri Valge ütles seda üle andes, et teie Uppsala ülikoolis 2006. aastast juurutatud võrgupõhine eesti keele õppe süsteem on eeskujuks kogu maailmale. Mis on selles nii erilist?

Sellega, et tegime oma õppetöö võrgupõhiseks, võitsime väga palju. Ajakirjas Oma Keel (2012, nr 1) olen seda lähemalt kirjeldanud, nii et ei hakka siin seal kirjapandut kordama. Lühidalt: õppetöö on paindlikum, tõhusam ja individuaalsem ning võimaldab nendel huvilistel eesti keelt õppida, kel ei ole võimalik õpingute ajaks tulla Uppsalasse elama. Olime oma teaduskonnas päris esimesed, kes läksime võrguõppele üle, ja kuna asi osutus erakordselt edukaks, pani rektor meid tähele ja hakkas eesti keele võrguõpet teistele eeskujuks seadma – kogu ülikoolis ja isegi väljaspool. Edu ja eesrindlikkuse aupaiste kiirgab meist seniajani. Eesti keel on heas kirjas. Kui aus olla, siis suhtusin alguses võrgupõhistesse kursustesse skeptiliselt, aga muutsin kiiresti meelt. Väikesele ainele, nagu seda on eesti keel Rootsi ülikoolisüsteemis, on see ideaalne õppevorm, vähemalt bakalaureuse ja osalt magistritasemel.

Kui palju on teil praegu eesti keele õppijaid? Kes nad on ja kus elavad? Kas õppekeel on vaid rootsi keel? Miks mitte inglise?

Kui osavõtjate arv kõikidel tasemetel (bakalaureus ja magister) liita, tuleb üliõpilasi umbes sada. Arv on olnud seitsekaheksa aastat stabiilne. Kursustest osavõtjad elavad üle kogu Rootsi, lisaks mitmes muuski riigis: Norras, Soomes, Eestis, Saksamaal, Itaalias, Suurbritannias, USAs ja Jaapanis. Õppekeel on vaid rootsi keel, sest see keel on üldjuhul õppijate emakeel. Täiskasvanuna õpitakse võõrkeelt ikka tõhusamini emakeele kui mõne võõrkeele kaudu. Siis võib õppetöös just nendele seikadele erilist tähelepanu pöörata, mis selle emakeelega õppijale raskusi valmistavad. Meilt on küsitud (välismaalt), kas me ei tahaks korraldada eesti keele võrguõpet ka inglise keeles. Oleme seni sellistele ettepanekutele ära öelnud. Mitte inglise keele puuduliku oskamise tõttu, vaid selle tõttu, et meid on nii vähe, kes Uppsalas eesti keelt õpetame. Me lihtsalt ei suudaks enamat kui me juba teeme.

Kas õpetate oma õppuritele kõiki paralleeltarvituse võimalusi, mis ÕSis leida? Minu keeletunde kohaselt ei sobi paljusid kirjakeelses tekstis üks ühele asendada – stiilivahe hakkab segama. Ja kas peale ja pärast vahel pole neil vaja vahet teha?

Kõiki eesti keele rööpseid võimalusi pole mõtet algajatele õpetada, need tulgu hiljem. Mitte-eestlasel kulub eesti keelt õppides energia hoopis muule, põhilisemale, vähemalt esialgu. On hea, kui algaja suudab võimalikest rööpvormidest ühegi õigesti moodustada. Sellised kõrvalekalded kehtivast eesti kirjakeele normist, mis võivad esineda eesti keelt emakeelena kõneleja keelepruugis, võõramaalastel üldjuhul ei esine. Väitsite ju isegi enne, et näiteks täis- ja osasihitist ei pruugi õigesti mitte eestlased, vaid Eesti venelased ja võõramaalased, kes on eesti keele sellele erilist tähelepanu pöörates ära õppinud. Rootslase eesti keele õppijakeeles esinevad eksimused ja vääratused on tihti tingitud eesti ja rootsi keele erinevustest.

Sõnavara on teid alati paelunud. Sirvisin huviga teie 1979. aasta „Uusi eesti sõnu”. Praeguse ingliskeelse popterminite uputuse taustal oli huvitav leida, et keegi on pruukinud hard-rock’i asemel sõna „pingerock”, ka pole mulle silma puutunud järjehoidur, müntla ja klimaator. Tundub, et džiinid’est ei räägi ka enam keegi. Seegi oli huvitav, et väikesepalgalise asemele on juba siis juurde tulnud madalapalgaline. Olete kindlasti märganud, et väike ja suur on eesti keeles sageli inglise otsetõlkena asendunud madala ja kõrgega. Mida sellest arvate? Millist joont kirjakeeles hoida?

„Uusi eesti sõnu” on noorpõlve patt. Aga huvi sõnavara vastu on mul tõesti alati olnud suur. Keelenormingud ja keelehoolduslikud soovitused peavad muidugi keelearenguga sammu pidama. Kui on nii, et suur osa eesti keelt emakeelena kõnelejatest võtab omaks seni olematu keelelise uuenduse, siis ei jää muud üle, kui nentida tõsiasja, et selline uudisjoon on juurde tulnud. Kui see uudisjoon mingil kaaluval põhjusel on keelele täiesti sobimatu, peavad keelehooldajad ja koolide emakeeleõpetajad selgitustööd tegema, et seda uuendit võimalikult vähe kasutataks, kuigi selline selgitustöö laia levikuga uudisjoone puhul sarnaneb donkihhotlusega.

Küllap on silma torganud seegi, et kiirete muutuste ajal on „muutuma” ise eesti keelest tohutu tüki hauganud: keegi ei saa/lähe enam vihaseks, vaid muutub vihaseks; miski ei lähe enam huvitavaks, vaid muutub huvitavaks; keegi ei jää enam uniseks, vaid muutub uniseks jne. Mul on kogunenud terve „muutumiste” nimekiri. Kas tuleks leppida sellega, et keel muutub, või võiksid keeleõpetajadtoimetajad eesti keele rikkuse hoidmisel siiski abiks olla?

Tuleb leppida olukorraga, et keel muutub, aga keelehoolduslikku ja stilistilist selgitustööd tuleb muidugi jätkata.

Uus ÕS on tulekul. Kindlasti olete kogunud ka lähiaastate uusi eesti sõnu. Kas pakkusite omalt poolt ka sinna mõne sõna või on teil endal praegu mõni sõnaraamat töös? Millised uued sõnad peaksid kindlasti uues ÕSis olema?

Ise kõpitsen juba aastaid ulatusliku eesti-rootsi sõnaraamatu käsikirja kallal. Selleks registreerin ka uusi sõnu ja vanade sõnade uusi kasutusi, mida ma juhtun märkama. Neid ma ÕSi tegijatele pakkunud ei ole. Küll aga olen ma leidnud mõne keeles varem juurdunud sõna, mis on „Eesti keele seletavast sõnaraamatust” eksikombel välja jäänud (tegijal juhtub alati mõndagi), ja olen selle sõnaraamatu koostajaid sellest teavitanud. Üks näide on hoiupõrsas.

Sõnaraamatutegijad on arutanud, milline peaks ÕS olema, kas pigem keelt kirjeldav või korraldav. Mida teie arvate?

ÕS on olemuslikult keelt korraldav sõnaraamat ja jäägu selleks. Normeeriva sõnaraamatu kõrval peaks aga olema ka kirjeldav. Selleks sobib hästi seletussõnaraamat.

Teie huvid on väga laialdased, ulatuvad keeleajaloost ja vanast kirjakeelest murrete ning uuema sõnavara ja keele- ning tõlkeõpetuseni. Mis pakub teile praegu kõige rohkem huvi?

Kõige enam paelub mind vana kirjakeel ja eriti need arvukad keele- ja kultuuriseigad, mis ühendavad Eesti ala Rootsiga.

Küsinud Aili Künstler