Pingutus ei jookse kunagi tühja

Aili Künstler

Selge keele teemal avaldavad mõtteid Euroopa keeltepäeva puhuse konverentsi korraldajad.

Eelmisel aastal ilmunud EKI eurokeele hooldajate kogumikus „Selged mõtted, selge keel” on koostajad Katrin Hallik ja Katre Kasemets kirjutanud saateks: „Selge keele liikumise mõte ongi selles, et meie ümber oleks vähem müra ning et me leiaksime kiiremini otsitava info ja võimaluse ka puhata selles kiirustavas kaoses”. Sellest jääb mulje, et liikumise tegevus on suunatud kõikvõimalikule keelekasutusele. Kogumiku artiklite keskmes on aga siiski ametija õiguskeel. Asi pole sugugi selge. Millega on siis ikkagi tegu?

Katre Kasemets, EKI eurokeelehoolde vanemterminoloog: Selge keele liikumine sai alguse juristide soovist oma valdkonda elulähedasemaks muuta ja vähendada juriidilist slängi. Aastakümneid tegeletigi põhiliselt seaduskeelega. Nüüd on aga liikumine avardunud ja sellega on liitunud muude valdkondade inimesi. Ka selge keele mõiste on avardunud – see kaasab aina enam visuaalset ja psühholingvistilist loetavust. Kogumik oli meie esimene katse seda valdkonda Eestis tutvustada. Eesti esimene selge keele konverents peakski aitama selge keele põhimõtteid tutvustada. Aga selge keele liikumise eesmärk ei ole tõepoolest ainult seaduskeele korrastamine, vaid igasuguse tarbijale suunatud info selge esitamine.

Samas kogumikus torkab ka silma, et inglise keelest tõlgitud artiklites kerkib esile „selge keele” väljend, soome keelest tõlgitud artiklis „Ametikeelehoole Soomes” on ilma selleta läbi aetud, juttu on „ametlike tekstide selgemaks muutmisest”, selkokieli on aga hoopis arekeel. Inglise keelest tõlgitutes räägitakse „selge kirjutamise oskusest”, soome keele puhul „ametikeele arusaadavusest”, „heast ameti- ja seaduskeelest”. Kas pole väljendi „selge keel” enda puhul tegu trenditundliku ümberütlemise ja tõlkemüraga? Mille poolest erinevad selge keele viljelemise õpetused meil ammuilma juurdunud keelekorraldusest ja -hooldest?

Katrin Hallik, EKI eurokeelehoolde vanemkeelekorraldaja: Soomes tähendab selkokieli tõesti enamasti arekeelt ja soomlastel ei ole head terminit selge keele mõiste tähistamiseks (tagamaadest võib lugeda eurokeelekogumikust). Selget väljendusviisi võib nimetada mitmeti – „selgeks keeleks” või „heaks ameti- ja seaduskeeleks“ või muud moodi –, selge keele mõiste tähistab selget infoedastust ükskõik millises valdkonnas. Inimene, kellele sõnum on suunatud, peab saama võimalikult ühemõtteliselt ja liigse pingutuseta aru, mida sõnumi saatja talle teada anda soovib. Suhtlemine on olemuslikult väga subjektiivne ja alati jääb info vääriti tõlgendamise võimalus. Infotihedas maailmas võiks püüda energiat säästa ja suhelda võimalikult arusaadavalt, olgu tegemist ravimi või seadme kasutusjuhendi, kindlustuslepingu, seaduseteksti, liiklusmärgi või muu kliendile suunatud infoga. Selge keele põhimõtted täiendavad Eestis ammu juurdunud kõrgel tasemel keelehoolet, rõhutades visuaalset loetavust, sõnumi pragmaatilist külge ning arvestades konkreetset sihtrühma. Sageli kontrollitakse teksti või märgilise info arusaadavust koostöös klientidega.

Rita Niineste, Euroopa Komisjoni Eesti esinduse keelenõustaja: Selge keele liikumine on Eestis alles noor ning mõistagi tekitab selle olemus esialgu küsimusi. Traditsioonilise keelekorralduse ja -hoolde ning selge keele liikumise vahel vastuolu kindlasti ei ole. Kui keelekorraldus keskendub rohkem keelesüsteemile ja konkreetsetele keelenditele, siis selge keele liikumise eesmärk on juhtida tähelepanu sellele, et parema keelekasutuse saavutamiseks avalikus suhtluses on vaja laiemat ühiskonna panust. Peale keelekorraldajate on oluline roll ka juristidel, ametnikel, kujundajatel jt. Selgus avalikus keelekasutuses on meie kõigi huvides, kuid selleni jõudmine ei ole sugugi lihtne ega iseenesestmõistetav. Oskus oma mõtteid selgelt ja arusaadavalt kirja panna ei ole kaasasündinud, selle omandamiseks on vaja teadlikku tööd ja pingutust. Selgekeelne suhtlus nõuab aga veelgi enamat: oskust struktureerida ning esitada mitte ainult teksti, vaid ka pildimaterjali, graafikuid ja tabeleid nii, et lugeja haaraks info kerge vaevaga ning tal oleks lihtne selle põhjal tegutseda.

Tekste koostades on oluline silmas pidada ka seda, et infot oleks otsisõnade abil hõlbus leida. Kõik see jääb traditsioonilisest keelekorraldusest väljapoole, kuid on ülimalt oluline selleks, et meie avalik keelekasutus paraneks. Loomulikult tuleb selgekeelsuse põhimõtteid tutvustades arvestada eesti keele eripära ja lähtuda oma soovitustes just eesti keelele iseloomulikust, mitte „tõlkida“ võõrkeelset selgust automaatselt eesti keelde. Selge keele liikumise algusaegadest mujal maailmas näeme, et selle algatuse taga pole olnud mitte keelekorraldajad, vaid juristide ühendused. Ameerika Ühendriikides ja Kanadas on selget keelekasutust juba aastakümneid nii riigi kui ka kodanikuühenduste tasandil väga oluliseks peetud. Nendes riikides on kasutusel ka mõiste „juriidiline kirjaoskus”, mis tähendab just juriidiliste tekstide koostamist arusaadavalt ning igasuguse sotsiaalse taustaga inimesi silmas pidades.

Kristel Ress, Eesti Keeletoimetajate Liidu juhatuse liige, tekstibüroo Päevakera juhataja: Õnneks on ka Eestis tipptasemel juristid üldiselt piisavalt keelemeelsed. Tartu ülikooli õigusteaduse professor Raul Narits on Riigikogu Toimetistes juba üle kümne aasta tagasi (2002, nr 5) kirjutanud juristide ja keeleinimeste konstruktiivse koostöö vajadusest ning rõhutanud, et õigus ei seisa keelest kõrgemal. Samamoodi tuli meie konverentsi mõttega ilma pikemata kaasa Allar Jõks. Siiski kohtasime taustauuringuid tehes juristide hulgas ka seisukohta, nagu poleks selge keel neile oluline teema. Tartu ülikooli majandus- ja juuratudengid on pärast selge keele põhimõtetega tutvumist avaldanud arvamust, et need peaksid kuuluma kõrgharidusega inimese alusteadmiste hulka. Usun, et noorema põlvkonna puhul ongi küsimus eelkõige teadvustamises – sageli kasutatakse kulunud ja arusaamatuid kantseliitlikke väljendeid üksnes seepärast, et neid on teatud liiki tekstides (avaldustes, õigusaktides) kohatud, nähakse kolleege neid kasutamas ning usutakse, et nii ongi sobiv end väljendada.

Kuidas paigutub selge keele liikumine keelehooldekeskuse tegevusväljale? Kas selle rahvusvaheline taust annab keelehooldetööle kaalu juurde?

Egle Pullerits, Eesti Keeletoimetajate Liidu juhatuse esimees, Keelehooldekeskuse koordineerija: Keelehooldekeskuse üks suuremaid eesmärke on ametnike eesti keele oskuse edendamine. Leian, et selge keele liikumine laiemalt ja konverents konkreetsemalt saab siin vaid kasuks tulla. Rahvusvahelisus aitab ehk veelgi esile tõsta seda, et vajadus mõistetavam olla ei ole midagi üksnes eesti keelele iseomast, vaid selle suundumuse puhul on meil kindlasti ka teiste kogemusest õppida.

Kas keelekorraldus ja -hoole ning selge keele liikumine katavad teineteist või näete siin keeletoimetajatena mingit vahet?

Kristel Ress: Iga keeletoimetaja peaks olema selge keele põhimõtetega kursis ja neid oma töös rakendama. Tegu ei ole aga eraldi mõnd keeletasandit hõlmava õpetusega ega ka eestlastele millegi üdini uuega, sest mõtteselgus ja –täpsus on alati olnud meie keelehooldajate põhilisi püüdlusi.

Keeletoimetajal on vaja pidada meeles väga paljut ja infoküllastuses tuleb kasuks juhtida ka toimetaja tähelepanu näiteks sellele, et kirja tasub panna ainult kõige tähtsam, et iga võõrsõna vajalikkust tasub kaaluda ning teksti tuleb alapealkirjade ja loeteludega liigendada.Ka need põhimõtted kuuluvad selge keele õpetuse hulka, keeletasandile lisandub veel infodisain ning need teadmised kuluvad marjaks ära ka keeletoimetajale.

Selge keele liikumise juures tuleb rõhutada selle demokraatlikkust, see pole sihitud kitsalt keeleinimestele. Selle kohta koostatud praktilised juhised (nt Euroopa Komisjoni eesti keeldegi tõlgitud vihik „Kirjuta selgelt”, http:// ec.europa.eu/translation/writing/clear_ writing/how_to_write_clearly_et.pdf ) on abiks igaühele, kel on vaja kirjalikult midagi asjalikku öelda. Nii omandab avalikus, era- ja ka vabasektoris töötav inimene, sõltumata oma erialast, küllalt kiiresti põhitõed selle kohta, kuidas koostada mõjusam tekst, mida on lihtne lugeda ja mis täidab oma eesmärgi. Väga kasulik oleks viia selge keele põhimõtetega kurssi juba kooliõpilased – see ongi ju üha olulisema funktsionaalse kirjaoskuse praktiline külg. Õpilastele ja õpetajatele selge keele põhimõtete tutvustamine on üks põhjus, miks alanud õppeaasta emakeeleolümpiaadil võib teha uurimistöö muu hulgas ka selge keelega haakuval teemal.

On ilmselge, et kui mitmesugused juhised, riigihangete tingimused, blanketid ja põhikirjad (õigusaktidest rääkimata) oleksid lühemad ja mõistetavamad, hoiaks see kokku meie kõigi aega. Näiteks kuluks riigiasutustel tunduvalt vähem raha tööjõule, sest nende infotelefonidele ja meiliaadressidele tuleks vähem järelepärimisi, kuidas mingit vormi täita või kuidas teatud nõuet tõlgendada. Küsimus on põhimõtteline: kuidas tahab riik oma rahvaga suhelda? Kas avatult ja siiralt, selgelt väljendudes, või keeruliselt ja hämades?

Loodame, et tulevikus saab ka Eestis õppida selge kommunikatsiooni e-magistriõppes, millest kõneleb konverentsil Karine Nicolay, sest nii saab iga asutus koolitada välja mõne töötaja abistama oma kolleege tekstide viimistlemisel. Kuna alati ei ole võimalik kulutada raha ega aega keeletoimetamisteenusele, oleks oma maja asjatundja suureks abiks. Riigi tasemel selge keele liikumise rakendamisest saadud kasust kuuleme usutavasti ka konverentsi avaettekandjalt Anne Marie Hasselrotilt, kes töötab Rootsi riigikantseleis.

Maris Jõks, Eesti Keeletoimetajate Liidu juhatuse liige, ajalehe Postimees keeletoimetaja: Selge keele põhimõtted on kindlasti osa keelekorraldusest ja -hooldest, ehkki seda pole siiani nii nimetatud. Ka pole see ainuke osa. Keelekorraldus hõlmab teatavasti kõiki keelevaldkondi (sõnavara, õigekirja, vormimoodustust, stilistikat jm), selge keele liikumine keskendub aga just selgele eneseväljendusele. Küllap oleme kõik näinud tekste, mille õigekirjale ja grammatikale pole midagi ette heita, kuid millest aru saab alles kolmandal ülelugemisel, kui siiski.

Igasuguse avaliku keelekasutuse puhul on enesestmõistetav, et tekstilt eeldatakse peale õigekeelsuse ka arusaadavust, sama peaks olema ju loomulik ameti- ja õiguskeele puhul. Selget keelt on defineeritud ka kui „kõigile ühiskonna liikmetele mõeldud lihtsa ja selge vormiga ühemõttelist keelekasutust, arusaadavat tarbekeelt”. Kas selge keel ja korrastatud- hooldatud ning normingutega varustatud kirjakeel, mida koolis õpetatakse, on kaks ise asja? Tundub, et on, kui suur osa koolilõpetajatest tekstist aru ei saa.

Katre Kasemets: Selge keel ja korrastatud kirjakeel ei ole kindlasti kaks eri asja, vaid pigem kaks teineteist täiendavat vaatenurka. Selge keele liikumine on otsesemalt tarbijale suunatud. See, et koolilõpetajad tekstist hästi aru ei saa, näitab ehk pigem teksti kehva ülesehitust, isegi kui grammatiliselt on kõik õige. Koolis tuleks õpilaste funktsionaalse lugemisoskuse arendamisele pöörata rohkem tähelepanu.

Maris Jõks: Suurepärane küsimus: kas korrektne kirjakeel ja selge keel on kaks ise asja? Paljude arvates ongi! Näiteks kirjutab edukalt gümnaasiumi lõpetanud ja pärast seda kolm aastat eesti filoloogiat tudeerinud inimene tööle kandideerides motivatsioonikirja: „Oman kõrgharidust ning kõrget motivatsiooni ning kvalifitseerun igakülgselt Teie poolt pakutavale töökohale”. Just sellist keelt peavadki paljud (haritud!) inimesed korrektseks kirjakeeleks. Hiljuti oli väitlus selle üle, kas ei ole kooli emakeeleõpetus liiga teoreetiline, kas ei tuleks rohkem rõhku panna praktikale – vähem reegleid ja rohkem praktilist keelekasutust, s.t eneseväljendust. Kunagise emakeeleõpetajana arvan, et see ei ole lihtne. Keel on teatavasti süsteem, näiteks vormimoodustusreeglid ei ole õhust võetud, neil on oma põhjus. Mis ainekavast välja visata, mis sisse jätta, seda on raske otsustada, aga see ei tähenda, et midagi ei tuleks muuta.

Kuidas toetavad kirjakeeles korraga kasutusel mitmed norminguvariandid selge keele suundumust? Tundub, et need ei tee asja lihtsamaks?

Rita Niineste: Paralleelvormid on keeles paratamatud ning otseselt need selget keelekasutust ei sega. Usun, et otsus paralleelvormide lubamise kohta on keelekorraldajatel alati süvitsi läbi mõeldud ning keele kasutajatele on see lihtsalt status quo. Loomulikult eeldab selgekeelsus ka grammatilist korrektsust, kuid just tekst oma tervikus – koos konteksti, illustratsioonide ja visuaalse esitusega – peab olema lugejasõbralik ja arusaadav.

Maris Jõks: Mitme norminguvariandi olemasolu teeb keerulisemaks keeletoimetaja, kuid mitte lugeja elu. Mul ei tule küll pähe ühtegi näidet, kuidas paralleelvormid teksti raskemini arusaadavaks muudaksid.

Üks näide. Sõnade „peale” ja „pärast” kirjakeeles samaväärseks kuulutanud Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus lõpeb soovitusega neid siiski eristada: „Nõuanne: konteksti ühemõttelisuse kindlustamiseks tuleks ennekõike ametlikes tekstides tähelepanu pöörata juhtumitele, kus kaassõnaga koos esineva käändsõna omastava ja osastava käände vormi eristumatuse tõttu võib tekkida tõlgendamisprobleeme. Ennekõike puudutab see välistamistähenduse (peale onu, peale abielu) ja ajalise järgnemise tähenduse eristamist (pärast onu, pärast abielu) ”.

Egle Pullerits: Keeletoimetaja elu on norminguvariantide puhul isegi lihtsam – ei pea ammu enam muretsema, kas teksti sai lõpeb või lõppeb, ütelnud või öelnud. Silma peab ehk peal hoidma neil keelendeil, mille kohta käibib folkloor, et need olevat ka „vabaks lastud“.

Katrin Hallik: Keel vajab nii vabadust ja arenguruumi kui ka piiranguid ja hoolet. Mahuka tõlkimise mõjul tuleb keelde praegu väga palju uut: tekib uusi mõisteid ja sõnu nende tähistamiseks, võõrkeelte grammatika kõigutab ka meie emakeele struktuuri. Seda on oluline jälgida ja keelt hooldada, ühtlasi otsida selgemat ja ratsionaalsemat väljendusviisi.

Kui kaugele jääb selgest keelest arekeel?

Katre Kasemets: Arekeel on lihtsustatud ja erivajadustega / keelt alles õppivate inimeste jaoks kohandatud keelekasutus, mida võib vaadata ka kui selge keele eriliiki. Info teadliku edastamise oskust tuleks aga õpetada juba põhikoolis.

Katrin Hallik: Õpetada on vaja nii info koostajaid kui ka selle vastuvõtjaid, kuid koostajail peaks olema suurem vastutus. Kui õppejõud või kaupluse müüja või taksojuht ei saa aru tarbijakaitseametilt saadud kirjast, sest see on seadusepunktide viidete ühtlane liigendamata jada, siis oleks vaja midagi selle vastusega ette võtta. Arusaamisest oleneb ju edasine tegevus.

Mida annab eesti keelele selge keele liikumises osalemine?

Katre Kasemets: Koostöö teiste riikide selge keele asjatundjatega on andnud muu hulgas võimaluse teadvustada, et selge väljendus on suur väärtus, millest on kasu kogu ühiskonnale.

Rita Niineste: Nagu igasugune rahvusvaheline koostöö, annab ka selge keele liikumine Eestile võimaluse õppida teiste, mitte enda vigadest. Olulisimaks pean eelkõige suhtumise ja mõtteviisi muutust: me ei saa eeldada, et nt ministeeriumide ametnikud oskavad koostada keerulist juriidilist teksti arusaadavas keeles ilma põhjaliku ettevalmistuseta just selge kirjutamise alal. Praegu ei ole seaduseelnõu keeleline toimetamine õigusloomeprotsessi kohustuslik osa, vaid sõltub seda koostava ametniku suvast – ja see võib ühel hetkel kurjasti kätte maksta. Õigusaktide hoolikas keeletoimetamine seevastu aitab kokku hoida lugematul hulgal aega ja raha, rääkimata kodanike närvidest.

Ajapuudus ei ole mingi vabandus – keeletoimetamine tuleb õigusloomeprotsessi sisse kavandada. Avalikuks kasutamiseks mõeldud tekstid valmivad alati paljude inimeste ühise pingutuse viljana. Maailmas tehtud uuringute kohaselt on lihtsalt ja loogiliselt üles ehitatud tekst arusaadav ka vähese kirjaoskusega inimesele. Ameerika Ühendriikide kogemus näitab, et ettevõtted, kes võtavad vaevaks oma kliendilepingud sõnastada selges keeles, on edukamad ning nende turuosa kasvab. Ülemaailmne kogemus ütleb, et selget keelt ei saa niisama lihtsalt mõõta ega taandada mingile standardile. Keel on alati rikkam ja mitmekihilisem. Selge keele olulisimad tunnused ei olegi mõõdetavad – need on hoopis inimlikkus ja isiklikkus. Tuleb mõelda selle peale, kas teine inimene ikka saab minust aru. See on esmajoones mõtteviisi ja suhtumise küsimus – austus kaaskodaniku, kliendi ja ka iseenda vastu. Pingutus, mille teeme selle nimel, et üks mõte selgelt kirja panna, ei jookse kunagi tühja. Sellest on alati kasu nii kirjutajale, lugejale kui ka emakeelele. Hoides oma keelt, hoiame ka üksteist, hoiame kokku igas mõttes.

Küsinud Aili Künstler