Ahrens ja Wiedemann

Annika Kilgi, Tallinna ülikooli lektor

19. sajandi väljapaistvaimate eesti keele uurijate Eduard Ahrensi ja Ferdinand Johann Wiedemanni tehtu haare, läbinägelikkus ja mõju hämmastavad siiani. Ahrensilt saime tänapäevani kehtiva grammatikakirjeldussüsteemi ja kirjaviisi, Wiedemannilt mahuka sõnavarakogu, ulatuslikul keeleainestikul põhineva süvagrammatika ja muudki püsiväärtuslikku. Põnev küsimus on, kuidas kahe suurkuju tegevus omavahel suhestub ning mida Wiedemann oma eelkäija tööst arvas. Wiedemann hindas Ahrensit väga kõrgelt ning toetus talle paljus, aga pidas enamasti siiski vajalikuks Ahrensi seisukohti edasi arendada või temaga eriarvamusele jääda. Heli Laanekask on sellele teemale pühendanud artikli „Keskustelu või poleemika: Ahrens ja Wiedemann” (ilmunud 2008. aastal ajakirjas Lähivõrdlusi), kus ta toob välja huvitava paradoksi: sageli kiidab ja laidab Wiedemann Ahrensit täpselt samast asjaolust lähtuvalt. Ahrens Wiedemanni silmade läbi: kiitus ja kriitika käsikäes Ahrensi soome-eeskujuline grammatika on Wiedemanni sõnutsi epohhi loovalt parem kui varasemad saksa- ja ladinaeeskujulised, kuid Ahrens on läinud liiale, pidades eesti keelt soome keelest tuletatuks ning halvustades soome keelest erinevaid nähtusi. Ahrens pälvib tunnustust julguse eest osutada kirjakeele rahvakeelekaugusele, aga ka kriitikat, kuna aktsepteerib rahvakeelena sageli ainult oma kodukandi kõnepruuki. Ehkki Wiedemann heidab Ahrensile ette, et viimane tunneb või vähemasti tunnustab murdeid liiga vähe, peab ta siiski sobivaks Ahrensi mõtet koostada grammatika nimelt Kuusalu keele alusel, kuna seal räägitakse kõige puhtamat tallinnaeesti murret. Ka Wiedemanni enda grammatikas on Kesk-Eestimaa keel kesksel kohal ning just see keelevariant oleks tema meelest ühise kirjakeele tuumaks kõige parem. Erinevalt Ahrensist ei püüa Wiedemann aga normikeelt oma raamatuga ise kehtestada, vaid peab vajalikuks keele kogu variatiivsuse kirjeldamist, et kirjamehed saaksid otsustada, mida valida tulevasse standardkeelde. Ahrensi soovitatud uut ortograafiat peab Wiedemann varasemast ilmselgelt paremaks, kuid kohendab seda veelgi häälduslähedasemaks. Ahrensi lauseõpetus väärib Wiedemanni meelest esimese põhjaliku käsitlusena eesti keele süntaksi nime, kuigi on ühtlasi grammatika kõige puudulikum osa just seetõttu, et on esimene omalaadne. Ahrensi keeleomane morfoloogiasüsteem (käänd- ja pöördvormistiku koosseis, muuttüübid, astmevaheldus) saab Wiedemannilt kiita, ometigi käsitleb akadeemik kõiki neid nähtusi ise mõnevõrra teistmoodi.

Wiedemann kui Ahrensi töö jätkaja

Hoolimata eriarvamustest olid Ahrens ja Wiedemann paljuski sarnased. Mõlemad olid iseseisva mõtlemisega grammatikud, kelle töö ületas mahult ja sisukuselt kõiki eelkäijaid. Mõlemad pidasid vajalikuks reformida nii ortograafiat, grammatikakirjeldust kui ka kirjakeelt. Pastor Ahrensit kannustanud soov kaotada lõhe kiriku- ja rahvakeele vahel polnud võõras Wiedemannilegi.

Mõlemad avaldasid raamatu piibli keelevigadest ja Wiedemann ka redigeeris kirikuvalitsuse ettepanekul aastail 1869–1872 pühakirja, mis tema parandustega jõudis trükki 1878. aastal. Kumbki ei jäänud saavutatuga rahule, kuna mõlema uuendusettepanekuid peeti liiga julgeks. Ehkki sinod oli ise Wiedemannilt revideerimise tellinud, paluti tal mitte muuta ortograafiat ega murdelist tausta. Wiedemann kahtles seetõttu toimetamistöö mõttekuses üleüldse, väljendades oma meelehärmi kirjas Jakob Hurdale nõnda: „Olen kohustatud kõik muu jätma, nagu see on; nimelt õigekirjutuse ja murde. Esimesest oleneb vähe, liiatigi teose puhul, mis pole mõeldud keeleteaduse jaoks, ent mida meil nimetatakse piiblimurdeks, ei vasta ühegi maakoha elavale keelele, vaid on igasuguste maakohtade vormide kirju arlekiinirõivas, arvatavasti seniste kohati tehtud paranduste tõttu, või arvukate väljaannete trükipoognate korrektorite erivaadete tõttu. Vormiühtsust pole sugugi võimalik sisse tuua, kui algusest peale ei arvestata mõnd ettevõetud murret, ja see ei või jälle muu olla kui Ahrensi poolt töödeldud idaharju-viru oma, siseseid põhjuseid arvestamata juba sellepärast, et see on ainus mõistlikult grammatiliselt töödeldu, aga selle vastu ajavad end turri sõgedus ja loidus veel vägagi” (Paul Ariste, Ferdinand Johann Wiedemanni kirjad Jakob Hurdale. Töid eesti filoloogia alalt III. Tartu 1970, lk 32, tlk Paul Ariste). Nagu näha, taandus piiblikeelt revideerides Wiedemanni ja Ahrensi peamine erinevus grammatikutena. Keelelise mitmekesisuse erapooletu fikseerija Wiedemann, kes kritiseeris Ahrensit murrete vähese arvestamise ja ainult oma kodukandi keelepruugi õigeks pidamise tõttu, oleks kirikukeelt soovinud parandada just nimelt Ahrensi ideaalile vastavaks.

Ahrens lõi oma tegevusega põhja, millele Wiedemann sai toetuda ja mida edasi arendada, kasutades veelgi häälduslähedasemat kirjaviisi, koostades veelgi põhjalikuma ja asjatundlikuma grammatika ning rakendades praktilises piibliredigeerimistöös kirikukeele parandusettepanekuid. Nende mõlema panus eesti keeleteadusse ja kirjakeelde on hindamatu.