Diskursus ja narratiiv ehk Võimuvõitlus maailmavaate kujundamise pärast

SILVI TENJES, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste lektor

Väga tugeva jälje on sotsiaalteadustesse jätnud kaks mõistet: diskursus1 ja narratiiv,2 eelkõige just viimane. Siinkohal vaatan neid teadus- ja üldkeele tähendusväljas: teaduskeeles on oluline sõnade ühetähenduslikkus, mõistete täpsus, üldkeeles on sõnad aga mitmetähenduslikud. Semantilisi välju mõistan tähenduste kogumina, mis moodustavad keeles terviku.3

Diskursus ja võim

Näide teaduskeelest: „Narratiivseks imperfektiks nimetatakse romaani keeltes narratiivses diskursuses esinevat eripärast aspektikasutust, mille puhul imperfektiivset verbivormi kasutatakse selliste sündmuste kujutamiseks, mille ajalis-aspektiline iseloom eeldaks perfektiivset aspekti.“4

Näide üldkeelest: „Nende kuritegevusega on Tania Kambouri kokku puutunud kui riigivõimu esindaja ja naine. Eriti huvitav on lugeda just viimase diskursuse kohta.“5

Diskursuse semantilise välja mõte sai alguse Prantsuse ühiskonnafilosoofi Michel Foucault’ tähelepanekust, et väited tõe kohta on ebakindlad ja sõltuvad võimustruktuuridest. Foucault’ 1960. aastate ideed kujundasid edaspidi suuresti ideoloogia ja võimu küsimuste sõnastusviisi. Foucault’ seisukoha järgi on võim ja teadmine üks ja seesama – teadmine/võim.6 Ei ole reaalset tõde, seega ei saa teadmist/võimu alla suruda ega ka välistada. Võim on kõikjal ja võitlus ei lakka kunagi. Diskursus on võimu teostamise vahend. Keel, milles diskursusi analüüsitakse, on võimusuhete mõistmise viis. See ei olnud küll eriti uus mõte, aga siiski üks uusvasakpoolsuse ümber tiirelnud intellektuaalsete hoovuste teemadest. Foucault’ puhul oli isikliku ja filosoofilise vastastikune mõju ebaharilikult intensiivne: tema tegelemises nii psühhiaatria kui ka seksuaalsuse ajalooga peegeldusid raskused seoses ta enda homoseksuaalsuse ja depressiooniga.7

Kui iga asi on võim, pole miski käsitlemist väärt, kuna mõiste on kaotanud oma mõtte.8 Siin on juba näha diskursuse mõiste lahustamine. Jaak Aaviksoo on 2016. aastal ajaleheveergudel sõnanud, et tõe suhtelisuse postmodernistlik käsitlus on võimaldanud igal rumalusel tõele pretendeerida, ent absoluutse tõe puudumine ei tähenda veel terve mõistuse surma.

Narratiiv ja võim

Sõna, mis osutus vajalikuks instrumendiks võitluses oma ideede eest, ei olnud mitte diskursus, vaid narratiiv.

Näide teaduskeelest: „Olenevalt narratiivi kitsamast või laiemast määratlusest võib lisada teisi tunnuseid, nagu esituse olemasolu, inimesekesksus, partikulaarsus, jutustamisväärsus, kausaalsus jt, mis, isegi kui neid mitte pidada hädavajalikeks narratiivi defineerimisel, igal juhul suurendavad narratiivi narratiivsust, kuid üldiselt on eri käsitluste ühisosaks arusaam, et narratiiv on läbi aja kulgev sündmuste jada.“9

Näiteid üldkeelest: „Uue külma sõja peamiseks tandriks on muudetud meedia, ja kui vaadata Vene riigimeedia transleeritavat narratiivi, siis ühel pool on õitsev ida ja teisel pool närbuv lääs“;10 „Kahe kultuurimulli poleemikast võtab muidugi osa meedia, mis kallutab poliitilist reaalsust narratiivide kaudu“;11 Jüri Ratas: „… selle nimel olen mina valmis töötama, seda vastutust võtma. Aga ma ei ole nõus vastutust võtma selle printsipiaalse seisukoha üle, et see saab lähtuda siis, ma ei tea, kas narratiivist või põhimõttest, et eelarve on tasa­kaalus.“12

Prantsuse poststrukturalistidest mõjutatuna kujunes narratiivist kui kirjandusteose mõistest üldisem teooria. Kõrvale heideti arusaam tähendusest kui autori kavatsuse väljendusest ning selle asemel rõhutati, et tekstid võivad lugemise asjaoludest sõltuvalt toetada suurt hulka tähendusi. Iga uue lugemisega võib tekkida uus tähendus. Taas näeme mõiste hägustamist. Kirjandusteoreetik Roland Barthes tõi narratiivi esiplaanile, kandes selle ainult kirjanduslikelt tekstidelt üle kõigile suhtlusvormidele. Tzvetan Todorov tutvustas narratoloogiat, mis käsitleb suhteid narratiivide koostisosade vahel. 1970. aastate lõppu peetakse narratiivseks pöördeks sotsiaalteadustes, selle tuumaks on ühele ja samale sündmusele lisatavate tõlgenduste mitmekesisus. 1980. aastatel tabas sotsiaalteadusi narratiividest teoretiseerimise laine, mis oli inspireeritud uskumusest (!), et inimeste räägitud lugude analüüsimine võib anda aimu sellest, kuidas nad oma elu elavad. Argumendina väideti, et loona võib võtta ükskõik mida. Narratiiv esitas väljakutse veendumusele, et väline reaalsus on kõigile hästi teada asi. Siit paistab reaalsuse ärakaotamine. Seega, kui Foucault kaotas tõe, siis Barthes’i järgijad kaotasid reaalsuse.

Peagi vallutas akadeemiliste ringkondade narratiivihuvi üldsuse: psühholoogid kasutasid narratiive teraapiavormina, advokaadid tarvitasid neid oma püüdlustes liigutada vandemeeste südant ja hagejad vajasid neid kahjuhüvitiste nõudmisel. Aja jooksul laienes narratiivide teadlik pruukimine iga tüüpi poliitikategelaste hulgas. Iga poliitiline projekt ükskõik millisest spektri osast nõudis päris oma narratiivi, et selgitada, miks mõni poliitiline liikumine või erakond väärib tõsiselt võtmist, ja väljendada selle põhisõnumit. Selles tugineti ühele teisele ideede kogumile, mis ulatub jällegi tagasi 1960. aastate lõpu Prantsusmaa radikaalse intellektuaalse käärimiseni: selle asemel et olla paljulugenud ja üksikasjalik, tuli olla stiihiline ja kogu ühiskonna koostoimimise südames.

Narratiividel võib olla rida funktsioone: nt hoida kontrolli all solidaarsus ja dissidendid, formuleerida ja levitada strateegiaid. Narratiivide rolli (mitte alati tahtliku) võib tuvastada liikumistes, mis on välja kasvanud kontrakultuuridest, nagu nt need, mis nõuavad õigusi naistele ja homodele ning teistele marginaliseeritud gruppidele.

Kui narratiiv oli kord juba paika pandud, said selle üksikuid episoode kedrata spetsialistid, keda tuntakse spinndoktoritena (mainekujundaja, meediaekspert). Nood mõistavad hästi meediat ja tegid päevauudiste mõjutamisest endale elatusallika. Veenda avalikkust, et majandusel läheb tõeliselt hästi, kuigi viimased andmed vihjavad vastupidisele, või et kõrgesse ametisse kandideerija tume minevik pole asjakohane, nõuab meedia meetodite ja ajakava tundlikku tunnetamist (oluline on, kuidas ajastada uudistest teadaandmine ja teavitada mõjukamaid ajakirjanikke). Selliste ideede mõte, kas raamistades paradigmasid või diskursusi (propagandat, hegemooniat, tõekspidamiste süsteeme, mõtteviise), oli tagant õhutada vaatenurka, et võimuvõitlus on loomult võitlus laialt heaks kiidetud maailmavaate kujundamise pärast.13  Seega näib, et mõnes mõttes astuti vastu võimu laiali­laotamisele.

Lõpetuseks

Positiivseks lõpetuseks pakun mõlemale sõnale definitsiooni Barthes’i ja Todorovi vaimus: „See, mida jutustatakse, on … lugu, narratiiv; diskursus kirjeldab loo esitamist“.14 Kui vaid nendegi esitatud tähendus poleks juba nihkunud … Diskursus ja narratiiv on rahvusvahelises teadusmaailmas liikunud kitsama tähendusega terminist avaramale semantilisele väljale – ideede, maailma­vaate, võimu teostamise maailma. Eesti üldkeele tähendusväljas on narratiivi mõistel suurem variatiivsus kui
diskursusel. Mõni teadustermin ei saagi aga omale iga rahva teaduskeeles eluõigust, sest rahvusvaheline termin liigub semantiliste väljade orbiidil ühelt väljalt teisele liiga kiiresti.

Artikli aluseks on ettekanne IV eesti teaduskeele konverentsil TLÜs 2. XII 2016.

1   Diskursus < keskld discursus ‘arutelu’ < ld ‘ringijooksmine’ < discurrere ‘ringi jooksma’; keeleteaduses: terviklik lausest suurem keeleüksus kontekstis; kulturoloogias ja semiootikas: tekst koos kõikide keeleväliste (psühholoogiliste, kultuuriliste jne) seostega; laiemas tähenduses: kindlapiiriline tekstiloome valdkond, nt poliitiline diskursus, feministlik diskursus (VSL). Ka diskurss < diskurss > (pr discours < keskld discursus ‘arutelu’ < ld ‘ringijooksmine’ < discurrere ‘ringi jooksma’) – vestlus, arutlus, mõttearendus (VSL).

2   Narratiiv < ld narrativus ‘jutustamiseks sobiv’ < narrare ‘jutustama’; kirjanduses: sündmuste esitus nende ajalises järgnevuses, harilikult suuliselt v kirjutatud tekstina (müüdina, ilukirjandusliku teosena v ajalooraamatuna); lugu (VSL).

3   Silvi Tenjes, Semantika. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2014, lk 64.

4   Triin Lõbus, Silvi Tenjes, Narratiivi aeg ja tõlkeaeg: diskursiivne käsitlus. Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat / Estonian Papers in Applied Linguistics, nr 6, lk 157.

5   Aimar Ventsel, Naispolitseiniku karm sõnum. – Diplomaatia okt 2016, nr 10, lk 15.

6   Lawrence Freedman, Strateegia. Ajalugu. Riigikaitse Raamatukogu, Tallinn 2016, lk 465–466. (Originaal: Strategy: A History. Oxford University Press, 2013.)

7   Ta oli seotud Prantsuse Kommunistliku Parteiga, marksistidega, vasakpoolsetega, vaimustus Mao kultuurirevolutsioonist, ajatolla Homeini Iraani revolutsioonist ning suri aidsist tingitud haigusse.

8   Lawrence Freedman, Strateegia. Ajalugu, lk 469.

9   Triin Lõbus, Aja kujutamine hispaaniakeelses narratiivis. Loomaailma konstrueerimine keele ajavormide kaudu. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2012, lk 13.

10   Taavi Minnik, Uue külma sõja võidab lääs. – Postimees 19. X 2016, lk 2.

11   Karl-Gerhard Lille, Vanameedia luigelaul. – Diplomaatia nov 2016, nr 11, lk 11.

12  ERRi saade „Foorum“ 9. XI 2016 ETVs.

13   Lawrence Freedman, Strateegia. Ajalugu,
lk 469−473.

14   Ibid., lk 470.