Enn Sarv 13. V 1921 – 22. III 2008

 

Õigusteadlane, matemaatik, tõlkija ja ajaloouurija Enn Sarv sündis Tallinna linnaarsti Nikolai Sarve pere esimese lapsena. Ta õppis Jakob Vestholmi gümnaasiumis ning astus 1939. aasta sügisel Tartu ülikooli õigusteaduskonda. Samal semestril liitus ta Eesti Üliõpilaste Seltsiga, mille vilistlane oli ka tema isa. Saksa okupatsiooni ajal oli ta üks rahvusliku vastupanuliikumise aktiviste ning vangistati 1944. aasta aprillis julgeolekupolitsei poolt süüdistatuna osalemises Eesti Vabariigi Rahvuskomitee tegevuses. 1944. aasta septembris viidi ta Stutthofi koonduslaagrisse, kust vabanemise järel oli mõnda aega filterlaagris ja teenis Punaarmees. 1946. aasta jaanuaris arreteeris ta Tartus NKGB ja ta mõisteti 7 aastaks vangilaagrisse.

Pärast Vorkuta sunnitöölaagrist vabanemist 1953. aastal oli ta neli aastat sealsamas kaevandusinsenerina asumisel, Eestisse tagasi pääses 1958. aastal. Asumisel õppis ta Moskva kaugõppe polütehnilises instituudis mäeasjandust, Eestis lõpetas 1964. aastal cum laude Tartu ülikooli matemaatikuna. Töötas seejärel plaanikomitees ja küberneetika instituudis.

Pärast Eestisse tagasipöördumist teenis ta algul elatist tõlkijana, tõlkides prantsuse keelest Pierre Courtade’i, Paul Guimard’i, Maurice Druoni ja Jorge Sempruni romaane, novelle ja jutustusi. 1963. aastal tõlkis ta koos Lennart Merega Aleksandr Solženitsõni jutustuse „Üks päev Ivan Denissovitši elus„, ta oli ka üks 2000. aastal ilmunud „Kommunismi musta raamatu” tõlkijaid.

Eesti iseseisvuse taastamise järel oli Enn Sarvel suur roll Nõukogude ja Saksa okupatsiooni ning okupatsioonikuritegude ajaloolis-õiguslikul mõtestamisel.

Ta rõhutas järjekindlalt Eesti okupeerimise vastuolu rahvusvahelise õigusega ja esitas oma seisukohad 1997. aastal ilmunud raamatus „Õiguse vastu ei saa ükski: Eesti taotlused ja rahvusvaheline õigus„.

Enn Sarv on avaldanud hulga artikleid Eesti õiguslikust järjepidevusest, okupatsioonist ja anneksioonist ning inimsusevastastest kuritegudest Eesti kodanike ja elanike vastu. Olulisemad nendest on dokumendipublikatsiooni „Tõotan ustavaks jääda … : Eesti Vabariigi Valitsus 1940–1992” sissejuhatav artikkel „Eesti Vabariigi kontinuiteet 1940–1945” (2004) ja „Valge raamatu” sissejuhatav artikkel „Ülevaade okupatsioonidest” (koos Peep Varjuga, 2005).

Enn Sarv tegutses kuni surmani Eesti valitsuse moodustatud represseeritute probleeme lahendavas asjatundjate komisjonis, tal oli suur osa 2004. aastal jõustunud okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse väljatöötamisel. Ta oli Eesti Poliitvangide Liidu liige ning selle esindaja Rahvuslik-Demokraatlike Jõudude Koostöökojas.

Eesti Vabariik tunnustas Enn Sarve teeneid Riigivapi II klassi teenetemärgi (1996) ja Valgetähe II klassi teenetemärgiga (2006). Eesti Üliõpilaste Selts valis ta 2004. aasta detsembris oma auvilistlaseks.

Vaid mõni päev enne surma asjatundjate valitsuskomisjoni istungilt lahkudes tõttas ta jätkama oma pooleli kirjatöid. Tõsise töömehe lahkumine oli ootamatu. Teda jäävad leinama kaks poega ja viis lapselast, sõbrad, aatekaaslased ja kolleegid.

 

Eesti Demokraatlik-Rahvuslike

Jõudude Koostöökoda

Eesti Üliõpilaste Selts