Kes kellega käib ehk Kollokatsioonisõnaraamat

AILI KÜNSTLER

 

Eesti keeles on mitmesuguseid sõnaühendeid, mille kasutamiskorda ja konteksti on tark tunda nii emakeelsel kui ka keeleõppijal. Hiljuti ilmus Asta Õimu täiendatud „Fraseoloogia­sõnaraamat“, kuid Eesti Keele Instituudi sõnaraamatute osakonnas on tegemisel ka esimene eesti keele kollokatsiooni­sõnaraamat (ilmub 2018), millest räägivad instituudi leksikograafid Jelena Kallas ja
Margit Langemets.

Künstler: Keel muutub, kõnekeel veel eriti kiiresti. Mis asi on aga püsiühend? Miks on vaja eraldi püsiühendite sõnaraamatut?

Jelena Kallas: Jah, keel muutub, mõnikord ja mõnes valdkonnas väga kiiresti, ning sellised keelenähtused huvitavad keeleteadlasi ja sõnaraamatutegijaid iseäranis. Nende asi on märgata, analüüsida ja muutus registreerida. Püsiühendid on mitmest sõnast moodustunud omaette tähendusega ühendid. Need võivad olla üsna läbipaistmatud sõnaühendid
(viskab villast, vesi ahjus, võta näpust) või mitmesugused muud vormelid (jätku leiba, tere tulemast). Seda laadi püsivamad ühendid on Asta Õim koondanud oma „Fraseoloogiasõnaraamatusse“.

Keeleõppijail tuleb kokku puutuda ka veidi teistsuguste ühenditega, mis koosnevad keeles sagedamini koos esinevatest sõnadest, nt eesti keeles keelt oskama (mitte keelt teadma nagu vene keeles), tähelepanu pöörama (mitte tähelepanu maksma nagu inglise keeles), kartuleid võtma (mitte kartuleid tõstma nagu soome keeles või kartuleid istutama nagu vene keeles), noor kuu (mitte uus kuu nagu soome keeles). Keeleinstituudi kollokatsioonisõnaraamatusse koondame eeskätt seda sorti sõnaühendid ning pealkirjaks võikski ehk panna „Kuidas sõnu koos kasutada“ või naljatamisi „Kes kellega käib“. See sõnaraamat on mõeldud just eesti keele õppijatele. Raskusastmelt sobib see B2-keeletasemele ehk õpilasele, kellel on vaja sooritada eesti keele teise keelena riigieksam.

Künstler: Uuema aja püsiühenditena olete nimetanud nt ajusid pesema ja ajude äravool. Kui need fikseeritakse, siis karta on, et niigi taanduv ajupesu/ajuloputust tegema kaob hoopis. Näiteks aju piinata/vaevata/loputada on kasutusel ka ainsuses. Või on sõnaraamatus olemas ka need?

Margit Langemets: Uues eesti keele sõnaraamatus (ilmub 2018/2019) on sõna aju juures tekstikorpuse põhjal välja toodud 9 sõnaühendit, kus aju on enamasti mitmuses: ajude äravool, ajud on pehmeks läinud, ajusid komposteerima, ajusid liigutama, ajusid loputama, ajusid pesema, ajusid ragistama, haige aju, kollektiivne aju. Ka sõnad ajupesu ja ajuloputus on sees – seega kasutuses. Aju mitmuslikkus pole inglise keele „süü“: päritolult on see läänemeresoome-saami sõna ning ka sugulaskeeltes esinevad mitmuslikud vormid (vrd soome aivot). Rööpsete variantidena on ka fraseoloogia­uurija Feliks Vakk oma raamatus „Suured ninad murdsid päid“ (1970) esitanud nii aju liigutama kui ka ajusid liigutama.

Künstler: Viimasel ajal torkab siiski silma just inglise keele tõttu siginenud mitmus, kuigi sõna on püsiühendis olnud seni ainsuses, nt tuleb päästa nende elu!. „To save lives“ on aga kuulda ja näha alailma kujul elusid, nt „Helkur ja turvavöö võivad päästa elusid!“ (peaks olema päästa elu – ainsus ei osuta siin eesti keeles ju vaid ühele inimesele). Viimasel ajal vangutavad inimesed kõikjal päid, mitte pead, jne. ETVs on muidu igati tore saatesari „Räägime suud puhtaks“ (on küll suud puhtaks rääkima, aga räägime suu puhtaks). Millisel kujul kajastuvad uut laadi sõnaraamatus sellised keelendid?

Langemets: Ühendina on kollokatsioonisõnaraamatus ainsuslik elu päästma, mis on korpuses veel kindlas ülekaalus. Mitmuslikku kasutust on siiski näha omajagu, näiteks: tahtsin elusid päästa, aga ei teadnud, mida teha või Kristus tuli elusid päästma. Pakutud lahendus nende elu päästa räägib vastu keele ökonoomsuse pürgimusele, on pikem, seetõttu kohmakam. Võimalust lühemalt ütelda – kui see kord on avastatud – on suhteliselt raske tõrjuda.

Suud puhtaks-küsimuses oleme silmitsi ühe sõnaraamatutes eksitava asjaoluga, kus märksõna viitab justkui valele vormile (märksõna on suud puhtaks rääkima), samas on toodud kasutusnäide räägime suu puhtaks. Korpuses on mitmuslikke näiteid räägime suud puhtaks umbes viiendiku jagu, aga igal nädalal korduv telesaade mõjutab keelekasutust väga suurel määral.

Künstler: Kui püsivad on õieti püsiühendid? Tänapäeva avaõiguslikus inforuumis levivad kulutulena uued keelendid, mis on tõlkeoskamatuse tõttu sõna-sõnalt inglise keelest tõlgitud (nt päeva lõpuks, pole minu tassike teed, suured tänud jms). Neid pruugitakse vahel ka meelega nalja pärast (kui vaid sel põhjusel, oleks see ju tore!). Netis rehitsemisel võivad seesugused osutuda vägagi levinuks. Kui aga tõlketeadlikumail õnnestub jalg ukse vahele saada ning asja selgitada, kaovad need vähemalt avaliku meedia töötajate kõnepruugist vaata et silmapilk. Kas selliste sõnaühendite fikseerimisega ei kinnistata mitte mõttetult juhukasutust? Toetute eesti keele ühendkorpusele. Millist sõnavara see ikkagi sisaldab?

Langemets: Keele ja sõnavara muutumist uuritakse praegu tõesti suurte tekstikorpuste põhjal ning uute analüüsivahendite toel. Juhukasutust sõnaraamatutes üldjuhul ei kinnistata. Iga sõnaraamatu puhul on oma reeglid ja vaatlusviis hindamaks, kas sõna on sõnastikku võtmiseks küps või mitte. Hinnangu, mis on hea ja mis halb keel, annab ÕS, kirjakeele normi alus. Teistes sõnaraamatutes kirjeldatakse keelt sellisena, nagu seda kasutatakse. Ülemäärast hirmu teiste keelte mõjude ees ei tasu tunda, nagu on leidnud ka sotsio­lingvist Anna Verschik ETV2 saates „Plekktrumm“: „Laenamise kätte pole ükski keel surnud.“ ÕSiski korrigeeritakse soovitusi aeg-ajalt. Näiteks
2012. aastal pidas Emakeele Seltsi keeletoimkond võimalikuks lubada kirjutada ka kokku sõnaühendid kasvõi, justnimelt jt, tuues põhjenduseks keeles „süstemaatiliselt normingust hälbiva kokku- ja lahkukirjutamise“.

Kallas: Meie põhiline allikas ühendkorpus on kõige suurem, ligi 500 miljoni tekstisõnaga eestikeelsete tekstide kogu. Siin leidub kõike: kõige rohkem ajakirjandust, aga ka ilukirjandust, populaarteaduslikke ja teadustekste. Umbes pool sellest on 2013. aastal veebist automaatselt kokku korjatud tekste sisaldav veebikorpus. Plaanime luua uue, nüüd siis 2017. aasta seisuga, et oleks tugipunkt seirata keelt ja sõnavara. Oleks ebaaus jätta mulje, et selline tekstikorpus peegeldab kogu eesti keelt. Ei, ei peegelda. Vaeslapse osas on korpuses ilukirjandus, mille kaasamist on kuni viimase ajani tõkestanud autoriõiguse seadus, aga see muutub pea.

Sõna või sõnaühendi sõnaraamatusse võtmise otsustab ikka inimene, mitte masin. Toorlaenu võib sõnaraamatus märkida kui kõnekeelse, hoiatades nõnda tähelepanelikku keelekasutajat libastumise eest.