KÜSIB Aili Künstler

Aili Künstler

Väga sageli tabab mind Tallinna kunstinäitustel tunne, et mina, s.t riigikeelne eestlane, pole adressaat, kellele Eesti kunstnike välja pandud teosed on mõeldud. Enamasti ingliskeelsed on näituste ja teoste pealkirjad, videote tekst, tekst kunstiteostel jms. Kellele need küll korda peaksid minema? Kas ristlusturistidele? Käib ju keelega koos ka kogu kultuuriväli koos oma tähendustega. Kas peaksin nende mõistmiseks elama mingis massi-ingliskeelses ülemaailmses massiruumis? Paistab, et mina ei ela. Pealegi on nende võõrkeelsete mõlgutuste taga tihti Eesti elu ja sündmused, nii et keelest hoolimata võib kujutatu n-ö rahvusvaheliselt jääda siiski mõistmatuks. Ka pole sugugi sageli (vahel siiski on) tegu ingliskeelse massikultuuri pealetungile viitamisega, mis on ju üks võimalikke ja mõistetavaid positsioone. Miks valite teie oma töö keeleks kas eesti või mõne muu keele? Keelel võib kunstiteoses olla ju ka iseväärtus. VASTAB Liina Siib, kunstnik Arendan siinkohal teemat kolme pihtimusega keeleapsude teemal. 1. Sain hiljuti seoses oma Tallinnas toimunud näitusega „Sylt ilma Ulrikeseta” noomida. Probleem oli selles, et ühel videol oli tekst ainult inglise keeles: „In western society the system has managed to drag the masses so deeply into their own crap that they seem to have lost any feeling of their position as exploited and oppressed, so that they dream of nothing more than a car, a holiday and a tiled bathroom”. Hobusepea galerii pressiteates oli see tõlgitud kaude: „RAFi sõnul on läänes massid kaotanud arusaama rõhutu ja ekspluateeritava positsioonist ega oska enam unistada muust kui autost, puhkusest ja plaaditud vannitoast”. Paraku pressiteadet kas ei loetud või ei seostatud selle sisu video tekstiga.

Eestikeelse näitusepubliku soov vaadata kunsti Eestis eesti keeles on loomulikult õigustatud. Olen seda püüdnud oma töödes silmas pidada, kui need on tehtud eesti kontekstis ja esmakordselt Eestis näitamiseks. Antud juhul oli minu hoidumine teksti tõlkest videol teadlik, mitte seotud aja- või huvipuudusega. Sest tegelikult on RAFi tsitaat ju saksa keeles ja ka näituse allikas oli Saksa saar Sylt. Seega oleks korrektselt pidanud olema tekst saksa keeles koos eestikeelse tõlkega. Aga – ma otsustasin, et see on inglise keeles, et see lause muutuks ka ise kujutiseks koos fotokujutistega, mis seda saatsid, et see ei oleks otsene kommentaar nendele inimestele, keda oli kujutatud. Ja ometigi sain noomida otseütlemise pärast neilt, kes sellest tsitaadist inglise keeles aru said. Ühesõnaga, poleks olnud tsitaati, poleks olnud probleemi. Keel on keskkond, mis on töö osa.

Tehes oma töid, mis kasutavad kõne- või kirjalikku teksti, pühendan palju aega keelevalikuga seotud otsustele. Tõlkimine ja lingvistilised aspektid huvitavad mind sama palju kui teised tööga seotud probleemid.

2. Eelmisel aastal olin taas kimbatuses, kui Sirp nõudis minu näituse pealkirja „Gimme Danger” tõlget eesti keelde. „Gimme Danger” on Iggy Popi laulu pealkiri ja seda minu teada keegi laulumugandaja tõlkinud ei olnud, nii nagu tõlgitakse inglise keelest laule keelekõla arvestades eesti keelde. Lõpuks sai pealkirjaks „Anna ohtu”, õnneks sulgudes, peale „Gimme Danger’it”. Kujutage ennast „Anna ohtu” refräänina ümisemas. See on juba teine laul. Minu meelest, kui töö viitab linnakeskkonnale, internatsionaalsusele, kosmopoliitsusele, siis võiks seda retoorikat arvestada. Kui on mantra „Om mani padme hum”, kas see kõlab mantrana ka eesti keeles? Eks meil on ju oma mantrad, oma keelekõla arvestavad sõnakooslused. Ja kui eestlane välismaal ei saa kõigest aru, nagu mina näiteks Hiinas, siis ma lihtsalt saan valesti aru või saan omamoodi aru, aga kindlasti ma kuidagi midagi aru saan. Ja minu meelest nagunii ei ole võimalik ka kõigest siis aru saada või saadakse teisiti aru, kui kõik on tõlgitud või eesti keeles. See tähendab, et tööst peakski mitut moodi aru saama. Ma ei saa mitte midagi aru eestikeelsetest juriidilistest tekstidest, rääkimata Euroopa Liiduga seotud eesti keelde tõlgitud dokumentidest. Aga ma saan kohe aru, mis tüüpi tekstidega on tegemist.

3. Ja lõpuks, minu fiktiivsete filmiplakatite sari „Movie Posters” ei sisalda ühtegi sõna eesti keelt. Aga need pole ka eesti filmid. Neid filme polegi olemas. Tegelikult on filmipealkirjade tõlked üks kõige hullemaid tõlkežanre, mis julmalt eirab filmi tegemise kultuurivälja. Minu meelest on ka see eesti kunstnik, kes kasutab oma töös eesti keele asemel mõnda teist keelt, ikkagi eestikeelse mõtlemise mõju all – ja seega on tema töö teatud mõttes selle keele kommentaar. Mäletan siiani tunnet, kui tulin tagasi peale pikemat Inglismaal elamist ja õppimist – olin harjunud lugema ja mõtlema inglise keeles. Nii kerge oli oma erialast kõnelda inglise keeles, aga kodus, eesti keeles tundusid samad mõtted täiesti mannetud. Need ei sobitunud eesti keele kujundlikkusega, mis on minu meelest meie keele suurimaid väärtusi. See on asi, mida tuleb elu lõpuni omandada.