Liiga uljas piiblitõlge

Aili Künstler

Nädala eest ilmus Eesti Keele Sihtasutuse kirjastusel Urvaste pastori Johannes Gutslaffi lõunaeestikeelne piiblitõlge. Mida see sisaldab ja kes või mis on selle ilmumise taga? Kristiina Ross, emakeelse piibli tõlkeloo uurija: Raamatus „Johannes Gutslaffi piiblitõlge 1647–1657” avaldatakse omal ajal käsikirja jäänud esimese eestikeelse piiblitõlke mõlema testamendi algusosa: esimene Moosese raamat ja Matteuse evangeelium. Sealt leiab mõlema käsikirja faksiimile ja selle ümberkirjutuse, sõnaindeksi ja neli käsitlust. Raamatut oleme eesti keele instituudi piiblitõlke uurimise töörühmas ette valmistanud juba pikemat aega. Käsikirjad on sisestanud ja sõnaindeksi jaoks analüüsinud lõunaeesti keele asjatundja Maeve Leivo. Saksa- ja ladinakeelsed kommentaarid sisestas ja tõlkis Kai Tafenau ajalooarhiivist. Tekstide ja sõnaindeksi arvutitöötluse taga on Ahti Lohk. Minu osaks oli kogu asi kokku panna nii, et Gutslaffi tähendus eesti tõlkeloos võimalikult ilmekalt esile tuleks. Raamatu lõpuosas annab Gutslaffi käsikirjade saatusest ülevaate Kai Tafenau, tema tõlkekeelest kirjutan mina ja vanade tekstide analüüsimise infotehnoloogilised võimalused on võtnud vaatluse alla Ahti Lohk. Lea Kõiv Tallinna linnaarhiivist käsitleb pikemalt Gutslaffi isikut ja muid tegemisi Urvaste pastorina. Miks selline valik on tehtud? Gutslaffi lõunaeestikeelne tõlge on üldse esimene eesti keelde tõlgitud tervikpiibel. Veidi varasemast ajast on teada põhjaeestikeelne uue testamendi tõlge, mis pole aga algkujul säilinud. Gutslaffi vana testamendi osa (kuni esimese kuningate raamatu alguseni) on meieni jõudnud tema omakäelises puhtas ümberkirjutuses ja sellest on varemgi lühikesi katkendeid avaldatud ja natuke kirjutatud, ehkki kuigi põhjalikult seda uuritud pole. Gutslaffi uue testamendi tõlke avastas Kai Tafenau aga alles 2006. aastal. Õigemini identifitseeris Tafenau siis ühe paralleelselt lõuna- ja põhjaeesti keeles kirja pandud uue testamendi käsikirja Kullamaa pastori Heinrich Gösekeni kirjutatuks ja oletas, et selle lõunaeestikeelne osa võib olla Gutslaffi tõlke ümberkirjutus. Panimegi kummastki testamendist esimese osa ühiste kaante vahel, et tõlkest terviklikku pilti anda. Kogu tõlge koos teiste vanade piiblitõlke katsetustega on kättesaadav EKI kodulehel eesti piiblitõlke ajaloolises konkordantsis. Raamatusse lihtsalt rohkem teksti ei mahtunud. See ongi mõeldud eeskätt hilinenud austusavaldusena Gutslaffile tema teenete teadvustamiseks.

Mis lubab arvata, et uue testamendi tõlkekäsikirja autor on siiski Gutslaff, kui isegi tõlgete valmimise aeg pole kindel?

Esialgne oletus, et tegemist on just Johannes Gutslaffi tõlkega, põhines lihtsalt sellel, et ega kedagi teist piiblitõlke ajaloost teada inimest selle tõlke autorsusele pretendeerimas polnudki. Praeguseks on keeleline kõrvutus veenvalt kinnitanud, et vana ja uue testamendi tõlge on ühe ja sama inimese tehtud. Õieti on ju vana testamendi tõlge samuti anonüümne ning selle autorsus tugines suulisele pärimusele, kuni Arvo Tering selle käekirja põhjal kindlamini paika pani. Vaieldamatult seonduvad Gutslaffiga need eesti keelt puudutavad tekstid, mis on avaldatud tema nime all trükis: 1648. aastal ilmunud esimene lõunaeesti keele ladinakeelne grammatika, 1644. aastal ilmunud saksakeelne teos Võhandu jõele ehitatud veski pärast puhkenud tüli rahvauskumuslikest tagamaadest (seal on paar eestikeelset sõna ja piksepalve tekst) ning üks 1652. aastal ilmunud eestikeelne juhuluuletus. Gutslaffi grammatika faksiimile koos selle tõlkega eesti keelde andis 1998. aastal välja Marju Lepajõe. Seal on ka Lepajõe pikem käsitlus Gutslaffi grammatikakirjeldusest oma aja kontekstis ja Hella Keemalt artikkel Gutslaffi keelenäidete kokkusobivusest või -sobimatusest Urvaste murrakuga. Vanade tekstide identifitseerimine ja tõlgendamine on nagu pusle kokkupanek või kriminulli lugemine. Praegu viitavad kõik tükid ja vihjed üheselt sellele, et säilinud anonüümsete tõlgete autor oli tõesti Gutslaff.

Reet Kasik on kirjutanud oma ülevaateteoses „Stahli mantlipärijad. Eesti keele uurimise lugu”: „Terve 17. sajandi jooksul oli Stahli grammatika autoriteet nii suur, et ka rohkem kui 20 aastat hiljem ilmunud järgmine põhjaeesti keele grammatika jäljendas seda üsna truult”. Kuidas passis see mantel 1648. aastal lõunaeesti keele grammatika „Grammatilisi vaatlusi eesti keelest” („Observationes Grammaticae circa linguam Estonicam”) kirjutanud Gutslaffi selga?

Muidugi oli Stahli mõju 17. sajandi põhjaeesti kirjakeelele tohutu, aga Gutslaffi see väga lähedalt ei puuduta juba sellepärast, et tema tegutses lõunaeesti kirjakeele alal ja seal oli olukord natuke teistsugune. Seni selgunu lubab arvata, et võib-olla oli ta üldse natuke ajakohatu ja n-ö liiga originaalne. Lea Kõiv kirjutab, et suhtumises talupoegadesse sarnanes Gutslaff mõneti juba järgmise, nn valgustussajandi Liivimaa pastorite-literaatidega. Keelelise poole pealt tuletab tema julgus uute terminite loomisel ja grammatiliste konstruktsioonide katsetamisel meelde 20. sajandi alguse keeleuuendust ja Johannes Aavikut. Tüved ja tunnused, mida ta oma tõlkes kasutab, veenavad, et ta tundis eesti keelt väga hästi – pealegi sattus ta ju Liivimaale ja puutus eesti keelega kokku alles täiskasvanuna, pärast ülikooliõpinguid Saksamaal. See, kuidas ta need rahvapärased koostisosad (paiguti) omavahel kokku on pannud ja kuidas ta juba väljakujunenud tõlketraditsiooni muuta üritas, näitab teda väga loomingulise keelekujundajana.

Oled öelnud, et Gutslaffi eesti keel oli päris hea. On see ühtmoodi hea nii grammatikas kui piiblitõlgete puhul?

Hea või halb keel on väga kahtlased ja subjektiivsed hinnangud. Aga tollaste põhjaeestikeelsete tekstidega harjunule mõjub Gutslaffi keel tõesti värskendava puhanguna. Tema grammatika näitelausete keel ja piiblitõlke keel on siiski üsna erinevad. Jaak Peebo on kunagi jälginud ühe grammatikas kirjeldatud vormi tegelikku esinemist vana testamendi tõlkes ja jõudnud arusaamisele, et oma tegelikus keelekasutuses on Gutslaff rahvakeelest kaugemal, kui grammatika põhjal võiks arvata. Tundub tõesti, et piiblitõlgete keel peegeldab Gutslaffi hilisemat keeleideaali, mil ta on varasemale lõunaeesti kirjakeele traditsioonile taas mõnevõrra lähenenud. Kuid see-eest leidub seal muud huvitavat, mida grammatikas ei mainita.

Kuidas Gutslaff tõlkis? Mida ta vahendamisel oluliseks pidas?

Gutslaff tõlkis originaalkeeltest, s.t vana testamendi heebrea keelest ja uue kreeka keelest, kasutades muidugi ka oma emakeelset Martin Lutheri tõlget. Tema tõlkemeetod tuleb hästi esile vana testamendi heebrea sõnade kommentaarides, mis ta tõlke juurde on lisanud. Need näitavad, et ta lähenes oma ülesandele väga professionaalselt, nii nagu iga tõlkija ideaalis tegema peaks. Näiteks arutleb ta pikalt esimese Mooses raamatu 1. peatüki 2. salmis esineva tegusõnavormi merahefet tähenduse üle. Tänapäeva tõlkes on see tõlgitud sõnaga hõljuma: ja Jumala Vaim hõljus vete kohal. Verbile, mis kirjeldab Jumala Vaimu liikumist, on kindlasti raske tõlkes täpset vastet leida. Gutslaff arutlebki väga värvikalt ja nüanssidesse laskudes, mida sõna rahaf täpselt tähendada võiks: ta toob välja konteksti, kus see sõna piiblis esineb, selgitab, missugust liikumist sellega ühes või teises kohas kirjeldatakse, ning jõuab järeldusele, et siinkohal väljendab tegusõna rahaf seda, et Püha Vaim oli oma isikus loomistöö juures ning teda on võimalik ära tunda just kerajast liikumisest või paigal tiirutamisest, mida selle verbiga edasi antakse. Ise tõlgib ta selle verbi siin küll lihtsalt sõnaga liikuma (oli liikvan), aga tema arutluskäik tundub olevat tõlkelises mõttes väga professionaalne. Oma püüdes originaalteksti tähendusnüansse võimalikult täpselt edasi anda läks ta paiguti siiski liiale. Nimelt üritas ta viia terminilaadseid sõnu lähtekeeltega ühtsesse süsteemi. Ideaalis on seegi arukas püüe, aga traditsioon ja keelte eripära seavad sellele piirid, millega Gutslaff liiga vähe arvestas. Näiteks on ta uue testamendi tõlkes võtnud termini „ristima” asemel kasutusele termini „kastma” – see vastab tõesti paremini kreeka lähtesõna ja ka selle saksa vaste (taufen) tähenduslikele seostele. 17. sajandiks oli aga (slaavilaenuline) termin „ristima” eesti keeles juba pool tuhat aastat kasutusel olnud, nii et katse seda muuta oli lootusetult hilinenud. Üldiselt on tema tõlge lähtekeelte ja eesti murrete najal üsna hästi lahti muugitav, aga paar Gutslaffi terminit jäidki mõistatuseks, näiteks tolliametniku või maksukoguja ehk saksapärase tölneri tähenduses kasutatud jähvkemehs.

Mida huvitavat sest tõlkekeelest tänapäeval leida on?

Tänapäeva lugejale võiks Gutslaffi tõlge huvi pakkuda kahest aspektist. Esiteks leidub siin hulgaliselt arhailist ehedat lõunaeesti murdekeelt, mida lõunaeesti keele tänapäevaste variantide arendajad saaksid kindlasti ära kasutada. Kultuuri- ja tõlkelooliselt on Gutslaffi tõlge põnev mudel, mille toel saab eesti kirjakeele ja laiemalt kogu moodsa eestikeelse kultuuri teket selgemini jälgida ja ilmekamalt kirjeldada kui nende ajalooliste variantide toel, mis tänapäeva eesti kultuuriks ja kirjakeeleks on arenenud. Gutslaffi tõlge on variant, mis tegelikult kasutusele ei tulnud ja tööle ei hakanud. Võib-olla sellepärast, et see oli natuke liiga uljalt kokku pandud. Aga just seetõttu on laenulised mehhanismid ja kokkusobitamiste liitekohad seal selgesti näha.