Lugupeetud Kunstnike Liidu esimees Mati Elken! Kirjanike Liidu president Jaan Sirkel!
Teile kirjutab inimene, kelle süda põleb kirjanduse ja kunstide hea käekäigu pärast. Minuni on ulatunud kuuldused, et mõlemas Teile alluvas ettevõttes on lähemal ajal puudu juhtisikust. Seoses sellega on mul teile kaks ettepanekut. Esiteks. Ühendame, vennad, need kaks kohta! Uskuge, kõikidel hakkab kergem. See ei ole võimatu. Nägite ise, kuidas sel aastal venelased ja meie omad koos lihavõtteid pidasid? Kuigi ma kirikus ei käi, sest seal on külm magada, pean seda ometi taeva enda näpunäiteks. Teine ettepanek oleks, et ma pakuksin sellele ühendatud kohale ennast. Ma ei ole muidugi spetsialist, kes teeb valmis romaani või kuju, aga luuletanud olen minagi (lisan selle igaks juhuks eraldi ümbrikus) ja mul on küllaltki tugev üldkultuuriline taust. Liiati ei ole loomeühing tänapäeval ideoloogiaasutus, vaid ametiühing. Minu programmiks olekski viia ellu loovisiku seadus, mis ei taha ega taha tulla, nagu olen kuulnud hilistel öötundidel baari Peldik külastanud literaatidelt. Jope teadis rääkida, et see seadus on küll tegelikult olemas, ja juba ammu. Hea president Arnold ise tegi ta valmis ja tahtis kunstirahva kätte anda. Aga halvad ametnikud võtsid selle seaduse endale. Nii et praegu on hoopis riigil oma loovisikute, seadus, mis kehtib kõikidele loovisikutele alates osakonnajuhataja asetäitjast. Nende vahel see seadus võngubki. See võib nii olla, aga mis sinna parata? Miks peaks riik nii hea seaduse kirjanikele ja kunstnikele andma? Ega riik loll ei ole, nii palju saan minagi aru. Sel juhul ta ei olekski riik, vaid tarkade klubi, kinoring või midagi muud kõrget ja ülevat. See on kindel nagu universaaluniversum. Mina ei jääks selles suhtes riigile lootma. Me peaksime endale ise tegema loovisiku seaduse, mis ei oleks riigi, vaid meie endi oma. Ta ei oleks kuigi võimas, aga see-eest püsiv ja kindel. Konkreetsemalt. Ma laseksin lahti mõlema liidu kõik töötajad ja loobuksin liikmemaksude sissenõudmisest, kuna sel ei ole niikuinii mõtet. Selle arvelt vabaneksid niihästi Harju 1 kui Kunstihoones suured pinnad. Vanasti, kui valitsesid alles inimlikud seadused ja igal pool viina võeti, olen ma mõlemas käinud. Ma üüriksin need majad välja. Arvan, et nende investeeringutega me suudaksime üht-teist korda saata. Ma ei usu, et see lähemal ajal võimaldaks kellelegi rahalist pensioni või toetust uute hammaste panemiseks, küll aga üritame pakkuda raskel ajal väikseid inimlikke rõõme ja küünarnukitunnet. Näiteks me seaksime sisse ?etoonid, millega baarist Peldik saab poole hinnaga osta õlut ja teisi joovastavaid jooke. Kes ei taha, võib enda omad maha müüa, näiteks lastega emad. Korraldaksime väljasõite vabaõhukohvikutesse. Nii unustaksime hetkeks maailma kurjuse. Tellime baari Peldik Sirbi, Akadeemia ja teised lehed, et ennast harida. Kordan: see ei ole suur asi, aga see on ainus loovisiku seadus, millele meil üldse loota on. Ise ma resideeruksin baaris Peldik, see on mõlemast liidust paarisaja meetri kaugusel. Praegu on ta lahti õhtapoole, aga seda võib muuta. Mulle oleks vaja ainult üht abilist, soovitavalt nooremat naisterahvast, kes õiendaks üürirahadega, muretseks kirjaümbrikke ja üldse oleks seltsiks.
Palka sooviksin tunduvalt vähem kui kaks esimeest praegu kokku kulutavad. Mulle piisaks kümnest puhtalt kätte ja mobiililimiiti kolmesaja eest.
Elagu loovad isikud, eesti rahva au, mõistus ja südametunnistus!