Mõningaid selgitusi ?halli raamatu? ja eesti etnomusikoloogide ahtakese teadustraditsiooni asju

Ingrid Rüütel

Tarmo Kivisilla märgib oma 12. novembri Sirbis ilmunud kogumiku ?Pärimusmuusika muutuvas ühiskonnas?  arvustuses, et raamat sisaldavat konverentsi ?Pärimuskultuur muutuvas maailmas? teese, ning lõpus väidab, et järgmises kogumikus kavatsetakse taas avaldada sama konverentsi teese: ?? sel samal viimati mainitud konverentsil lubati paari aasta pärast sarja järge, mis saab sisaldama toimunud ettekannete teese. Kas eesti etnomusikoloogiapraktika rahuldub sellise peavooluga või osutub olulisemaks mõni teine voolusäng, peab näitama aeg.? Pean vajalikuks selgitada, et nimetatud konverentsi teesid ilmusid juba konverentsiks, kõnealune kogumik sisaldab aga juba artikliteks vormistatud konverentsiettekannete tekste ? neidsamu, mis konverentsil lubati lähiaastatel publitseerida. Sarja järgmises kogumikus ei avaldata kindlasti enam sama konverentsi ettekandeid ega ka teese, vaid uut materjali. Kuna tänapäeva etnomusikoloogia üldisem trend on aga just konteksti uurimine (kes, kus, millal ja miks musitseerib), siis sellist lähenemist leidub kindlasti ka meie edaspidistes üllitistes.

See pole siiski kaugeltki meie ainus valdkond, tegeldakse ka pärimusmuusika enese (s. o muusikalise teksti) uurimise ja publitseerimisega. Oma artikleid oleme avaldanud seni elektroonilistes ajakirjades Mäetagused ja Folklore ning muudes väljaannetes. Ulatuslikumate materjalipublikatsioonide ja uurimuste tarvis on meil olemas seeria ?Ars Musicae Popularis?,  millest tänavu ilmus 15. number. Samuti osaleme akadeemilise rahvalaulupublikatsiooni ?Vana Kannel? ettevalmistamises, millest viimastel aastatel on ilmunud kolm mahukat köidet.  Ja et eesti etnomusikoloogia teadustraditsioon polegi nii ahtake, nagu väidab retsensent, seda kinnitavad tõigad, et nüüdseks juba 26 aastat tegutsenud etnomusikoloogia osakonnas (varem rahvamuusika sektor) on viimase kümne aasta jooksul kaitstud neli doktorikraadi, et meie teadurite uurimusi ilmub igal aastal välismaal rahvusvahelistes väljaannetes ning lõpuks seegi tõik, et rahvusvaheline ekspertkomisjon on meid arvanud eesti teadusuuringute tippkeskuste hulka. Võib-olla oleme oma tegevusest seni laiemat üldsust vähe teavitanud, kuid kultuuriakadeemiast võrsunud rahvamuusikutele ei tohiks see teadmata olla. 

Uus seeria ?Töid etnomusikoloogia alalt? on mõeldud just artiklite kogumikena, kus kavatseme edaspidigi avaldada nii eesti kui ka teiste maade etnomusikoloogide käsitlusi, sealhulgas oma konverentside materjale.

Mis puutub sellesse, et kõnealusel konverentsil (ja siis ka kogumikus) ei olnud Viljandi Kultuuriakadeemia rahvamuusika õpetusega ning kutseliste muusikute tegevusega seotud problemaatikat, siis sellest on minulgi kahju. Paraku ei tulnud ükski akadeemia õppejõud, vilistlane ega tudeng konverentsile esinema ega oma probleeme arutama. Nad olnuksid kindlasti teretulnud, nagu nad on seda olnud ka meie varasematel konverentsidel. Et neli kirjandusmuuseumi etnomusikoloogi jätaksid oma uurimisteemad ning keskenduksid just Viljandi Kultuuriakadeemiaga seonduvale, oleks ehk palju nõuda. Pigem sooviks, et nüüd akadeemia nime kandev õppeasutus lisaks rahvapillimänguoskusele edaspidi ka akadeemilisemat haridust pakuks ning potentsiaalseid uurijaid koolitaks, kes oleksid võimelised rahvamuusikaõpetuse ja kutseliste muusikutega seonduvat teaduslikult analüüsima. Samuti ootaks seda akadeemia õppejõududelt.

Üks hea näide ongi juba olemas: eesti etnomusikoloogid on saanud väärtusliku täienduse käesoleval aastal muusikaakadeemias magistritööd kaitsnud kultuuriakadeemia vilistlase Krista Sildoja näol. Ent temagi on keskendunud muule ainestikule, nimelt traditsioonilisele pillimuusikale ja mängutehnikale, millest on tõeliselt hea meel, kuna just rahvapillimuusika spetsialist meil seni puudus. 

Tahaks loota, et eesti etnomusikoloogid ja kultuuriakadeemia jätkaks edaspidigi üksteisemõistmise ja koostöö vaimus.