Raamatud

 

Vikerkaar 2008, nr 4-5 Pärast pronksiööd tundub ajuti, et suurim lõhe ei jookse mitte eestlaste ja venelaste vahelt, vaid eestlaste keskelt. Arvamuste paljususest on saanud terav vastasseis, kus sildistamist esineb mõlemalt poolt: „punaprofessorid” versus „rahvuslikud konservatiivid”. Nagu ei eksisteerikski enam musttuhat vahevormi (nii eestlaste kui venelaskonna seas), millest, tõsi küll, ei puudu nii süütunde sugereerimine ebaõnnestunud lõimumise pärast kui ka jäik rahvuslus. See selleks. Uus Vikerkaar „tähistab” aasta möödumist pronkssõduri jamast erinumbriga, kus lahatakse asja põhjalikult, kuigi võib-olla pisut ühekülgselt: valitsusse suhtutakse kriitiliselt ja eestlaskonnale viibutatakse näppu. Kompaktne number, kus teravaid esseesid tasandavad ja pehmendavad põhjalikud sissevaated eestivene kirjandusse või sellise kirjanduse näited. Peeter Sauter aga esindab numbris venelastest kirjutavat eesti ilukirjanikku. Peatoimetaja Märt Väljataga.

 

Teater. Muusika. Kino 2008, nr 5

Teater. Muusika. Kino mainumbri teatriosas on vaatluse all kirjanikest kõnelevad lavastused: Jaak Allik analüüsib Margus Kasterpalu „Boulgakoffi”, Katre Väli Merle Karusoo „Underit” ja „Võlga”. Madli Pesti tutvustab saksa avangardisti Dimiter Gotscheffi loomingut, Kadi Tudre Jacques Copeau’ näitlejatehnikat.

Muusikaosas arvustab Maria Mölder muusikakoosluste Orelipoiss, 3Pead, Tõele Näkku Vaadates Võib Näha Ükskõik Mida, Opium Flirt ning Romb uusi plaate. Andrus Kallastu ja Maris Valk-Falk aitavad mõista Iannis Xenakise kunstide ja teaduste sulamit. Tantsulehekülgedel kirjutab Nele Suisalu Yann Lhereux’ lavastusest „No One’s land”.

Kino-osas kõrvutab Rauno Thomas Moss Andrzej Wajda „Katõni” ja Imbi Paju „Tõrjutud mälestusi”. Annika Koppel teeb kokkuvõtteid tänavusest Berliini filmifestivalist. Õie Orav ja Sulev Teinemaa räägivad juubelijuttu Eve Kivi ja Kalju Suurega. Martin Aadamsoo tutvustab Balti filmi- ja meediakooli filmikeskuse projekti.

Vastab laulja Kaia Urb, persona grata on tantsija Maria Seletskaja. Peatoimetaja Madis Kolk.

 

Muusika 2008, nr 5

Ajakirja Muusika mainumbris räägib tööst Tallinna Kammerorkestriga ja oma kujunemisest dirigendiks Juha Kangas. Marju Riisikampi artiklis tuleb juttu muusikakriitika ajaloost ja selle tänapäevastest ilmingutest. Tiiu Levald kõneleb uuest lauljate põlvkonnast ja nende võimalustest jõuda suurele lavale. Vahur-Paul Põldma tutvustab muusikast lähtuvat itaalia kultuskirjanikku Alessandro Bariccot. Kontserdiarvustuste rubriigis on pikem lugu Eesti muusika päevadest, Vanemuise „Trubaduuri” lavastuse arvustus jm. Lisaks uudiseid maailmast ja Eestist ning plaadiarvustusi.

 

Katrin Kivimaa

KINNITUSED JA VASTUVÄITED

Tekste kunstist, pildikultuurist ja kirjutamisest 1995–2007

Feministliku kunstiteadlase Katrin Kivimaa artiklikogumikku on koondatud tekste 1995. aastast, ajast, kui autor töötas Sirbi kunstitoimetajana, kuni 2007. aastani, ajani, mil autor juhib Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduste instituuti ehk valmistab ise ette noori kunstiteadlasi, kuraatoreid, kunstikriitikuid. Sellesse ajavahemikku jäävad Kivimaa Eestist lahkumised ja naasmised, pendeldamine kriitiku ja kunstiteadlase positsiooni vahel. Ja doktorikraadi kaitsmine Inglismaal Leedsi ülikoolis. Ning feministliku vaatenurga ja diskursuse kinnistumine ning edasiarendamine, kuigi, nagu autor ise väidab kogumiku eessõnas, ei ole ta ennast selle valdkonnaga piiranud. Ainult tema (eesti) naisena sündimise fakt on tinginud selle, et soolise identiteedi ja sugudevahelise asümmeetria problemaatika on olnud tema kriitiliste tekstide fookuses. Raamatu esimene osa „Mässuline keha” koosneb enamasti kehakunsti temaatikast, teise ossa „Kriitiku galeriisse” on koondatud kunstikriitilised tekstid ja kolmandasse intervjuud, mis puudutavad kunstiteadust kui humanitaardistsipliini üldist konteksti. Igal juhul vajalik ja oodatud raamat, ning mitte ainult kunstiteadlastele-kunstnikele, vaid sootuks laiemale lugejaskonnale, keda huvitab nii soolise identiteedi kui humanitaardistsipliinide temaatika üldisemalt. Toimetanud Heie Treier, kujundanud ja küljendanud Tõnu ja Ande Kaalep, kaanefoto Justin Ions. Sarjas „kunst.ee raamatukogu”, kunst. ee, 2008. 212 lk.

 

Peeter Linnap

FOTOLOOGIA

Peeter Linnapi monograafia on esimene eestikeelne süstemaatiline fotograafia kui terviku, kui kunsti käsitlus. Linnap ei ole jäänud ainult fotograafia tähenduslikkuse esiletoomise juurde, vaid on püüdnud rõhutada fotograafia mitmetahulist iseloomu, loobuda üldisest ja normeerivast lähenemisest fotole ja vaadata fotot visuaalkultuuri osana. Monograafia jaguneb alajaotusteks nagu fotograafiast fotoloogiani, unustatud tehnoloogiline determinism, fenomenoloogia ja tehnilised kunstid, semiootika pildiruumi vahendina, psühhoanalüüs ja foto analüüs, fotograafia sotsioloogia ja antropoloogia jõujoontes, kriitiline teooria, fotograafia, ideoloogia ja politoloogia, fotograafia ja esteetika. Põhjalik käsitlus on ka korralikult illustreeritud ning toob lugejani nii tuntud fotokunstnike kui ka noorte fototudengite tööde näiteid. Taas vajalik raamat visuaalkultuuri vallas nii teoreetikutele kui praktikutele, tunnustatud kunstnikele kui kunstitudengitele. Või nagu uurimuse tagaküljel väljendab fotograaf (praktik) Tavi Grepp: „Iga enesest lugupidav fotograaf peaks tundma „Fotoloogia” terminoloogiat ja tõdesid, et kaoks juhm diletantlus ning säiliks ja areneks meie fotokultuur”. Kujundanud Atko Remmel, korrektor Silvia Sokk, fotod on töödelnud Tiit Lepp. Jutulind, 2008. 388 lk.

 

Leonhard Lapin

ARHITEKTUUR LÕPMATUSENI

Igavesti vitaalselt 1960ndate avangardismi ühelt isalt (ja isa kohta) on järjepanu mitu raamatut tulnud. Tõsi, mõned, kataloogivormis on juba mõne kuu tagused ning seotud Leonhard Lapini 60. sünnipäeva sündmustega. Arhitektuurimuuseumi näituse kataloog peatub Lapinil kui arhitektil, tema kujunemisel ja olemisel. Lapini enda manifestatsiooni („Ehituskunst protsessina”) kõrval on sõna antud tema vanale sõbrale, põlvkonnakaaslasele Toomas Reinule („Mees nagu orkester”) ja noorele arhitektuuriteadlasele, näituse koostajale Mait Väljasele („Arhitektuur lõpmatuseni. Leonhard Lapini kujunemine ja olemine arhitektuuris”). Kataloogi lõppsõnas võetakse elegantselt kokku Lapini kui arhitekti tähendus: „Pole võimalik välja tuua ühte Lapini arhitektuuriobjekti, mis oleks see kõige-kõige. Pigem on tähtis Lapini pidev kohalolek Eesti arhitektuuris”. Koostanud Mait Väljas, toimetanud Karin Hallas-Murula, kujundanud Tiit Jürna. Eesti Arhitektuurimuuseum, 2007. 121 lk.

 

Leonhard Lapin

KOODID

Ka Kumu näituse kataloogi on kujundanud Tiit Jürna ning need moodustavad Lapini arhitektuurimuuseumi kataloogiga terviku: sama formaat, ülesehituslik loogika, värvigamma. Siingi on esitatud autori enda teksti kõrval noore (vähemalt teise põlvkonna) maineka kunstiteadlase Anders Härmi tõlgendus. Kataloogi on koostanud Leonhard Lapin, toimetanud Renita Raudsepp. Kumu, 2007. 96 lk.

 

Leonhard Lapin

5 LOENGUT

Lapini 2003.–2005. aastani peetud loengute avaldamine kirjaliku tekstina on väärt ettevõtmine. Kunstiakadeemia võiks sagedamini avaldada oma praeguste, aga kui võimalik, siis ka juba pensionile läinud värvikate professorite loenguid, sest hea loeng (või selle kirjalik kontsentratsioon) ei ole pelgalt teabe edastamine, vaid kõneleb laiemalt nii õppejõust kui üldisemast vaimsusest. Lapini loengud räägivad loovusest, loojast, pühendumisest ja protsessist, õppimisest ja õpetamisest. Õpetavad olema iseseisvad – sõltumatud nii tarkuses kui ka rumaluses, nagu kirjutab sissejuhatuses rektor Signe Kivi. Raamatu ilmumist on toetanud LÜKKA projekt, keelt on toimetanud Tiina Lias, kujundanud ja küljendanud Angelika Schneider. Eesti Kunstiakadeemia, 2007. 63 lk.

 

KUUS BALTISAKSA KUNSTNIKKU

Et kõigi kunstnike looming, olenemata rahvusest, usutunnistusest, seksuaalsest suundumusest jne, mis on valminud Eestis, kuulub Eesti kunstiajalukku, on juba ammu iseenesest mõistetav tõsiasi. Sellele vaatamata on baltisaksa kunsti uurimises veel palju valgeid laike. Artiklikogumikku on koondatud peamiselt 2006. aasta sügisel baltisaksa seltsi korraldatud kunstiajaloo seminari „Keskplaanil” ettekanded. Moonika Teemus kirjutab Johannes Hau kosmoraamast, Epp Preem August Matthias Hageni reisipäevikutest, Anne Untera Konstantin von Kügelgenist ja Sally von Kügelgenist, Mai Levin Carl Alexander von Winklerist ja Erna Brinkmannist. Kogumik on eesti ja saksa keeles ja sisaldab ka värvilisi reproduktsioone, aga ega kunsti puhul teisiti polekski võimalik. Koostanud Anne Untera, toimetanud Urmas Oolup, Epp Preem, Maaja Silm, kujundanud Inga Heamägi. Baltisaksa Kultuuri Selts Eestis, 2008. 112 lk.

 

 

ANN AUDOVA. KUMISEV VALGUS

Peamiselt Tartus elanud ja tegutsenud kunstniku sugestiivne ja omanäoline looming on siiani jäänud teenimatult tagaplaanile. Adamson-Ericu muuseumi retrospektiivse näitusega kaasnenud põhjalik ja hästi illustreeritud kataloog aitab selle vea parandada. Enamgi veel: see väljaanne on otsustav samm meie kunstiajaloo aukude täitmisel. Kunstniku loomingut tõlgendab tundlikult Tartu kunsti üks paremaid tundjaid Enn Lillemets, loomingu kööki vaatab restauraator Maris Klaas ning sissejuhatavad sõnad ütleb muuseumi juhataja Ülle Kruus. Kataloogi on koostanud Ülle Kruus ja Enn Lillemets, kujundanud Adam Kaarma. Eesti Kunstimuuseum, 2007. 143 lk.

 

PAUL REEWEER. VÄIKE KAVANDITE RAAMAT

Omaaegse tunnustatud raamatukujundaja ja graafilise disaineri Paul Reeweere 90. sünniaastapäeva näitust Hopi galeriis saadab igati sümpaatne tilluke meelespea. Selles ei ole analüüsi ega ka faktirohket teksti, vaid näited Reeweere kõige tuntumatest töödest („Suurte sõnameistrite” sari, „Dekameron”, köite- ja kommipaberid). Koostanud Helen Maran-Poll, kujundanud Anu Purre, ettevõtmist on toetanud nii kunstniku järeltulijad kui ka Kultuurkapital. Ja, mis peaasi, seda on nummerdatud eksemplarid.

 

TALLINNA LINNAMUUSEUMI AASTARAAMAT 2005/2007

Tallinna Linnamuuseumi viimase kolme aasta uurimusi kokku võttev kogumik on niisama kirju nagu linnamuuseumi tegevus ise. Ainus, mis seda ühendab, on Tallinn. Nii saab siit lugeda islami ja Tallinna suhetest, tatarlastest meie pealinnas 1930ndail (Toomas Abiline), mänguasjade valmistamisest ja turustamisest Tallinnas 1930ndail (Merike Metsna), võimutemaatikast Tammsaare näidendis „Kuningal on külm” (Maarja Vaino), Margareta müürist (Sulev Mäeväli), Tallinna keskaegsetest aedadest (Risto Paju), keskaegse rüütli mõõgast (Ando Pajus), aga ka muuseumi tekkeloost (Kristiina Hiiesalu) ja selle kogudest (Urve Mankin, Ene Heimvell, Mall Parmas, Lea Sillart), kuid ei puudu ka mälestuskillud (Kaupo Deemant). Nii, nagu ühes muuseumi aastaraamatus peabki olema, ja hulk põnevat pildimaterjali juurde. Tallinna Linnamuuseum, 2007. 319 lk.