Silvia Rannamaa 3. III 1918 – 19. IV 2007

  Lahkunud on meie laste- ja noorsookirjanduse üks mõjukamaid loojaid, kelle raamatud on jätnud tuhandete inimeste hinge sügava jälje.

Silvia Rannamaa sündis Tallinnas soomlasest meremehe tütrena. Ta õppis Tallinna tütarlaste kommertsgümnaasiumis ja seejärel mõnda aega Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas. Aastast 1964 oli ta Eesti Kirjanike Liidu liige.

Silvia Rannamaa kirjanduslik looming ei ole eriti ulatuslik, kuid sellele vaatamata kaalukas. Eelkõi-ge on Rannamaa tuntud noorsoojutus-tuste diloogiaga “Kadri” (1959) ja “Kasuema” (1963), millega taas-elus-tas eesti tütarlasteraamatu tra-ditsiooni. Omas ajas erandlik päeviku-vorm, köitvad tegelaskujud ja oskuslik lähenemine noorteprobleemidele tõid teosele tunnustuse esmalt noorte lugejate, hiljem ka kirjanduskriitikute poolt. Raamatuid on korduvalt uuesti välja antud ja tõlgitud  vene, läti, leedu, slovaki, gruusia, tšehhi ja armeenia keelde. Diloogia on jõudnud mitu korda lavale, “Kasuema” ainetel on loodud film “Naerata ometi!” (1985). “Kadri” ja “Kasuema” mõju on märgatav paljude eesti noorsookirjanike teostes. Küsitlusel “Sajandi sada parimat algupärast lasteraamatut” jagas Silvia Rannamaa “Kadri. Kasuema” esikohta Oskar Lutsu “Kevade”, Aino Perviku “Kunksmoori” ja Eno Raua “Naksitrallidega”.

Lüürilises muinasjutukogus “Nös-peri Nönni Natuke” (1977) on keskendatud tundlikult elu igikestvate väärtuste selgitamisele. Rannamaa rõhutab, et sõprus ja armastus, südameheadus ja sisemine ilu on olulised väärtused, mis aitavad elus edasi igaüht. Lühijutud kogumikus “Väikese käpa jälg” (1985) annavad tunnistust autori teravast silmast inimeste ja loomade suhete kujutamisel.

Mälestusteraamatutes “Maast ma-dalast” (1990) ning “Ja vaimuvara ka” (1998) avab  kirjanik lisaks oma kujunemisloole ka huvitavamaid seiku ajastu ühiskondlikus ja kultuuriloolises elus. Rannamaa on kirjutanud ka näidendeid, novelle, luuletusi (“Sinule, ema!”, 2005) ja lastekirjandust käsitlevaid probleemartikleid.

Silvia Rannamaa teostest kumab läbi hingesoojus, soov pidevalt areneda ja endast anda. Sõnatundlikkus ja eesti keele sügav austamine peegeldub väiksemastki Rannamaa kirja pandud tekstist.

Eesti Lastekirjanduse Keskus 

Eesti Kirjanike Liit