Väike rapsoodia Toomas Liivile

Ain Kaalep

(Vt Toomas Liiv, “Kaalep – hruštšoviaan ja rapsood”, Sirp 28. X 2005, lk 6.)

Olen alati olnud Toomas Liivi austaja. Omal ajal kirjutas ta teatavasti luuletusi, millest mõni minu arvates isegi klassikalise saavutusena meie kirjanduse ajalukku jääb, nagu näiteks see, milles laidetakse julma “luike, kes hävitas tanki”. See on mulle eriti südamelähedane luuletus, sest umbes samal ajal kirjutasin mina luuletuse kombainist, kes vajab käiguspüsimiseks armastust. Teatud lähedus peaks ju selge olema, eriti kui suudame mõttes veidigi taasluua tollase Vene impeeriumi tehnitsistlik-militaristlikku atmosfääri! Toomas Liiv oli selle luulendamisel muidugi julmem: tema “luik” hävitas ju “tanki” ära, kuna minu “neitsi” pani tõrkuva “kombaini” lihtsalt käima. Oma äsja ilmunud ja siinkohal vaadeldavas artiklis märgib Toomas Liiv muide ka minu luuletust, interpreteerides seda küll ka veidi teisiti.

Publitsisti ja esseistina pakub ta mulle ju teistsugust lugemismõnu kui luuletajana, vahel paneb ka, mis seal salata, õlgu kehitama. Ilma tigeduseta küll. Kõigepealt tekitab ta minus isegi teatavat imetlust: ise juba kõvasti vanem kui viiskümmend aastat, pealegi soliidsel akadeemilisel ametikohal, aga vaata, missuguseid vempe viskab! Ja mõte läheb niisuguste üldtuntud ja -tunnustatud “kultuurihuligaanide” peale nagu Pentti Saarikoski ja koguni Salvador Dalí. Toomas Liiv ise vist “huligaan” olla ei tahaks, tema on enda jaoks leidnud sõna “šarlatan”, millest ma mõne aja eest siinse ajalehe veergudel kirjutanudki olen. Tunnistan, et noorena ka ise mõne kirjandusliku vembuga hakkama olen saanud ja mõnda neist tagantjärele omajagu häbenen. Igatahes minus enam seda tõelist poisilikkust ei ole, mis Toomas Liivis nii kadestusväärselt elavaks ja jõuliseks on jäänud.

Ometi võivad tema vembud teinekord panna mõtlema isegi päris tõsistele probleemidele. Ei ole vahest küll kes teab kui oluline tema (meelega?) lohakas kirjandus- ja kultuurilooliste terminite kasutamine, aga paar sõna on sellestki vist tarvis öelda. Näiteks seda, et termin “rapsoodia” sugugi “kolikambrisse” ei tarvitse kuuluda, nagu seda Toomas Liiv arvab või tahab arvata. Nii et ma ei näe midagi imelikku selleski, et ma käesoleva kirjutise niisama rahulikult “rapsoodiaks” nimetan kui kunagi selle luuletuse, millest järgnevalt pikemalt juttu teen.

Oluline on see, mida Toomas Liiv kirjutab minu “Eesti rapsoodia” sisust. Loodud 1960. aastal, praegu kättesaadav eeskätt raamatukogudes minu raamatut “Aomaastikud” (1962, lk 15 – 17) sirvides, on see luuletus tõepoolest Hruštšovi ajastu sünnitis, iseasi, kas see annab põhjust tema autorit “hruštšoviaani” nimega austada. Muidugi olen ma alati kaitsnud kriitikute ja kommentaatorite õigust interpreteerida teoseid kas või vastupidi autori algupärasele ideele (tekst võib olla “targem kui autor”!), ja mõnikord on mind rõõmustanud, kui mõnest minu enda luuletusest on välja loetud midagi nii põnevat, et ma ise selle peale eluilmaski ei oleks tulnud. Kas nõnda on asi ka “Eesti rapsoodiaga”? Otsustagu lugeja, kui tal mahti on läbi lugeda need andmed selle luuletuse saamisloost, mida kohe jagan ja mis meie lähikultuuriloo raamides huvitavadki võiksid olla.

Sõna “hruštšoviaan” ajab mind küll päris naerma. Minu esimene pahandus kirjanike liidu värske liikmena sellest tuligi, et erakirjas ühele noorele sõbrale Samarkandis kritiseerisin Hruštšovi ülesastumist kujutava kunsti alal, võrreldes seda hitlerliku riigi modernismivaenulisusega. Kuidas mu kiri sattus sinna, “kuhu vaja”, ei ole mulle siiani päris selge, igatahes korraldas Eesti Kirjanike Liidu juhatus koosoleku, kus Juhan Smuul isiklikult oli kohustatud mulle “pähe andma”. Seda tehes ei saanud ta siiski jätta lisamata umbes sellist lauset: “Seda piinlikkust, mida ma siin tundma pean, ma sulle andeks ei anna!” (Andis muidugi, olgu muuseas öeldud.)

Hruštšovi ajaga seob “Eesti rapsoodiat” muidugi 1960. aastal Tartus korraldatud kohtuprotsess, kus süüalusteks olid Saksa okupatsiooni aegsed koonduslaagrite tegelased, “juudimõrtsukad”, kes ka kõik surma mõisteti. Neist mulle tuttav Karl Linnas, vanem koolivend, tagaselja, sest ta oli välismaale põgenenud. Oli selge, et selle protsessiga tahtis Vene valitsus mingil määral demonstreerida endagi natsismivaenulisust, et ka kuidagimoodi pöörata tähelepanu holokausti õudustele, nagu seda tollal tegi kogu maailm seoses peamise juudimõrtsuka Adolf Eichmanni protsessiga Jeruusalemmas. Seni ei olnud Nõukogude Liidus sugugi soovitav kõnelda natsidest kui juudimõrtsukaist: nad olevat tapnud lihtsalt “nõukogude inimesi”, kelle hulgas ju oli ka juute, aga milleks just neid esile tõsta! Hruštšov ise pingutas kinnitama, et juute olevat olnud sõjas ka Saksa poolel, tuues näiteks sissepiiratud Stalingradis kindral Pauluse staabis tõlgiks olema sunnitud juudi noormehe. Nii et omal viisil elas Venemaale iseloomulik antisemitism ikka edasi, mitte enam nii jõhkralt nagu Stalini lõpuaastail, aga siiski!

Ja äkki ilmub 1960. aastal perioodikas luuletus, mis kõneleb sõjaaegsest juutide – ja just nimelt nende – hävitamisest Eestis! Arusaadav, et see Hruštšovi-aegsetele kroonutruudele asjameestele tegelikult üldse ei meeldinud (aga imelik oleks siiski sellepärast õiendama hakata). Loomulikult ei meeldinud see ka tõsimeelsetele eesti rahvuslastele, kes oleksid tahtnud, et sinimustvalge leer jääks ajaloo ees ingelpuhtaks – ja huvitaval kombel ei meeldinud see ka juutidele endile: “Milleks tõmmata meile jälle tähelepanu!” ütlesid nad, ja: “Midagi head sellest ei tule!”

Mina kirjutasin oma luuletuse muidugi Tartu protsessi mõjul, meenutades üht-teist 1941. aasta suvest, kui ma olin muide Elva Omakaitse liige selle loomise esimesest päevast peale ja sügavat häbi tundsin, kui hiljem kuulda sain, et Tartus on juudivastastest aktsioonidest osa võtnud mõnigi omakaitselane (loomulikult vabatahtlikult, sest selles organisatsioonis sõjaväelist kohustust ei olnud). Toetudes mitmelt poolt saadud andmetele (mida dokumentaalselt tõestada pole võimalik), ehitasingi üles oma “rapsoodia”. Nagu rapsoodia muusikalise žanrina enamasti tsiteerib mõnd olemasolevat meloodiat, tegin seda oma teoses ka mina: mu juhtmotiiviks on Konstantin Türnpu viisiga laul “Eesti, mu armas, kallis isamaa”, mille teksti inetu saamislugu – Henrik Visnapuu hümnilise luuletuse “Maarahva talupoege vaba maa” asemele telliti “isamaalisem” uus! – oli mulle tuttav. Nimi “Sinisalu” pidi iseloomustama kolmekümnendate aastate ilutsevaid uusperekonnanimesid, niisiis selle nime valija naiivpatriootilist meelsust, mille juurde kuulus ka rõhutatud Hitleri-vastasus. Viidatud on tolleaegsele populaarsele rahvanaljale: Millal saabub tõeline rahu? Siis kui Mussolini lesk Hitleri haual saab öelda: Stalin on surnud! Ja lõpuks võiks lugeja siis küsida: mis küll võis viia keskmise Eesti väikekodanlase, kes vähimalgi määral saksameelne polnud, juudimõrtsikate hulka? Minu enda jaoks oli seletus olemas, mis aga seni kahjuks “Eesti rapsoodia nr 2” kuju veel pole võtnud. Nimelt kujutlen, et kellassepp Sinisalul oli vanem vend, kes eriti agar patrioot polnudki, nimigi oli tal jäänud eestistamata: Blaumann või Blaubrück, ja ometi oli just tema sattunud 1941. aasta juuli alguses Tartu vanglasse, kus siis noorem vend nägi tema kaevu visatud verist laipa paar päeva hiljem. Rõhutan: see võiks olla seletus, mitte üldse aga õigustus! Mis puutub aga eesti pagulastesse Läänes, siis ei tahtnud ma neid loomulikult kuidagimoodi osatada, nagu Toomas Liiv vist arvab. Fakt on siiski, et nende hulgas mõni juudimõrtsukas on olnud ja et nendest nad ise väga harva on rääkinud (rääkijaiks näiteks mu kooli- ja relvavend Ivar Grünthal ja sõber 1989. aastast Ilmar Laaban). Mis sellest nii väga rääkidagi! Iseasi, kui kuskil säilinuks eestlastele kuuluv kohtuvõim! Igatahes oli USA võimude otsus Karl Linnas Nõukogude Liidule välja anda lausa andestamatu sigadus: kui nad ise ei saanuks tema üle kohut mõista, võinuksid nad tema välja anda kasvõi Iisraelile, mitte ühelgi juhul aga Vene okupantidele, kes pealegi olid koormatud omaenda veresüüdega. Kas ta surmaotsuse üldse ära oli teeninud, jääb lahendamata seni, kui pole uuesti läbi vaadatud sovetliku kohtulavastuse materjalid (mis tegelikult ei tarvitse tõestada üldse midagi).

Niipalju siis “Eesti rapsoodia” sisust ja mõttest, mida see mõnes lugejas veelgi äratada võiks. Lubatagu veidi kõnelda ka vormist, mis eesti luules tavaline pole. Leidsin selle nimelt USA poeedilt Ogdan Nashilt; seda võiks nimetada “riimitud proosaks” (kusjuures sellele ka stroofiline ehitus võõras ei tarvitse olla).

Et “Eesti rapsoodia” sellisena, nagu ta on, mingit uut tähelepanu pälvib, ei ole ju paha. Eks tõsta siin-seal mõni antisemiitlik tobu isegi pead (meil on ju sõna- ja trükivabadus); minevikukogemusi meenutada tuleb juba selleks, et niisuguste Eesti nime määrijate hääled kõlama ei jääks!