Vana kirjakeele töörühmas

Külli Habicht, Külli Prillop

Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi vana kirjakeele töörühmale seostub aasta 2013 mitme olulise tähisega. Veebruaris rõõmustas meid uudis heale kolleegile, töörühma kauaaegsele juhile Valve-Liivi Kingisepale F. J. Wiedemanni keeleauhinna andmisest. Just Valve-Liivi Kingisepa eestvedamisel on valminud töörühmas seni koostatud sõnastikud: „Eesti keele vanimad tekstid ja sõnastik” (1997), „Georg Mülleri jutluste sõnastik” (2000), „Joachim Rossihniuse kirikumanuaalide leksika” (2002) ning „Heinrich Gösekeni grammatika ja sõnastik 350” (2010). Selle aasta lõpus peaks trükivalmis saama töörühma järjekordne autorisõnastik, mis hõlmab Heinrich Stahli eestikeelsete teoste sõnavara. Heinrich Stahl, 17. sajandi algupoole mõjukaim Eesti kirja- ja keelemees, on tänapäeval tuntud eelkõige esimese eesti keele grammatika (1637) autorina. Kuid ta on avaldanud ka neljaosalise kirikuraamatu „Käsi- ja koduraamat” („Hand- vnd Hauszbuch”, 1632–1638) ning kaheosalise jutluseraamatu „Ilmikute peegel” („Leyen Spiegel”, 1641–1649), kokku peaaegu 900 lehekülge eestikeelset ning umbes niisama palju saksakeelset teksti. Stahli sõnastikku on vana kirjakeele töörühmas ette valmistatud juba viimased kaheksa aastat, alustades tekstide arvutisse sisestamisest. Praeguseks on kõikidele Stahli tekstides esinevatele eestikeelsetele sõnadele valitud sobiv märksõna, vajaduse korral on selgitatud tähendust ning on määratud iga tekstisõna vorm ja sõnaliik. Kogu see teave, lisaks lausenäiteid, liitsõnu, püsiühendeid ja sõnade sagedused esitatakse ka valmivas sõnastikus. Kuna Stahli tekstid on ühelt poolt 17. sajandi kõige mahukam eestikeelne allikas ja teiselt poolt on tegemist omal ajal eeskujuks olnud tekstidega, siis on nende sõnavaralise rikkuse avamine eesti kirjakeele leksika ajaloolise arengu jälgimise seisukohalt väga tähtis. Stahli sõnastikust leiab nii tänapäeval tuntud sõnu kui ka arhailist, haruldast ja saksapärast sõnakasutust, nt üle võima tähenduses ’võitma’, ürgama tähenduses ’alustama’ või saksapäraselt sõnaalgulise kaashäälikuühendiga swewel ’väävel’.

Stahli teoste sõnastik on hea näide pikaajalisest ühistööst, mida on teinud nii uurijad kui ka üliõpilased. Tekstide sisestamise ja kontrollimisega on tegelnud Urve Pirso ja Argo Mund, tekstide märgendamisel on lisaks sõnastiku koostajatele Pille Penjamile, Külli Habichtile ja Külli Prillopile kaasa löönud Aune Esinurm ja Piia Taremaa, toimetamise etapis loodame tuge Valve-Liivi Kingisepalt. Meie senist sõnastikutööd on viimase viie aasta jooksul toetanud riiklik programm „Eesti keel ja kultuurimälu”.

Kõik senised vana kirjakeele autorisõnastikud täiendavad ühtlasi eesti kirjakeele sõnavara esmaesinemuste andmebaasi, kust päringuid tehes on võimalik teada saada, et näiteks sõna asi on kirjakeele allikates esimest korda kasutatud Wanradti-Koelli katekismuses (1535) ning sõna kass Georg Mülleri jutlustes (1603). Keelehuviline saab vana kirjakeele materjalide kohta täpsemat infot töörühma veebilehelt http://www.murre.ut.ee/vakkur/Korpused.

Jätkub ka doktorant Kristel Ressi tegevus 17. sajandil ilmunud sõnastike koondandmebaasi ühtlustamisel. Seegi materjalikogu on kavas lähiajal veebis kättesaadavaks teha.

Vana kirjakeele töörühm ei tegele aga ainult sõnavara ja sõnastikega, uurijaid huvitab ka vanade tekstide grammatika. 2013. aasta jaanuaris osalesime Tallinnas EKIs korraldatud rahvusvahelisel seminaril, kus keskenduti eesti ja läti vana kirjakeele uurimise võimalikele ühisteemadele. Koostamisel on „Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakirja” (ESUKA) vana kirjakeele teemaline erinumber.

Niisiis on TÜ vana kirjakeele uurijatel sel aastal ees veel hulk olulisi tegemisi. Kui kõik plaanipäraselt õnnestub, saame ehk lisada oma panuse tegusasse aastasse, mida markeerib muu hulgas ka juba EKI kolleegide koostatud ja äsja ilmunud väärikas väljaanne „Johannes Gutslaffi piiblitõlge 1647–1657”.