Wiedemanni keeleauhind 25aastane

Mati Hint

Emakeelepäeva ja Wiedemanni päeva võiks ühendada emakeelekuuks Ferdinand Johann Wiedemanni nimelise keeleauhinnaga seotud iga-aastane keelepäev Väike-Maarjas on üks neid pidulikke sündmusi, mil kodumaine keeleteaduselu tõuseb hetkeks tähtsamaks kui välismaistes ajakirjades avaldamine. Wiedemanni keeleauhinna 25. aastapäevale pühendatud kahepäevast rahvusvahelist keelekonverentsi 24. ja 25. aprillil austas avakõnega Eesti president Toomas Hendrik Ilves. Nagu võimu esindajad kõigil aegadel, nii võrdles ka T. H. Ilves olusid enne ja nüüd. Enne oli teadagi närune aeg, kes siis sellega ei nõustuks. Sellega, et okupatsiooniajal tegelesid eesti keeleteadlased peaasjalikult väiklase õigekeelsusalase nägelemisega („närusel ajal on ka teemad närused”), ei saa aga nõustuda. Saalis istus kümme Wiedemanni laureaati ja mitu nominenti. Nad kõik on oma tähtsaimad teemad alustanud ja nendega töötanud närusel ajal ning jõudnud tolle aja oludest hoolimata tiitliteni ning kodumaise ja tihti ka rahvusvahelise tunnustuseni. Välismaiste teadusseltside liikmeks ei valita tühiste teemade eest. Konverentsi kõige efektsem ettekanne oli eesti keeletehnoloogia programmi ühelt juhilt Einar Meistrilt. Sellele uurimissuunale pandi alus 1960ndatel aastatel Georg Liivi rajatud foneetikalaboris. Konverentsil sai väärilist tähelepanu auhinna rajaja Jüri Sild. Vahepeal on olnud aegu, mil võimu esindajatel on olnud okas kurgus, kui olnuks õiglane rõhutada kunagise kolhoosiesimehe ja tema abikaasa Irma rolli kolhoosi auhinna asutamisel – koos meist meelekibeduses lahkunud luuletaja Rudolf Rimmeliga. Ajalugu hakkab selles küsimuses valehäbist vabanema. Nüüd, kus riik on auhinna üle võtnud ja selle ka rahaliselt tõstnud vahepealsete kõhnade aastatega võrreldes mitmekümne- kuni mitmesajakordseks, võiks küsida: ehk leiab riik mooduse, kuidas sümboolseltki hüvitada Jüri Silla isiklik panus auhinna elushoidmisel nendel aastatel, kui polnud enam rikast kolhoosi ja riik veel ei hoolinud Wiedemanni auhinnast?

24.-25.04.2013 peetud Wiedemanni keeleauhinna 25. aastapäevale pühendatud kahepäevase rahvusvahelise keelekonverentsi „Emakeelne Eesti, emakeelne Euroopa II” elamuslikem hetk oli selle aasta laureaadi Valve-Liivi Kingisepa ja president Toomas Hendrik Ilvese oma tamme istutamine. Fotol Wiedemanni auhinna mõtte algatajad Jüri Sild (paremalt viies) ja Irma Sild (paremalt kolmas) ning laureaadid (vasakult) Tiiu Erelt, Haldur Õim, Mari Tarand, Mati Hint, Tiit-Rein Viitso, Valve-Liivi Kingisepp, Kristiina Ross, Mati Erelt, Uno Liivaku ja Viivi Maanso koos president Toomas Hendrik Ilvesega pärast tammede istutamist. (FOTO: ILVE TOBRELUTS)

Ettekanded peeti soome-ugri keeltes

Kõik konverentsiettekanded vääriksid tutvustamist, kuid ruum võimaldab ainult nappe märkusi mõne ettekande kohta.

Einar Meistri ettekande teemaks oli eesti kõne- ja keeletehnoloogia praegune seis. Saavutatu (hea hääldusega eestikeelne sünteeskõne, suur edu kõnetuvastuses, edasiminek masintõlkes) ärgitab siiski küsimusi. Tunnustusväärsete tulemusteni on jõutud meetodil, mis põhineb võrdlemisvõtetel ning suurte massiivide jõumeetodil klassifitseerimisel. Statistiline analüüs on siin tähtsam kui lingvistiline. Keeleteadlasele meeldiks, et ka kassi värv oleks võimalikult teaduslik, mitte ainult see, et kass hiirele küllalt suure tõenäosusega pihta saab. Metodoloogiliselt on kasutatav võttestik lähedane biheiviorismile, aga biheiviorism ei toimi varasemas kogemuses puuduvatel uuenduslikel juhtudel.

Tänavuse Wiedemanni laureaadi Valve-Liivi Kingisepa igas lauses säras vana kirjakeele uurimise vaimustus ja ka rõõm, et vana kirjakeele uurimist on nüüd riiklikult tunnustatud. Laureaadil on õnnestunud luua juba järgmises põlvkonnas vana kirjakeele uurijate koolkond.

Kristiina Ross kõneles nüüdseks trükis ilmunud lõunaeesti keele uurijaid erutavast raamatust, mis on pühendatud 17. sajandil lõunaeesti kirjakeelt kujundanud Johannes Gutslaffi keeleloomingule.

Konverentsisaali kaunistasid esindatud riikide (Eesti, Soome, Ungari, Läti, Saksamaa, Venemaa) ja soome-ugri rahvaste laualipud, ettekandeid peeti kaheksas soome-ugri keeles. Selles kajastub ka Arvo Valtoni järjepidev töö kaugemate soome-ugri rahvaste ja kirjandustega. „Afganistanis sõdimise asemel võiks toetada väikerahvaste kultuuri”, oli üks Valtoni radikaalseid mõtteavaldusi.

Otseselt Wiedemannile pühendatud ettekanded kõlasid peamiselt külaliste keeles (saksa, udmurdi, komi, mari, liivi). Tiina Paeti ja Tuuli Rehemaa ettekandes „Wiedemannist Väärini” kirjeldati Richard Kleisi, Johannes Silveti ja Eduard Vääri võõrsõnade leksikoni uue väljaande põhimõtteid. Nõutuks teeb vananenud võõrsõnade väljajätmine leksikonist – just selliste tähendus ja päritolu on kõige sagedamini probleemiks. Kunagine meile kättesaadav olnud DDRi „Fremdwörterbuch” ei saa veel pensionile.

Wiedemanni tuules: näidend ja koguteos

Konverentsil esitleti koguni kaht Wiedemanni keeleauhinnaga seotud raamatut. Jüri Valge autorsuses Loomingu Raamatukogu kaksiknumber 11-12 „Kas siis selle maa keel …?” on näitemäng, kus akadeemik Wiedemann on ellu ärganud ja kohtub omanimelise keeleauhinna laureaatidega – esimeses vaatuses Peterburis, teises vaatuses Tallinnas. Wiedemannile seletatakse aupaklikult, millega laureaadid on tegelnud ja kuidas elu tänapäeval käib. Jüri Valge kinnitab, et laureaatide suhu pandud laused on kas sellisel kujul kõlanud või siis muidu usutavad.

Mõndagi iseloomulikku on tabatud: Henn Saari istub enesestmõistetavalt kõige tähtsamale kohale ja hakkab juhtima, Tiit-Rein Viitso ei luba Jaanilinna Ivangorodiks nimetada, kunstsõnade autorid tahaksid neid ka Wiedemannile tutvustada, Uno Mereste nõuaks seadustes arusaadavat keelt; ja palju muud.

On ka möödalaskmisi. Henn Saari tutvustab Wiedemannile oma perekonnanime hääldamist III vältes, kuigi Wiedemannile oleks arusaadav olnud raske rõhk. Seda, et riik annab Wiedemanni nimega keeleauhinda välja, lastakse talle koguni kaks korda ütelda (Mati Hint lk 53, Lennart Meri lk 57); Jüri Silla nime ei mainita, kuigi Ellen Uuspõld arvab, et akadeemikule peaks seletama, mis asi kolhoos oli (lk 41). Pent Nurmekunna mulgikeelse luuletuse (lk 25) sõnavara on tõsine pähkel isegi lõunaeestlasele, aga sõnaseletusi pole.

Mati Hint arvab, et tuleks üle rääkida, kuidas keeleseadust tehti (lk 42), Henn Saaril aga oli ikka päris uhke tunne, kui ta 28. novembril 1988 kümme minutit enne poolt nelja keeleseaduse eelnõu nurga peale „Valmis” kirjutas (lk 52). Viisakas seltskonnas ei hakata muidugi meenutama, et „Valmis” ei takistanud keeleseadusest veel ühe kurjade kavatsustega salavariandi tekkimist. Wiedemann poleks niisugustest mitmekordsetest mängudest aru saanudki.

Raamatukest täiendab vajalik, aga ebaühtlaste andmetega teatmeosa Wiedemanni laureaatidest (väikeste toimetamiserinevustega kordub sama materjal teises esitletud raamatus).

Jüri Valge koostatud pidulikus koguteoses „Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhind 25” (Eesti Keele Sihtasutus, 2013) on kajastatud Wiedemanni auhinna keelepäevi sellest alates, kui auhind on riiklik. Mitmes kirjutises korrigeeritakse Rudolf Rimmelile osaks saanud ülekohtuseid hinnanguid, kõige põhjalikumalt teeb seda Eevi Ross („Tagasi minevikku”). Dokumendid ja kirjad tõestavad: vasakpoolne Rudolf Rimmel oli omakasupüüdmatu ja kirglik rahvuslane.

Jüri Valge on raamatusse valinud varasemate keelepäevade ettekandeid. Autorkonna diapasoon on akadeemikust abituriendini. Väike-Maarja gümnaasiumi õpilane Kätlin Kaare on 2012. aasta keelepäeval pidanud ettekande sellest, kuidas õpilased saavad või ei saa aru tavalistest eesti kõnekäändudest. See on mõtlemapanevam kui mõni hästi moodustatud lausetega ilukõne.

Mõlemas raamatus on eksimusi saksa keele kasutamisel. Wiedemanni oleks see pannud imestama. Keeleliselt päris laitmatud ei olnud ka konverentsiettekannete tõlked eesti keelde konverentsimapis.

Keelesündmuse tulevik

Selle eest, et Väike-Maarja keelesündmus nii hästi õnnestus, tuleb tänada ka haridus- ja teadusministeeriumi ning Jüri Valget. Missuguseid üllatusi emakeele ja üldse kooliasjanduse osas tollest ministeeriumist ka ei tule, Väike-Maarjas toimetati soliidselt. Südamliku õhkkonna lõid väikemaarjalased. Kõlekülmast ilmast hoolimata õnnestusid ka väliüritused: tammede istutamine, ühispildistamine, kultuurijalutuskäik.

Wiedemanni päevad olid sisukad ja suurejoonelised. Seevastu emakeelepäev märtsis möödus nii tagasihoidlikult, nagu hakataks eesti emakeele tähtsuse rõhutamist sobimatuks pidama. Et niisugused mõttedki ei idaneks, selleks tuleks emakeelsele keeleteadusele anda avalikkuses rohkem hoogu. Emakeelepäeva ja Wiedemanni päeva võiks ühendada emakeelekuuks. Traditsioonilisi üritusi, millega see aeg täita, leiduks: Forseliuse Seltsi hariduspäevad, keeletehnoloogia päev, murdeluuletuste päev, ajakirjanduskeele päev jne. Ürituse paigutamine emakeelekuu raamidesse peaks muutuma auasjaks. Selleks tuleb murda palju uusi mõttestampe. Ei saanud ju see suurepärane konverentski Eesti ajakirjanduses mingit arvestatavat kajastust.