Fotol Kalamajas leitud rotimuumia, keda võib edaspidi kohata avatavas Kalamaja muuseumis.

Tallinna Linnamuuseumi näituste projektijuht Johanna Rannula lappab sügisel avatava linnaloomi kajastava näituse tarvis Robert Hendricksoni raamatut “Kavalam kui inimene. Rottide ja inimeste sotsiaalajalugu” ja leiab sealt mõtlemapanevat inimeste käitumise kohta.

[caption id="" align="alignnone" width="340"] Fotol Kalamajas leitud rotimuumia, keda võib edaspidi kohata avatavas Kalamaja muuseumis.[/caption]

“Veel üks kaitsevahend – karantiin – leiutati 1377. aastal, kui tänase Dubrovniku (Horvaatia) linnanõukogu tegi korralduse, et kõik [katku] nakatunud piirkonnast pärit reisijad püsiksid linnast teatud kaugusel nelikümmend päeva (it k quaranta giorni), mis andiski meile sõna karantiin. Tavaliselt ei saanud karantiin katkust jagu või reisijaid kokku kuhjates hoopis laiendast selle pärastist levikut.” See on praeguses viiruse tõttu kehtestatud eriolukorras väga päevakajaliselt kõlav tõdemus. Kuigi tundub, et koroonaviirus on võrreldes varasemate epideemiatega muutnud eluolu palju suuremal määral, siis tagasivaates jääb ta kõvasti alla tavalisele katkule.

Hoolimata kõigist õudustest, mida katk oli kirjapandud ajaloo jooksul kaasa toonud, ei osatud vähemalt Läänes seostada Musta surma levikuga surnud rotte, mida alati katku puhkemisel arvukalt leiti. Alles 19. sajandi lõpul avastati katku tekitav bakter Yersinia pestis ja tõestati katsetega, et katk oli esiti näriliste haigus ning et nad kannavad edasi kirpe, kes omakorda nakatavad katkuga inimesi. Mujal maailmas – Indias, Bütsantsis jm – võib leida selle kohta hoiatusi juba palju varasemast. Ka tänapäeval moodustavad närilised katkuhoidlaid, ja katkujuhte esineb siiani.

Mida katku raviks meeleheites prooviti ning keda selle levikus süüdistati, loe edasi Tallinna Linnamuuseumi ajaveebist

Rottidest ja teistest linnas elutsenud loomadest tuleb juttu ka Kiek in de Köki kaitsetornis 2020. aasta oktoobris avataval näitusel. Seal saab teada, kuidas on loomi peetud ja millal hakkas loomapidamine linnast lahkuma, keda on söödud, kellest saadud kehakatet, kellega töötatud ja kellega lõbutsetud. Ja muidugi – kes olid tüütud parasiidid ja haiguste levitajad. Jälgi muuseumi ajaveebi, kus jagame huvitavaid kilde sel teemal juba enne näituse avamist!