Räägi lapsele üks lugu

 

Rahvusvaheline noore vaataja teatripäev on kandnud alati hüüdlauset „Too laps teatrisse“, kuid sel aastal sobib erakordselt kuulutada „Räägi lapsele üks lugu“, sest noore vaataja teatripäeva tähistatakse esmakordselt elusa teatrita.

Teater vajab elamiseks publikut. Kui seda ei ole, ei ole ka teatrit. Ajal, mil teater ja tema publik kohtuda ei saa, tuleb olla loominguline, kas või natukenegi! Ülemaailmse noore vaataja teatrivõrgustiku ASSITEJ president Yvette Hardie soovitab teatrisse minemise asemel lugeda lapsele näidendit, olla ise näitleja rollis, luua võimalusi loovaks mänguks käepäraste vahenditega ja kasutada interneti võimalusi loominguliste kogemuste saamiseks sellel uutmoodi keerulisel ajal. See võib sisaldada emakeelset loo jutustamist, raamatute lugemist, animeeritud filme, videoproduktsioone, tantsimist, muusika kuulamist, kunsti töötubasid ja meisterdamist. Lapsevanemad, laske kujutlusvõime väljendusvahendite osas lendama, et arendada last ning elule värvi anda!

ASSITEJ kavatseb luua selliseid allikaid veebi vahendusel. Eestis ja maailmas palju ringi reisinud teater Piip ja Tuut, kel jääb märtsis ja aprillis ära 33 etendust, teeb video vahendusel etenduse andmisega algust juba sel laupäeval, 21. märtsil kl 12 oma kodulavalt lavastusega „Kõik on tipp-topp“. Ainukordsesse vaatemängu on kokku kogutud sobilikumad palad eri lavastustest, mida Piip ja Tuut saavad ette kanda publiku juuresolekuta Facebook Live’i kaudu – see on kõigile vaatajaile tasuta, kestab 30 minutit ja kantakse ette rõõmu pärast. Rahvajuttude aasta puhul võtavad Piip ja Tuut otse-eetris ette lisaks ka mõned ennemuistsed jutud, mis kõlavad väga tänapäevaselt.

Paljudes maailma riikides ei ole praegu võimalik viia lapsi teatrisse: nad veedavad päevi tubases keskkonnas kontakteerumata ja isolatsioonis, jälgides ainult seda, mida televiisor ja internet suudab pakkuda. Võtkem aga eeskujuks näiteks Anu ja Mart, kellel koos Sipsikuga kodus kunagi igav ei hakanud, sest televiisorit mängiti ise – see meisterdati pappkarbist, plastiliinist ja pliiatsitest. Loomisvõimel ei ole õnneks piire. Seega lisaks multikate vaatamisele saab ka teatrit kui mängu ise tänastes kodustes oludes ja väiksemates seltskondades vabalt viljeleda. Oluline on koos veedetud aeg ja kogetu.

Kuid mõelge korra nende laste peale maailmas, kellel pole mugavaid kodusid, kelle  vanemad ei  jõua neile pakkuda televiisorit, raamatuid, legosid, hubast aiakest, lemmikloomi – kõike seda, mis hoiaks lapse tegevuses. Lapsed, kelle karm reaalsus on jagada ühtainust tuba teistega ja kellel on vähe asju, mida nad saavad nimetada iseenda omaks. Lapsed, kellel pole juurdepääsu veele, et pesta käsi nii tihti kui praegu vajalik; ja kindlasti kellel pole võimalust omada praegu kalleid sanitaarvahendeid. Lapsed, kes ei saa õppida kodus veebi vahendusel, kuna neil lihtsalt pole juurdepääsu internetile. Lapsed, kelle ainuke soe toit päevas tuleb koolist, mis on nüüd ajutiselt suletud. Rääkimata vanemate ja vanavanemate haigestumisest või töökoha kaotusest. Kui varasemalt jäid vähekindlustatud pered teatrist kaugele, siis praegu mõjutab ja võimendab viirusepuhang ebavõrdsust veelgi.

Lõpetuseks sõnab Yvette Hardie: „Praegusel ajal vajame selliseid tundmusi, mida just teater ja teised kunstiliigid meis esile kutsuvad – kaastunne ja empaatia. Rohkem kui kunagi varem peame mõtlema oma naabritele, lähikondsetele ja puudustkannatavaile. Oma energia ja jõupingutustega peame olema vastutustundlikud ning hoolivad ükskõik millises situatsioonis me ka poleks. Ja las COVID-19 olla komaks jätkuvas lauses inimeste fundamentaalsest vajadusest kunsti järele, mis avaneb meie ees lõpmatult.“

Hetkest, mil olukord on stabiliseerunud, viirus ja hirm seljatatud, too laps ja noor ikka teatrisse!

 

Rahvusvahelise noore vaataja teatripäeva (20. III 2020) sõnum ASSITEJ presidendilt

Yvette Hardie

Mida tähendab lapsele, kui teda kutsutakse loovale kohtumisele, kui tal tuleb siseneda uude kunstilisse maailma? Miks on see nii tähtis igale lapsele?

Hiljuti oli mul au kuulata Yo-Yo Ma, kuulsa tšellisti mängu ja mõtteid, milles ta kasutas terminit „kultuurne külalislahkus“. Ta kirjeldas seda kui kunsti võimalust (ja isegi kohustust) tervitada kõike, mis on uus, innovatiivne ja raamist väljas; mis on marginaalne, ennekuulmatu või eiratud. Tema sõnade järgi on see teatritegija ülesanne olla vastuvõtlik neile häältele, vormidele ja tehnikatele ning protsessi käigus olla muutustele avatud.

See tuletas mulle meelde, mida tähendab olla võõrustaja ning mida tähendab olla külaline. Üks kõige tähtsamatest elementidest mõlemale osapoolele on kuulamise kvaliteet, soov ning tahe astuda välja mugavustsoonist, tervitada ja kogeda uusi väljakutseid.

Suurepärane võõrustaja paneb kõiki koduselt tundma, hoolimata sellest, kust nad tulnud on ning mis nende kogemused senini on olnud. Suurepärane võõrustaja unustab oma ego ja tunneb siirast huvi külastaja vastu. Ta tahab kõigile pakkuda võimalikult parima kogemuse. Suurepärane külastaja on see, kes tuleb piiramatu uudishimuga ning sooviga teist tundma õppida, kartmata kogeda midagi uut.

Ühtses vastuvõtvas atmosfääris leiame üksteisega sidet, leiame üllatusmomente ning õpime sügavuti – ja pärast mida oleme muutunud. Oleme puudutanud midagi, mis teeb meid inimlikuks, meis endis ja teistes.

Säärase väärtusliku hetke kingib meile kunst. Teatritegijatena tuleb leida mooduseid, kuidas kutsuda lapsi ja noori lahkesti kunstist osa saama, sooviga neid kuulata ning sooviga, et ka nemad meid samamoodi kuulaksid.

Kui see juhtub, tunneme kasvavat sidet, ühisosa, näeme suuremat pilti, sisemaailma sähvatusi, ühise tundmuse hoogu, mida kutsutakse empaatiaks. Me tunneme, et oleme olulised, et teised on olulised ja meie ühiselt kogetud avastused on olulised.

Ajal, mil üha rohkem inimesi on tõrjutud ning eraldatud piiridel ja lennujaamades; eemale lükatud nende klassierinevuse, etnilise päritolu, religiooni või keele pärast, on just teatrikunstnik see, kellel on võime pakkuda inimestele kuuluvustunnet.

Ja iga laps vajab seda.

***

Kaastunne ja empaatia

(lisatud 17. III)

Sellest ajast, kui me alustasime noore vaataja teatripäeva projekti hüüdlausega „Vii laps teatrisse“ ja mis kulmineerub 20. märtsil, on palju muutunud. Paljudes maailma riikides ei ole praegu arukas, võimalik ning soovitav lapsi teatrisse viia; nad veedavad päevi tubases keskkonnas kontakteerumata ja isolatsioonis, jälgides ainult seda, mida televiisor suudab pakkuda.

Kuid mõelge korra nende laste peale, kellel pole mugavaid kodusid, kelle  vanemad ei jõua neile pakkuda televiisorit, raamatuid, legosid, hubast aiakest, lemmikloomi – kõike seda, mis hoiaks lapse tegevuses. Lapsed, kelle karm reaalsus on jagada ühtainust tuba teistega ja kellel on vähe asju, mida nad saavad nimetada iseenda omaks. Lapsed, kellel pole juurdepääsu veele, et pesta käsi nii tihti kui praegu vajalik; ja kindlasti kellel pole võimalust omada praegu kalleid sanitaarvahendeid. Lapsed, kes ei saa õppida kodus veebi vahendusel, kuna neil lihtsalt pole juurdepääsu internetile. Lapsed, kelle ainuke soe toit päevas tuleb koolist, mis on nüüd ajutiselt suletud. Ja kui nende tervist ei kahjusta mitte niivõrd pandeemia, kui see, et vanemad ja vanavanemad, kes nende eest hoolitsevad, jäävad haigeks või koguni surevad COVID-19 tagajärjel. Vähem dramaatiline, kuid siiski tähtis, on asjaolu, et pereliikmed, kelle sissetulek on eluliselt vajalik igapäevaelu toimimiseks, peavad katkestama töö ning jääma koju karantiini; seega pole ka enam vahendeid, millest elada.

Lahendused, mida arenenud riigid pakuvad koroonaviiruse vastases võitluses, pole alati vastuvõetavad paljudes maades ja erisuguses kontekstis. Väljakutsed võivad olla veel rohkem intensiivsemad.

Praegusel ajal vajame selliseid tundmusi, mida just teater (ja teised kunstiliigid) meis esile kutsuvad – kaastunne ja empaatia. Rohkem kui kunagi varem peame mõtlema oma naabritele, lähikondsetele ja puudustkannatavaile. Oma energia ja jõupingutustega peame olema vastutustundlikud ning hoolivad ükskõik millises situatsioonis me ka poleks.

Olgem loomingulised, kasvõi natukenegi! Teatrisse minemise asemel lugege lapsele näidendit, olge ise näitleja rollis, looge võimalusi loominguliseks mänguks käepäraste vahenditega ja kasutage interneti võimalusi loominguliste kogemuste saamiseks. See võib sisaldada emakeelset loo jutustamist, raamatute lugemist, animeeritud filme, videoproduktsioone, kunsti töötubasid jne. ASSITEJ kavatseb luua selliseid allikaid veebi vahendusel ning kõik liikmed on kutsutud oma panust andma.

Pidagem meeles, et üleskutse „Viime lapsed teatrisse“ ei kesta ainult ühe päeva, see on pikemaajaline globaalne protsess, pakkumaks lastele kunstilisi elamusi. Las 20. märts olla selleks päevaks, mil see sõnum jõuab igaüheni.

Las COVID-19 olla komaks jätkuvas lauses inimeste fundamentaalsest vajadusest kunsti järele, mis avaneb meie ees lõpmatult.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht