Vabaduse galerii: Rene Kari on 70 ja see meeldib talle

Olete oodatud Rene Kari näitusele “7×10” Vabaduse galeriis alates reedest, 23. oktoobrist.
Väljapanek on avatud 23. X – 11. XI 2020.
Rene Kari on alapealkirjastanud oma väljapaneku ingliskeelsena “I’m 70, I like it” ehk “Ma olen 70 ja see meeldib mulle”. Ingliskeelsena, nagu ta ise on põhjendanud, vaid sellepärast, et see on lühem ja kõlab seetõttu paremini. Või tuletab meelde mõnda pähe kulunud laulufraasi. Igal juhul on see midagi positiivset, mis osutab otseselt kunstniku vanusele ja tema suhtumisele oma vanusesse ehk eakusesse. Nii peal- kui ka alapealkiri osutavad ka kunstniku ümmargusele sünnipäevale ja seetõttu võib sellest rääkida ka nii-öelda juubeli- ehk siis elutööd kokkuvõtva näituse raamistikus. Ka väljapaneku ülesehitus toetab tagasivaatavat juubelinäitust: igast kümnendist on väljas maal ja foto kunstniku kehast, mis üldjuhul on pildistatud samal kümnendil. Ehk kunstnik esitleb oma loomingu paralleelselt kulgenud meediumeid: maali ja kehakunsti. Ta ise on seda kirjeldanud kui eneseteostuslikku kulgemist läbi kahe autoripositsiooni – maalikunstniku ja oma füüsilise keha modelleerijana. Nii on see väljapanek kunstniku loome-, aga ka üldisemalt elutee visualiseeritud kokkuvõte, tehtud töö ja saavutatu aruanne, kus fikseeritakse mõlema valdkonna – maalikunsti valdamise ja ka kunstniku enda keha kui kunstiteose praegune seis.
Mõlema valdkonna puhul on kunstniku eesmärk esteetiliselt täiustuda. Maalis tähendab see maalikunstivahendite järjest oskuslikumat valdamist, valitud esitusviisi suuremat veenvust, kehas aga vastuseisu bioloogilisele protsessile, vananemisele. Kunstnik rõhutab, et teda ei huvita sportlik saavutus, vaid esteetiline täius. Ta ei ole bodybuilder, kes ehitab oma keha vastavalt praeguse sootsiumi ootustele; vaid kunstnik, kes kujundab keha eesmärgiga vormida sellest antiikseid iluideaale jäljendav kunstiteos. Rene Kari kunstist võib rääkida protsessi-, tegevuskunsti võtmes, vahest selle erinevusega, et vaataja ei ole kaasatud pidevasse täiustumisprotsessi, talle esitatakse vaid tulemus ehk siis foto. Kuna kunstnik on nii maalide kui ka fotode valiku teinud ise, kaasamata välist pilku – kuraatorit, kriitikut, sõpra –, et esitada oma ideaalpilt, siis tuleb ka kogu väljapanekut vaadata tervikliku kunstiteosena, kus teoste valiku kõrval pole tähelepanuta jäetud ühtegi lisadetaili. Kunstniku ennast avavad tekstid on esitatud täpselt nii, nagu kunstnik on need sõnastanud.
Vabaduse galerii näitusega kordab Rene Kari 2004. aasta Viviann Napi galerii väljapanekut “Miami Beach”, kuid suurejoonelisemalt. Mis puutub aastatesse 2004 kuni 2020, siis keha täiustumisprotsessist toob ta vaataja ette igast aastast ühe foto. Vaataja ei ole enam pikema perioodi tulemuse tunnistaja, kõrvalseisja, vaid kunstnik on pühendanud vaataja oma protsessi. Ehk pannud praegusel kiirel ja hektilisel ajal, kus noorusekultus on endiselt au sees, mõtlema igavikuliste väärtuste peale. Kuigi inimkeha asetamine antiikkunsti skaalale on üsna dekadentlik samm, sest inimese füüsilise keha eluiga, kui just ei mõtle igavese elu utoopiate peale, on kultuuriepohhiga võrreldes siiski üürike hetk.

Täname Kultuuriministeeriumi, Eesti Kultuurkapitali, Liviko OÜd.