Maailmakongress ja rahvadiplomaatia

Andres Heinapuu, Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja vanem

Soome-ugri rahvaste esimesel maailmakongressil vastu võetud maailma soome-ugri rahvaste koostöö põhimõtete, eesmärkide ja ülesannete deklaratsioonis on öeldud: ?Soome-ugri rahvaste maailmakongress on nende rahvaste foorum, mis on sõltumatu valitsustest ja poliitilistest parteidest?. Samasugused valitsusvälisust rõhutavad formuleeringud on säilinud ka kehtivas maailmakongressi ja Soome-Ugri Rahvaste Konsultatiivkomitee kodukorras. Formaalselt on seda printsiipi ka peaaegu alati järgitud. Kongresside delegatsioonid moodustatakse valitsusväliste rahvusorganisatsioonide poolt. Samad organisatsioonid määravad kuni kaks rahva esindajat Soome-Ugri Rahvaste Konsultatiivkomiteesse, mis töötab kongresside vaheajal ning on kutsutud ja seatud eelmise kongressi otsuseid täitma ja uut kongressi ette valmistama.

 

Esindajate valimine

Komide, udmurtide, maride, karjalaste, ersade ja mokðade esindajad määravad või valivad rahvuskongressid või kongresside täitevkomiteed. Teiste rahvaste delegatsioone moodustavad vastavate rahvaste keskseltsid. Saamide esindajad olid tänavu määratud kolme riigi saami parlamentide ning Norra, Soome, Rootsi ja Venemaa saami organisatsioone ühendava Saami Nõukogu poolt. Soomlasi esindavad Konsultatiivkomitees Soome-Venemaa Selts ja Venemaa hõimurahvastega tegelev M. A. Castréni Selts, kongressidele kutsutakse veel muudegi hõimuseltside esindajaid. Ungarlasi esindab Soome-Ugri Rahvaste Maailmakongressi Ungari Rahvuslik Organisatsioon, eestlasi MTÜ Fenno-Ugria Asutus. Ainult permikomide delegatsiooni on määranud viimastele kongressidele Permikomi autonoomse ringkonna administratsioon.

Venemaa põhjarahvaste (handid, mansid, neenetsid, sölkupid) esindamist takistab asjaolu, et neil ei ole rahvuslikke keskorganisatsioone. Veel enne soomeugrilaste rahvuskongresside traditsiooni taastamist üheksakümnendate algul asusid põhjarahvad moodustama põlisrahvaste assotsiatsioone territoriaalsel printsiibil. Üks esimestest oli Handi-Mansi Autonoomse Ringkonna Põlisrahvaste Assotsiatsioon Jugra Päästmine, mis ühendab hante, mansisid ja metsaneenetseid. Jamali Neenetsi autonoomses ringkonnas moodustati analoogne ühendus nimega Jamal Järeltulijatele!, mis esindab ringkonna neenetseid ja hante. Ja nii edasi. Kongressil osalevad aga rahvaste delegatsioonid, Konsultatiivkomitees rahvaste esindajad. Probleem on kahepidine: kui ühelt poolt esindab üks organisatsioon mitut rahvast, siis teiselt poolt on ühe rahva esindajateks mitu organisatsiooni. Nii juhtuski tänavu, et Neenetsi ja Taimõri autonoomse ringkonna neenetseid kongressile ei saabunud, sest Konsultatiivkomitees neenetseid esindav Jamali neenets ei suutnud ühendust võtta oma naabritega. Kongressidel on enamasti alaesindatud ka Jamali ringkonna handid, omaette esindust pole üldse Handi-Mansi ringkonnas elavatel metsaneenetsitel.

Seejuures on rahvaste esindatus nii kongressil kui Konsultatiivkomitees ülioluline: mõlemad toimivad printsiibil ?üks rahvas ? üks hääl?. Näiteks on Karjala karjalastel ja Tveri karjalastel kummalgi nii kongressil kui Konsultatiivkomitees oma esindus, kuid kahe peale üks hääl, nii et nad peavad kõikide küsimuste otsustamise puhul kõigepealt omavahel kokku leppima.

 

Neli kongressi

Niisiis peaks soomeugrilaste maailmakongress olema valitsusväline rahvaste kongress. 1992. aastal Sõktõvkaris Venemaa soomeugrilaste rahvusliikumiste algatusel kokku tulnud esimene kongress oligi tegelikult valitsusväline. Sellest hoolimata, et mõned udmurdi ja komi opositsioonilised tegelased ta valitsusvälisuse kahtluse alla seadsid ja koguni Kaasanisse alternatiivset kongressi planeerisid. Oluliseks põhjenduseks oli seejuures, et kongress korraldati Komi Vabariigi raha eest ning et kongressi korraldav Komi Rahva Taassünni Komitee on valitsuse mõju alla sattunud ega suuda adekvaatselt kajastada Venemaa soomeugrilaste huvisid.

Siiski oli Sõktõvkari kongressi delegaatide ja delegatsioonide enamik sõltumatu. Ainult soomlaste käitumises võis näha võimalust, et nad pole päris vabad Soome välispoliitika aastatepikkusest traditsioonist. Nimelt rookis soomlane Aimo Minkkinen redaktsioonitoimkonnas konsensuse põhimõttele viidates eeltsiteeritud deklaratsioonist välja kõik Venemaa soomeugrilaste radikaalsemad väljendid ja nõudmised. Kuid see võis olla tingitud ka lihtsalt asjaolust, et Aimo Minkkinen oli pikaajaline Lenini muuseumi direktor ning harjunud leninliku rahvuspoliitikaga.

Kuid kohe pärast esimest kongressi tekkisid probleemid valitsusvälisusega. Konsultatiivkomitee juhtkond (sekretariaat) moodustati nii, et esimees oleks Venemaalt, kolm koordinaatorit aga Soomest, Ungarist ja Eestist. Ungari koordinaatoriks oli pikka aega tollane Ungari suursaadik Venemaal György Nanofszky (praegu on ta suursaadik Indoneesias). Formaalselt ei saa organisatsioon, mille üks aseesimeestest on mingi riigi täievoliline esindaja, olla päriselt valitsusväline. Sellest hoolimata ? ja suuresti tänu suursaadik Nanofszky jõupingutustele, võeti Konsultatiivkomitee NGOna vaatlejaks ÜRO allorganisatsiooni ECOSOCi juures ning osaleb siiani inimõiguste komisjoni kahes põlisrahvaste töörühmas.

Budapesti kongressil läks olukord palju hullemaks. Korraldajad saatsid laiali memorandumi, millest selgus, et Venemaalt ei tule kongressile mitte rahvaste, vaid Vene Föderatsiooni subjektide delegatsioonid eesotsas nende kõrgeimate võimukandjatega ning Vene riigiduuma delegatsioon. Pärast eestlaste proteste lubati olukord viia vastavusse kongressi kodukorraga. Siiski polnud kongressi alguseks üldse selge, kes on delegaat ja keda ta esindada võib. Nägin kongressil koguni rinnasilti ?Delegate. Russia?. Kongressi algul oli enamik hante ja mansisid veendunud, et nende delegatsiooni juht on ringkonna venelasest kuberner Aleksandr Filipenko. Kongressi käigus muutus olukord aga selgemaks ja viimasel plenaaristungil hääletasid kõiki küsimusi rahvaste delegatsioonid. Siiski jäi eelnenud segaduste tõttu nii mõndagi ähmaseks: siiani pole näiteks võimalik kindlaks teha, kas Budapestis osales sölkupi rahva delegatsioon või mitte. (Vt lähemalt: A. Heinapuu, Soome-ugri rahvaste II maailmakongress Budapestis 17. ? 20. VIII 1996. ? Fenno-Ugria Infoleht 1996, nr 2; http://www.suri.ee/il/96/2/sukong.html.)

Pärast Budapesti kongressi korrastas Konsultatiivkomitee suhteid ja täpsustas nii kongressi kui konsultatiivkomitee kodukorda (nendega saab tutvuda kongressi koduleheküljel: http://kongress.ugri.info). Selle tulemusena oli Helsingi kongressil 2000. aastal pilt selgem: võimuesindajad olid kohal vaatlejate või külalistena, rahvaste delegatsioonid olid moodustatud enam-vähem korrektselt.

Tallinna kongressil kerkis sama probleem aga uuel kujul. Kõige markantsemalt avaldus see Mordva delegatsiooni moodustamisel. Nimelt pole Konsultatiivkomitees esindatud mordva rahvast, on ersad ja mokðad. Ka eelmistel kongressidel on osalenud eraldi ersa ja mokða delegatsioonid. Selgituseks: ersad ja mokðad on kaks eri keelt kõnelevat rahvast, keda naabrid kutsuvad koos mordvalasteks. Kummaski keeles pole sõna ?mordvalase? jaoks. Nii ersa kui mokða delegatsiooni moodustab ersade ja mokðade ühine rahvuskongress. Algul saadeti korraldajatele kahe delegatsiooni nimekirjad, kuid nende parandamise käigus muutusid nad üheks mordva delegatsiooni nimekirjaks. Seda ühisdelegatsiooni juhtinuks Mordva Vabariigi president Nikolai Merkuðkin. Et nii moodustatud delegatsioon tuli 40-liikmeline, ?suurte? rahvaste esindusnorm on aga 20 delegaati, otsustasid mordvalased siiski ühisdelegatsioonist loobuda ja Merkuðkin jäi mokða delegatsiooni juhiks. Lisaks oli eriti mokða delegatsiooni koosseisus ohtralt ministreid ja muid riigiametnikke. Ka muude delegatsioonide juhtkonnas või rahva nimel plenaaristungil kõnelnute hulgas oli vabariikide juhte. Selgituseks tuleb siinkohal lisada, et kõigis soome-ugri rahvaste nime kandvais Venemaa haldusüksustes on nimirahvas vähemuses (erandiks likvideeritav Permikomi autonoomne ringkond). Lisaks on kohalikes seadusandlikes kogudes soome-ugri rahvad rahvaarvuga võrreldes igal pool alaesindatud. Nii et administratsioonid ei saa mingil juhul esindada põlisrahvaid.

 

Raha seob valitsusega

Nähtuse põhjused on eelkõige majanduslikud. Kuigi rahvaste delegatsioonide osaluse maailmakongressil kattis Eesti hõimurahvaste programm, tuli rahvaste delegatsioonidel sõiduraha enestel leida. Enamik soomeugrilaste organisatsioone polnud võimelised seda mujalt hankima kui ?oma? administratiivüksuste eelarvest. Ning kes maksab, see tellib ka muusika. Küsimus on üldisemgi: ka oma igapäevaseks tegevuseks saavad soomeugrilaste organisatsioonid vahendeid eelkõige kohalikust eelarvest ja see on teinud nad sõltuvaks riigist.

Olukord on ka sisuliselt murettekitav ning süsteem ebaefektiivne. Rahvaste kongresside (analoogiaks näiteks saami kongressid, milles saame on esindanud eranditult nelja riigi saamide omaalgatuslikud organisatsioonid) üks funktsioone on (vähemus)rahvuste ja riikide/võimude dialoog. Iseenesestmõistetavalt peaksid riikide ja kohalike võimude esindajad osalema soomeugrilaste kongressidel, et teada saada põlisrahvaste probleemidest ja vajadustest. Nii ongi alati külalistena riikide esindajad soome-ugri kongressidele oodatud olnud. Kuid olukord muutub skisofreeniliseks, kui mõne rahva esindaja kongressil kõneleb rahva ellujäämisest ja seda takistavatest teguritest, teise rahva plenaarettekandes jälle kõneldakse, kuidas mingi vabariik või ringkond oma aborigeenide eest hästi hoolitseb. Või kuidas näeb välja põlisrahva esindaja ja võimuesindaja dialoog Konsultatiivkomitee esimehe Valeri Markovi puhul, kes ühelt poolt on komi kongressi täitevkomitee esimees, teiselt poolt aga Komi Vabariigi minister? See võib viia isiksuse kahestumiseni ja psüühiliste probleemideni.

Normaalne oleks partnerlussuhe: rahvaste esindajad esitavad võimudele oma taotlused, võimud kaaluvad omi võimalusi ja läbirääkimistes leitakse kompromisslahendused edasiseks tegevuseks. Ka niisugusel juhul oleks jäme ots võimude käes, sest enamasti ei ole nad kohustatudki rahvaste arvamusi arvestama. Kui aga rahva nimel kõnelev organisatsioon kas ei julge või ei tohi teatud asjadest kõnelda, ette arvestades näiteks võimude mugavuse või mõistmatusega, siis ei saa optimaalsetest lahendustest juttugi olla.

Probleemi lahendusteid on kaks. Esimene võimalus oleks, et Venemaa soomeugrilastel tekiks rahvuslike ärimeeste kiht, kes oleks võimeline majanduslikult toetama rahvuslikke organisatsioone, rahvas saaks üldiselt jõukamaks ning hakkaks omi seltse toetama näiteks korjandustega. Teine võimalus oleks Venemaa poliitilise kultuuri muutus, nii et kolmanda sektori riiklik finantseerimine ei eeldaks finantseerija kontrolli kolmanda sektori üle. President Vladimir Putini viimase aja väljaütlemiste valguses on teine võimalus aga lähemal ajal vähetõenäone.