Paradiis või põrgu ehk Seksuaalsuse paradigmad

Ireene Viktor

Manusega mõtteid jätkub kauemaks, kui kestab etendus.

Popmuusikahittide ja hõõrduv-jõulise plastika kaudu jutustatakse Katrin Essensoni tantsulavastuses “Manusega mõtted” olemise valulik lugu. Etendus algab sõnadega “I am not going to be …” – I am not going to be Richard Claidermann, Frank Sinatra, Elvis Presley, Marju Kuut jne, jne. Kuid just nimetatud artistide tuntud muusikapalade taustal rullubki lahti Essensoni kujutatud inimes(t)e elutee sünnist surmani. Need hitid on suuremal või vähemal määral tuttavad meile kõigile – me kõik oleme nende saatel õhanud, nutnud, naernud, armastanud. Seega hakkavad need paratamatult vaatajat emotsionaalselt mõjutama, mis ühtepidi teeb vaatamisprotsessi lihtsamaks, võimaldades abstraktse tantsuga paremini suhestuda. Samas tuleks sellise muusika suhtes siiski säilitada kergelt irooniline pilk, vastasel juhul hakkab muusikast saadav emotsionaalsus domineerima ning tantsuga edasi antavad lähtekohad võivad kaduma minna.

Sõnad “I am not going to be…” näivad saatvat kogu etendust. See on protest keegi teine olemise vastu. Essenson näitab, kuidas seksuaalsetesse stereotüüpidesse surumise kaudu toimub identiteedi kujunemine, kuidas seksuaalsusest saab inimest ahistav mõõde, mis ühtaegu tõmbab enda poole, samas lükkab eemale.

Tühjal laval seisab papist naivistlik-lakooniline jõulupuu. Algselt seotakse see lapsepõlve ootuste ja igatsustega. Kes meist poleks vaadanud igatsevalt jõulupuud, oodates millegi müstilise, seletamatu saabumist? Aga mida me ootasime kõige rohkem? Näib, et suurekssaamist. Lapseohtu tütarlaps katsetab juba oma naiselikkust, üritab olla sensuaalne, küll veel oskamatult ning kõhklevalt, kuid püüdlus/vajadus olla naine kumab selgelt läbi. Mõne aja pärast moondub jõulupuu paruka abil naiseks ning puu taga olev tantsija annab oma kätega edasi pildi oskuslikust võrgutajast.

Liikumise kaudu edastab Essenson tüüpilisi naise- ja meherolli stampe. Naist tähistab hõõrduv liikumine: ujeda pilguga hõõrdutakse mööda põrandaid, seinu, uksepiitu. Meest kehastades kasutatakse jõulisemat kehakeelt: mees üritab ennast maksma panna lihaste ning jõu mehaanilise demonstreerimise abil. Aga sellise välise jõu taga peitub arglikkus, vajadus näida mehena, kuigi hinges ollakse hirmunud poisike, kes veel kardab seda seksuaalsete stereotüüpide maailma, kuhu ta tõugatud on. Iseenda suhestamine teistega, enese väljapakkumine, partneri otsingud on riskantsed ettevõtmised, mis õnnestumise korral teevad kättesaadavaks imelised naudingud.

Inimest kummitab igavene üksildus, oma hirmud, püüdlused, identiteedikriisid elatakse läbi üksinda. Katsumuste kaudu jõutakse hapra enesekindluseni: tuleb pea püsti ja selg sirgu ajada, nõksutada puusi elu moelaval. See tõotab uusi kogemusi ning võimalust hakata nautima elu.  Hirmude, murede, vastuolude külm dušš saab lõpuks nii hävitavaks, et inimene upub hädamerre. Ujumisoskuse korral pääseme me siiski. Nii tõuseb ka Essensoni inimene uuesti püsti tugevama, enesekindlama ning sõjakamana. Alati leidub võimalusi lennata kõrgemale, olla kuidagimoodi ülejäänud maailmast üle, tallata teisi jalge alla või hoopis kõmmutada maha kõik ebameeldiv, mis elus ette tuleb, nagu seda teeb Essenson papist kuuse abil, mis seekord moondub vaataja silme ees jõhkraks gangsteriks.

Läheneva surmaagoonia eest ei pääse lõpuks keegi, selles võitluses tuleb alla vanduda. Paradoksaalselt kirgastub siinkohal üks lootuskiir: surmas kaotame ka oma seksuaalsuse, see märk saab siit ilmast lahkudes maha hõõrutud. Kas see siis ongi paradiis või hoopis põrgu?

“Manusega mõtted” on lavastus, mis ei peaks ära hirmutama ka tantsuvõõrast vaatajat. Pakutakse nii pisaraid kui naeru, kaastunnet ning tõrjutust, võimalust samastuda või irooniliselt eemalduda. Tabavalt valitud muusika, humoorikate monoloogide, harjumatu liikumise ja kütkestavalt jaheda miimikaga suudab Essenson vaataja pilku kindlalt endal hoida. Ning manusega mõtteid jätkub kauemaks, kui kestab etendus!