Peter Mandelson: laienemisel on nii poliitiline kui ka majanduslik tähendus

 

Peter Mandelson on mees, kes viis tegelikult Briti leiboristid 1997. aastal võimule. Tema oli Tony Blairi valimiskampaania peaideoloog. Aasta varem kirjutas Mandelson raamatu ?Blairi revolutsioon?, mille kordustrükk ilmus aastal 2002. Peter Mandelson on Briti parlamendi liige 1992. aastast. Blairi valitsuses on ta olnud portfellita minister (1997-1998), seejärel kaubandusminister ja minister Põhja-Iirimaa küsimustes (1999 ? 2001). Praegu on Peter Mandelson Ühendkuningriikide üks kindlamaid kandidaate Euroopa Komisjoni voliniku kohale. Diplomaatia peatoimetaja Marianne Mikko külastas Peter Mandelsoni Londonis märtsi lõpus. Olete öelnud, et Euroopa Komisjon peab olema tugev. Mida selleks teha, et komisjon oleks tugevam kui seni?

Liikmesriigid on Euroopa Liidus olulised. Ma ei sea kahtluse alla ka Prantsuse-Saksa käivitavat mootorit meie kontinendil. Samas on üpris selge, et Euroopa Liit 25 liikmega on teistmoodi ühendus kui kunagi kuue liikmega alguse saanud ühendus. Komisjon peab silmas kogu Euroopat. Ühtviisi hoitakse silma peal liikmesriikidel ja Euroopa ühishuvidel. Suurema liikmesriikide hulgaga Euroopa Liit vajab sõltumatut komisjoni, kus töötavad äärmiselt pädevad ametnikud, kes on ametisse valitud kõige kõrgemaid nõudmisi silmas pidades. Me vajame komisjoni, millele on antud ülemkogu poolt selge poliitiline raamistik ja strateegiline suund. Komisjon ja ülemkogu käivad käsikäes ja täiendavad üksteist.

Kui soovite tugevat keskvõimu komisjoni kujul, siis kuidas mõistate lähimuse põhimõtet?

Subsidiaarsus muutub järjest tähtsamaks. Mida rohkem kohustusi Euroopa Liit endale võtab, seda olulisem on lähimuse põhimõte. Kui Euroopa Liidu laienemise tõttu toimub suurem tsentraliseerimine, siis peab tasakaalu mõttes aset leidma ka suurem vabadus kohapeal asju lahendada. Ma tõesti tahaksin, et kehtiks printsiip: kõik, mida on võimalik lahendada kohapeal, see tuleb ka kohapeal lahendada. Ja seda, muide, kõigil tasandeil. Nii Euroopa Komisjonis kui ka liikmesriikide valitsustes ja regioonides-linnades-valdades.

Eesti koos paljude väikeriikidega on pikka aega olnud seisukohal, et roteeruv eesistumine on õige asi. Teie olete vastu liikmesriigile antud õigusele kuue kuu kaupa juhtida Euroopa Liitu. Miks?

Muidugi pean ma sellist eesistumist ebaefektiivseks. See halvab eesistujamaa tegevuse siseriiklikult ega ole eriti tõhus ka rahvusvahelises mõttes.

Kui rääkida Lissaboni strateegiast, kas olete tõesti seda meelt, et Euroopa Liit suudab pakkuda konkurentsi Ameerika Ühendriikidele aastal 2010?

Kõik sõltub meist endist. Teisisõnu sellest, milline on meie majanduse dünaamika, efektiivsus, tootmine, rahandus, tööjõuturg, investeeringud, haridus, infrastruktuur. Kõik need komponendid kokku koos majanduskasvuga annavad alust arvata, et Euroopal on võimalik paremini esineda. See ei ole sugugi ainult majanduse liberaliseerimise küsimus. Ei maksa ära unustada investeeringuid, mille puhul era- kui ka avaliku sektori investeeringud peaksid käsikäes ühte sammu astuma. See puudutab ka Euroopa Liidu siseturu tugevdamist. Kui me suudame olla paindlikud ja hoogsad tegijad, kes liberaliseerivad oma siseturu, siis meie konkurentsivõime kasvab.

Kas usute eurosse kui rahaühikusse, mis peab aja proovile vastu?

Jah, usun küll.

Aga olete te kindel, et Suur-

britannia võtab euro kasutusele?

Olen kindel.

Selle avaldusega te just sõpru juurde ei võida, pigem vaenlasi.

Mis parata. Ma ei sunni kohemaid eurot üle võtma, aga ajapikku. Pikas perspektiivis on see meile vajalik.

Mida ootate uutelt liikmesriikidelt?

Ma olen Euroopa Liidu laienemise suur pooldaja. Euroopa ühendamine tähendab demokraatia levimist üle kontinendi, tähendab õigusriiki, inimõigusi. Ühise Euroopa pere loomine on ilus eesmärk. Ent ei maksa alahinnata ka turgu. Meie siseturg laieneb uutesse liikmesriikidesse. See on kahtlemata tulus. Nii et Euroopa Liidu laienemisel on nii poliitiline kui ka majanduslik tähendus. Ja jällegi ? uute riikide võrra suurem Euroopa Liit ei saa tegutseda vanaviisi. Meie absoluutne prioriteet on põhiseaduslik lepe ja selle kiire heakskiit.

Teile on südamelähedane migratsiooni teema. Kuidas tugevdada teie arust Euroopa Liidu piiri?

Migratsioon on üldiselt hea. Eriti kui silmas pidada kaubavahetust. Kauplemine on kahtlemata tulus tegevus. Kui aga rääkida migratsiooni varjukülgedest, siis asüülitaotlejad on probleem. Rääkimata inimkaubandusest. Me peaksime ühelt poolt suhtuma migratsiooni vabameelselt, samas oleme sunnitud välja töötama väga ranged varjupaiga saamise reeglid. Siinjuures peab asüüliandmise karmistamine vastu pidama avaliku arvamuse kriitikale.

Mis mõtteid on teis tekitanud Madridi terrorirünnak?

On tegemist uue nähtusega Euroopas. See on rahvusvaheliste terroriorganisatsioonide know-how, inimeste, tehnoloogia siirdamine siia. Oht võib olla isegi suurem kui arvata oskame, eriti kui asi puudutab massihävitusrelvi. Kahtlemata võivad nad siia tuua ka massihävitusrelvad, kui me midagi kardinaalset ette ei võta. Me peame oleme täielikult ette valmistatud ja meelekindlad tegutsema. Me peame suutma ennetada terrorirünnakuid.

Mis tundega võtsite vastu teate, et Belgia peaminister Guy Verhofstadt soovitas Euroopas luua ühise luurekeskuse?

See pole tunne, vaid ühishuvi. Koordineerimine on elunõue. See pole muidugi poliitikute tase, vastava ala asjatundjad peavad koos töötama hakkama. Nii et toetan algatust.

Kui peaksite saama Euroopa Komisjoni volinikuks, kas te ei tahaks valida endale terrorismi vastu võitlemise valdkonda?

Ma pole volinik. Olen Briti parlamendi saadik.

Nii et te pole huvitatud volinikukohast Euroopa Komisjonis Brüsselis?

Ma olen huvitatud oma valijate teenimisest.

Kuidas hindate transatlantiliste suhete hetkeseisu?

Need suhted põhinevad tugeval vundamendil, sest Atlandi eri kallastel partnerlust edendades saame vastastikku kasu. Meid ühendab sõdimine terrorismi vastu, massihävitusrelvade kahjutuks tegemine, see on võitlus uute julgeolekuohtudega maailmas. Meie kätes on tsementeerida jälle transatlantilisi suhteid olukorras, kus Euroopa Liit on kasvanud uute riikide võrra ja kus Ameerika Ühendriigid peaksid üles näitama suuremat rahvusvahelist huvi. See peaks olema hea pinnas transatlantiliste suhete edasiseks arenguks. Tänapäeva ohurikkas maailmas ei jää meil üle muud kui tunnistada, et vajame ühtsust.

Leiboristidest ministrid Robin Cook ja Clare Short on Iraagi sõja vastu. Mis te arvate, kas sõja alustamine Iraagis oli ikka õige tegu?

Parlament kiitis heaks Briti vägede Iraaki mineku, avalik arvamus oli jaataval positsioonil. Me toetasime Ameerika Ühendriike sellepärast, et võtta võim Saddam Husseinilt. ÜRO korduvalt esitatud resolutsioonid jättis Saddam Husseini täitmata, ta lihtsalt ei pidanud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni nõudmisi miskiks. Meile oli kujunenud olukord vastuvõtmatu, massihävitusrelvi silmas pidades pealegi äärmiselt ohtlik. Sellisel puhul on ülimalt keeruline langetada õiget otsust, kas sõjaliselt sekkuda või mitte. Sest ikkagi ? kas hakata sõdima või mitte, kas haarata relv või mitte? ? need on rasked väitlusteemad. Valikut teha, uskuge, oli põrgulikult raske.

Kas te tõesti usute, et lääne demokraatiat on võimalik eksportida Iraaki?

Ei, seda ma ei arva. Iraaklased ehitavad ühiskonna, mis on neile kõige sobilikum. Kuid meil eurooplastena on teatud kohustused iraaklaste ees. Me vastutame Iraagi jätkusuutlikkuse eest. Just seetõttu on meie sõjaline kohalolek Iraagis lähitulevikus vajalik. Me peame suurendama oma kaasatust Iraagis kohustusega jätkata iraaklaste kaitsmist ÜRO egiidi all.