Pikk lõputa lugu nimega ?Uus tants 6?

KRISTIINA GARANCIS

Vägi, jõud ja energia kandsid seekordset ?Uus tants 6? festivali Zen-traditsiooni üks küsimus on: ?Kui mitte praegu, siis millal??. Psühholoogiline aeg ja kella aeg sulavad Salvador Dalí meelepildi laadselt amorfse massina üheks. Lineaarne ajataju kaob võimsa elamuse või ?oki puhul täiesti ja ideaalne kunstiteos just seda taotlebki ? raputust ja endaunustust.

Tagasi alguse juurde: küsin minagi seekordse festivali beebikoreograafide ja vanemate tegijate käest, et mis vägi hoidis neid tagasi kõige ajalembelisema teatrivormi tantsuteatri kõiki võimalusi kasutamast, oma nooruse jõudu rakendamast ja vaatajale ja endale katartilist elamust loomast. Kas ainult viitsimatus või elementaarset koreograafi käsitööoskust, lavastuse dramaturgilist kokkuehitamist ? meelega eirav suhtumine?

Samas oli see üldmulje kõikide väikeste tajude kogum. Oli ilusaid ja hinge puudutavaid hetki, eriti kui silm vormitelliskivide ladumise oskuse ees kinni pigistada.

?Power? või ?vägi/jõud/energia? olid seekordse festivali ?Uus tants 6? märksõnadeks. Õigemini oli tegu mänguga nendega tantsuteoste kontseptsioonis ja nende puudumisega loomingu materialiseerunud vormis.

Sündis hulk poolfabrikaate, tekkis mõni täisvormiline produktki, kuid üldmulje kõikide nähtud teoste kokkuarvamisel ? üks pikk ja lõputa lugu ehk ilma igasuguse suubumiseta ja tervikuks vormistamise tunnuseta toode. Loogiliselt kaotab selline sisulise energia ja igavikku suubumise märgi all tekkiv teos oma mõtte ega vaimusta vaatajat. Oli tunne, nagu oleks tegutsenud aeg-ajalt mingi nähtamatu Käärkäsi, kes sai seekord päris hea saagi paljude teoste sabade näol.

 

Dramaturgia

Power ehk eesti keeles vägi mängis seekord vaatajatega ja paljuski ka tantsijatega peitust. Nagu ilmutas end mõnes ilmes, tantsusegmendis, visuaalses flash?is, et siis jälle kaduda. Sellest aimdus ebakindlust ja noorte koreograafide sisemist värinat oma väikesi tantsulugusid vormi valades. Lavanähtusena on üks nüüdistantsuteos üsna lihtne ülesanne: tuleb leida hea idee (visuaalselt) ja lugu selle külge rippuma seada või liigutuste skeem ja see teose ette vedajana rakendada. Aeg on armuliselt lühike: 15 minutit kuni kolmveerand tundi. Kuid sellel on ka oma nõudmised. Suurendusklaasi all on siis iga kild tervikust, puuriv tähelepanu mõõdab tantsupildi igat värvi ja tahku ning need peavad kokku sulama, mitte laiali pudenema.

Kolmas võimalus on koreograafil kontseptsiooni jüngriks hakata: kõige stiilipuhtam töö selles vallas oli seekord Mairika Plaksol, tema süütu akrobaatikaelementidest tulvil kava.

 

Laiskus contra Raimund Hoghe

Vaatasin ja tunnetasin kohati selget mõttelaiskust. Koreograafide lootust, et kui nad on juba laval, seal midagi toimetavad ning mõned huvitavad ideed tsirkusejänestena mütsist kõrvupidi tirivad, siis kulgeb kõik nagu iseenesest. Ei kulge küll.

Tantsudramaturgia peaks olema traagelduslõng, mis kõik osised seob. Kui seda pole, siis seikleb laval palju uitmõtteid. Kodutuid mõttejuppe ja liigutuste algeid, mis pinget kandvaks tekstiks ei saa. Dramaturgia peaks olema beebikoreograafide taimelaval kohustuslik distsipliin, mida õppida.

Täpselt nädal aega tagasi nägi Kanuti gildi saali sama lavapõrand kontrastnäidet, kui Pina Bauschi dramaturg Raimund Hoghe oma armastuskirjade looga üles astus. Kuivõrd täpselt, otsekui kild killu haaval, millise hoole ja läbimõeldusega oli tema teos ehitatud. Kahetunnine tervik oli detailselt läbi komponeeritud ja mustrisse seatud. Publiku jaoks võib-olla pikk kannatada, kuid ilus vaatamisel ja südamesse jälge jättev oma siiruse, lihtsuse ja valusate teemade tabamise kergusega. Dokumentaalsed kirjaread majanduslikelt põgenikelt oma pere liikmetele. Ja südant küünistav ausus koos lapseliku siiruse ja hellusega.

Dramaturg ihuüksi laval: tasakaalukalt üha uusi ja uusi samme mõõtev, mitte tantsiv, vaid kummastavaid kõnelusi iseenda käte, jalgade ja publiku tajudega pidav. Tilluke kasvult, seljas hiidsuur küür. Oma isikliku valu ja armastuse lavaletoomine ? jäägitu ausus kuni selleni, et ühel hetkel nööbitakse pluus seljast ja ka küür saab etenduses oma osa. Lavapind sai pühitsetud tema võimsate kujunditega: mustal ergas verepunast värvi, asetus lumivalgeid lilli, kõndis lakitud jaapani jalavarje, said ehitusmaterjaliks puukollased pulgad, libisesid läbi õhu kuldläikega kangad või hõbelõimetatud riiderullid. Lapsehäälega loetud põgenike kirjad oma pereliikmetele kumisevad siiani alateadvuses. Selle väikse suure mehe mõju oli üsna haruldane praeguses kunstipildis: ta oli endale võtnud rahu, et seda lavalt teistega jagada, iga olevikuhetke kuldsesse valgusesse tõstes ja vaatajate meeled tõttamisest ja tegevuspõhisest tantsuteatrist välja juhtinud. Otsekui oleks ta tilgutanud aeglaselt, mõnuga seda teost eliksiirina ajju ? teatriaja alguses oli mõju nõrk, kuid aja jooksul hakkasid tilgad toimima.

 

Poeetilisemad lood

Teater, mis on mõjus, naelutab vaataja oleviku külge. Tantsuteater, mis surub oma jälje tugevalt vaatajasse, kasutab liigutustaju ja silma välju. See on see igavene vaidlus tekstipõhise ja kaasaegse liikumisteatri vahel. Nüüdistants palub vaatajal mõistuse koju jätta ja teritada silmi ja kõiki meeli. Ta töötab tsitaadiga Eckhardt Tollelt: ?Mõistus ei tunne puud. Mõistus sisaldab vaid puu kohta käivat informatsiooni. Minu mõistus ei tunne sind, ta teab ainult sinu kohta käivaid hinnanguid, fakte ja arvamusi. Ainult olemine tunneb vahetult.?

Sestap puudutab ka tantsuteatri visuaalne või mõttepoeetiline ilu kõige tugevamalt: see paneb tundma elavana ja olevana just neil minuteil, mil teost vaatad. Tajukiired jooksevad ainitiselt lavastusse kokku.

Nii kõneles kakaopulbrit täis maailmas ilust ja peenest detailitajust Renate Keerdi teos ?Mobile home?, tantsijakeha liikumispoeesiast Kaja Lindali ?Kiri maalt? ning üllatustetiine Päär Päärensoni & Ingrid Tuksami ?Nr.Us?.

Keerdi võtted on alati teatraalsed: kujundus, slaidimaterjal, teose ülesehitus, lausutud või kirjutatud luule on totaalse teatri väikemudel. Valgus ja vari ning pehmelt nurklik liigutuste sirin on perfektselt ajastatud ja tajutud ning tantsija olemusest välja sirutuv. Talle ainuomane orgaanika laseb naiselikult sujuva tantsulaadi mehelikult loogilisse peentöödeldud struktuuri paigutada. Karulaadse Päär Päärensoni põrandatehnika stseeni taga, milles ta lohaka endastmõistetavusega millimeetrise täpsusega üle põrandale niristatud kakaotriipu kaelapidi rullus, aimdus tantsija higi ja koreograafi nõudlikkust ning tülpimuseni harjutamisvaeva.

Keerdi käekiri ongi järgnev: sirkliga on mõõdetud ja märgistatud terav- ja täisnurgad, ringikaared ja raadiused ning olemuselt voogav ja üha jätkuv ja jätkuv ja jätkuv mööda geomeetrilisi kujundeid kulgev tantsukett. Põrandavalgustes keerlevaks õhku puhutud kakaojoon jäi hõrgutavaimaks festivalielamuseks.

Kaja Lindali ?Kiri maalt? oli emotsionaalne lähenemine maa ja 84aastase Lõuna-Eesti naise viimseks jäänud kirjasisule. Väga isiklik ja hästitajutud teos. Suurimaks väärtuseks nõtke ja tehniliselt andekas keha, mis loo saali kandis.

Kolmandaks selle suuna produktiks oli Päär Päärensoni & Ingrid Tuksami teos ?Nr.Us?, mis jäi häguseks küll oma terviku poolest, kuid milles oli puudutavaid segmente ja tantsijatevahelist sünergiat; häid leide nööriga mängimisest ja riidetorusse pugemisest ning omavahelisest arveteklaarimisest. Üksteisega seostamata misanstseenid jooksid aga laiali kui hirmunud putukad.

 

Aja tundlikud tööd

Kung fu, tai-chi, shaolin?i võitluskunstid koos jaapani ja hiina kinopildiga valitsevad maailmas ja ka Eestis. PÖFFi kinoprogramm, järjest esilinastuvad samuraikultuse ja pantrinõtket mõõga- või kehatehnikat sisaldavad ekraanilood on jätnud jälje ajapüüdjate tantsuteatri koreograafide mällu. Müstiliselt lavastatud lendlevad koreograafilised filmiõhutuurid olid seekord avangardtantsu vanameistri Katrin Essensoni uurimisobjektiks.

?Kui tahad rahu, valmistu sõjaks?, kõlab tema lõputa teose ?Pühendusega kangelastele. Vol. 2? moto. Esmapilgul liiga lihtne oli see tantsumaailmas omapäi uitavaks kassiks peetud Katrini jaoks. Mustas, kinniseotud silmadega sajandite filosoofiat ja hirmtäpset võitluskunstide tehnikat pooltajuvalt demonstreeriv koreograaf ei saanud ju teha oma teosest lihvida vajavate oskuste näitamist? Midagi peab seal veel peidus olema. Katrini selgitusel on lahkamisel jõu ja väe teema. Jõule vastujõu rakendamise filosoofia paikapidavus või vastupidi jõule vastupanust loobumine paindliku läbinõtkumise tehnikana. Igal juhul teema täiesti ajakajaline ja sügisel valmis etendamiseks, sest kohe-kohe on Katrin minemas tööle mitmeks kuuks Saksamale Hebbeli teatrisse.

Paralleelteemat ajas kontseptuaalne Krõõt Juurak, kes on ülipõnev laval vaadata ja kellel eestlaste seas haruldane Madalmaade ülipuhastatud, läbinisti ausaks põletatud, iseend materjalina kasutatava avangardtantsu haridus. Minimalistlikku tantsufilosoofiat saab vaadata sügisel valmistööna.

 

Väljakukkunud teosed

Kõigest erinevad, lahterdamist hülgavad erilood olid Mart Kangrolt ja Oksana Titovalt & Taavel Jansenilt.

Kangro nüüdseks redigeeritud lugu ?Mart on Stage? esietendus juba mõnda aega tagasi, kuid sobis festivalikavasse sillana koolkondade vahel. Tema küsimused ja jutud ?Romeo ja Julia? vaimuliku rolli taustal, mida ta Mai Murdmaa balletis ise tantsinud on, panid mõtlema, kuid ei mõjunud ilmselt nii, nagu koreograaf plaaninud oli.

Ta esitas tantsujoonise ning kõneles seejärel oma mõtetest, tajudest seda laval esitades, siis mängis läbi paar dialoogi ning lootis, et teistkordsel koreograafia näitamisel muutub vastuvõtja taju. Teades nüüd tantsijast rohkem, hakkab ta täitma retseptsioonisulge uue kontekstiga, tekib metatasand. Teos mõjus kui huvitav eksperiment, uurimus, kuid ilma tema taotlust teadmata see ?tööle? ei hakanud. Põhimure intellektuaalsetest mõttekonstruktsioonidest lähtuvate teoste puhul on see, et laval mõjumiseks on vaja müstikat, sensuaalsust, emotsioonivoogu, et sõnum kohale jõuaks. Teater mõjub kõige tugevamini meeltele, mitte mõtlemiskeskusele.

Oksana Titova & Taavet Janseni ?Hairy One? oli unenäolise metafoorse tantsuteatri produkt, mille järjepidevust Eestis kannavad Kristina Pa?kevièius ja Mari Mägi. Titova roll naiselikkuse sümbolkuju Marilyn Monroe? jänesesabatantsuga filmist ?Viies element? pärit diivana kristallklaasist võltsehete all koormatud võimuvõitlust looduses kujutava videopildi taustal oli üks stiilsemaid ja visuaalselt võimsamaid festivalielamusi. Selge sõnum, läbitöötatud ekraaniprojektsioonimõte, väga hästi välja elatud ja pakutud roll, mõjusid teoses nauditavalt. Kogumulje oli väljapeetult aristokraatlik. Taavet Janseni seatud videomaailm, selle kuvamine kolmekordsele eri kaugusel võrkriietele ja filmijuppide kokkumonteerimise baasideed tõotavad põnevat arengut.

Sel aastal lõppes nädal enne uue tantsu festivali veel teinegi ? ?Koolitants?. Kahenädalane Tartu-Tallinna tantsumaraton pani tõdema, et õpilaste vabatantsu kategoorias oli töid, mis võinuksid võrdsena ka ?Uue tantsu? koreograafide teoste kõrval esitamisele tulla. Trupp KAMS seda ühel aastal prooviski, Kunda Vabatantsurühm ?Pro et contra? olnuks oma kontrabassilooga ka selle festivali üks põnevamaid avastusi. Kutselistele nüüdistantsukoreograafidele hingatakse juba kuklasse.