Raa­mat: Sixty Million Frenchmen Can?t Be Wrong. What Makes the French so French

Riina Ruth Kionka, Eesti Välisministeeriumi asekantsler

Raa­mat: Jean-Benoît Nadeau, Julie Barlow.Sixty Million Frenchmen Can?t Be Wrong. What Makes the French so French. Robson, London, 2004. 352 lk. Kuidas on võimalik, et prantslased suitsetavad, söövad ja joovad per capita rohkem kui ükski rahvas maailmas, kuid põevad vähem südamehaigusi ja ülekaalulisust kui ameeriklased ning on kõrgeima elueaga? Kuidas on võimalik, et prantslased töötavad vaid 35 tundi nädalas, puhkavad 7 nädalat aastas ja näivad streikima hakkavat sama sageli ja kergemeelselt kui teised vahetavad pesu, kuid Prantsusmaa on maailma riikide majandusvõimu pingereas viiendal kohal?

Et just seda Prantsuse paradoksi seletada, asus kanadalasest autoripaar, frankofoonist Jean-Benoît Nadeau ja anglofoonist Julie Barlow, 1999. aastal kaheks aastaks Prantsusmaale elama. Kinnitades eessõnas, et nende eesmärk ei olnud remontida maja Lõuna-Prantsusmaal (viide Peter Mayle?i romantilisele bestsellerile ?A Year in Provence?), avastavad ajakirjanikud Nadeau ja Barlow Prantsusmaad ja prantslasi intervjuude, uuringute ja anekdootide, eeskätt aga argielu kaudu. 

Raamat koosneb kolmest osast. Esimene käsitleb prantslase hingeelu (?Spirit?) ja on kahtlemata kõige huvitavam ning värvikamalt kirjutatud osa. Siin lähenevad Nadeau ja Barlow küsimusele antropoloogiliselt. Nad kiikavad prantsuse kööki ja avastavad, et peaaegu ainus regionaalne erinevus, mida lubab tsentraliseeritud riik, on kulinaarne, s.t söök-jook on prantslasele enesemääramise vahend!

Prantslasele on keel südamelähedane: autorid saavad pedantse keelekriitika osalisteks, vaatamata laitmatule (küll Québeci maiguga) keeleoskusele. Ja  Nadeau ja Barlow tunnetavad omal nahal, kuidas prantslase privaatsus on hoopis teiste parameetritega kui kanadalase oma: pika ja veinise koosistumise lõpul ühes võõras kodus julgevad autorid peremehe nime küsida ? ja mõistavad, et selle võinuks tegemata jätta.

Järgmised kaks osa on kuivemad ning kantseliitlikumad. Teine (?Structure?) käsitleb ülitsentristliku riigi tekkelugu, kohaliku omavalitsuse praktilist olematust (need ei otsusta isegi seda, kuidas keskvalitsuse määratud raha jaotatakse), haridussüsteemi ja muud kodanikuõpetuse valdkonda kuuluvat. Tõsi, ka need teemad on olulised, kui tahta ühte riiki ja rahvast tundma õppida, kuid autorid võinuks seda kõike ökonoomsemalt selgitada.

Kolmas osa (?Change?) keskendub, nagu alapealkiri viitab, muutustele Prantsusmaal, nii selle sees kui sellest väljaspool. Pärast hollandlase Theo van Goghi mõrva pakub integratsiooni peatükk (?The French Melting Pot?) eriti huvi. Aastasadu kestnud keskvõimu poliitika tõttu regionaalseid erinevusi (kohati vägivaldselt) hävitada ei talu riik ka tänapäeval ametlikke erinevusi oma kodanike seas. Sellepärast on võimatu teada saada, kui palju välismaa päritoluga kodanikke riigis elab. Ükski dokument ei viita päritolule: kui inimene saab naturalisatsiooni korras prantslaseks, siis muust riik huvitatud ei ole.

Just selle rahvuspoliitika lähtekoha pärast ei ole Nadeau? ja Barlow sõnul vähemuste jaoks ette nähtud mingit riiklikku toetust emakeelsetele koolidele, kultuuriseltsidele jmt. Arvestades kasvavat rahulolematust mitme Prantsusmaal elava rahva hulgas, k.a islamiusulised, saaks ehk tulest juba ammu läbi tulnud Eesti riik jagada Pariisile integratsiooniteemalisi näpunäiteid.

Kolmandas osas leidub ka peatükk, mis tekitab seni vaimustuses olnud lugejas pettumuse: Euroopa Liitu käsitlevas peatükis esineb üks faktiviga teise järele. Ja vead on elementaarsed: näiteks, Euroopa Parlament alustas tööd 1952., mitte 1979. aastal, nagu lugejale mõista antakse; kolm ELi riiki, kes ei võtnud eurot kasutusele, ei ole mitte Suurbritannia, Taani ja Norra (sic! ? Norra ei kuulugi ELi!), vaid esimesed kaks ja Rootsi; ELi seadusandlik organ ei ole pelgalt Europarlament, nagu kirjutatakse, vaid eeskätt ikka Euroopa Liidu Nõukogu, kuigi Euroopa Parlamendi kaasotsustaja roll on aastatega tasapisi kasvanud.

Vigade laviini võib ehk välja vabandada enamiku põhja-ameeriklaste nõrkade teadmistega EList, kuid siis pidanuks  autorid ja kirjastus kasutama professionaalset abi ja kindlasti ka nõudlikumat toimetajat. Puudulik toimetamine on raamatu üldine nõrkus: mitmes kohas tekib déjà-vu tunne, kuna kordub sõnastus ja vahel motiividki. Kurb, et parandatavad vead kahjustavad raamatu sisu.

Euroopa Liit on riikide kooslus, mis sündis paari prantslase ideest põimida igaveseks ajaks igavesti Saksa ja Prantsuse majandus kokku nõnda, et need kaks ei saaks enam iial omavahel sõdida. Ja kas see meile meeldib või mitte, on just  prantsuse mõtteviis ja käitumismallid kõige rohkem mõjutanud tänapäeva ELi siseelu. 

Maikuust saadik on Eesti Euroopa Liidu täisliige. Kes tahab Euroopa Liitu paremini mõista, peab prantslasi paremini tundma õppima. ?Sixty Million Frenchmen Can?t Be Wrong? on informatiivne, mõtestatud ja ka lõbus viis sellega algust teha.