Raamat

Erkki Bahovski, Postimehe välisuudiste toimetuse juhataja

Raamat: Richard Pipes. Vixi. Memoirs of a Non-Belonger. Yale University Press, New Haven & London 2003, 264 lk. Harvardi ülikooli kauaaegse ajalooprofessori, tunnustatud Venemaa ja Nõukogude Liidu uurija Richard Pipesi memuaaride pealkiri ?Vixi? on üheselt mõistetav. Ladina keeles tähendab see ?Ma olen elanud?. Hoopis keerulisem lugu on raamatu alapealkirjaga ? vabas tõlkes võiks see kõlada ?Muulase mälestused?. ?Muulane? on määratlus, mis sobiks kirjeldama Pipesi elukäiku: 1923. aastal Poola Sileesias sündinud juut, kes 1939. aasta oktoobris põgenes koos oma vanematega sakslaste poolt okupeeritud Varssavist valepassiga Hitleri Saksamaale, sealt Mussolini Itaaliasse ja lõpetas oma teekonna Ameerika Ühendriikides; elas seal läbi kohanemisraskustest johtunud identiteedikriisi ja valiti 35aastaselt Harvardi ülikooli korraliseks ajalooprofessoriks.

Pipes peab ennast aga uhkusega muulaseks ka intellektuaalse põhimõttekindluse ja akadeemilise vabaduse kontekstis. Tema vaated Venemaa ja NSVLi ajaloole võõrutasid ta teistest juhtivatest Lääne ajaloolastest ning ta USA ja Nõukogude Liidu suhteid puudutavad seisukohad distantseerisid ta enamikust ameerika sovetoloogidest. Pipes on alati avalikult öelnud seda, mida on tõeseks pidanud, ning enamasti pole see hetkeoludes olnud ?poliitiliselt korrektne?. Sestap on iseloomulik, et Pipesi kriitikute hulka kuulusid samaaegselt USA juhtivad ajakirjanikud (Strobe Talbott), sovetoloogid (Robert Legvold), Nõukogude dissidendid (Aleksandr Solþenitsõn) ja ajaleht Pravda. Pipes ei polemiseeri ega väitle oma kriitikutega. Tal pole selleks ei tahtmist ega aega, sest tähtsamad asjad tahavad ütlemist ja tegemist.

Mälestustes avab Richard Pipes oma mõttemaailma tagamaad ning juhatab lugejat mööda selle käänulisi teid. Ta toob esile selle, kuidas omandisuhete areng (pigem küll arenematus) Tsaari-Venemaal valmistas pinna ette nõukogude korrale; kuidas Hitler kasutas bolðevistlikku riigipööret Venemaal mudelina natsionaalsotsialistliku reþiimi kehtestamiseks Saksamaal; kuidas Nõukogude Liidu agressiivsust polnud võimalik muuta pingelõdvenduspoliitikaga, vaid ainult väljastpoolt esitatud tingimustega, mis selle korra lõplikult hävitasid jne.

Huvi pakuvad ka Pipesi meenutused tööst USA valitsuse heaks. 1970. aastate keskel korraldati Luure Keskagentuuris pretsedenditu eksperiment, rakendati kaks analüütikute meeskonda selleks, et adekvaatsemalt analüüsida Nõukogude Liidu poolt tulenevat strateegilist ohtu. Meeskond A koosnes LKA palgalistest analüütikutest, meeskond B aga juhtivatest Venemaale ja Nõukogude Liidule spetsialiseerunud ekspertidest väljastpoolt ?luurekogukonda?. Richard Pipes juhtis meeskonda B. Meeskondade lõppjäreldused erinesid kardinaalselt, sest lähtuti eri aluselt. A-grupi analüüsi aluseks oli ?peegelmõtlemine ? mirror think? , mis tähendas veendumust, et Nõukogude Liit toimib demokraatlikus Läänes valitsevate väärtuste kohaselt ? eesmärgiks eelkõige (tuuma)sõja vältimine ja rahu säilitamine. B-grupp lähtus oma analüüsis aga eeldusest, et Nõukogude Liidu olemus on agressiivne ning sõjas nähakse vahendit oma eesmärkide saavutamisel.

Eksperimendi tulemusena muutus USA strateegiline mõtlemine, mis sai selge väljundi Ronald Reagani välispoliitikas. Oma koha leidis selles ka Richard Pipes, kes määrati Rahvusliku Julgeolekunõukogu Kesk- ja Ida-Euroopa direktoriks.

Solidaarsuse mahasurumine ja erakorralise seisukorra kehtestamine Poolas, selle tagajärjel USA poolt Poolale ja Nõukogude Liidule kehtestatud majandussanktsioonid, Lääne-Euroopa riikide jätkuv ?lepituspoliitika? Nõukogude Liidu suhtes ning sellega USA põhimõtetele vastutöötamine ? see kõik sai nüüd Richard Pipesi igapäevaelu osaks. Tema kirjeldused suhete kolmnurgast Nõukogude Liit ? Lääne-Euroopa ? USA on värvikalt detailirohked ja võivad tähelepanelikule välispoliitikavaatlejale tunduda tavatult tänapäevasedki.

Lõpetuseks ütleb Richard Pipes, et ta on õnnelik mees. Ja annab ka õnne retsepti. Inimene on õnnelik tänu omaenda pingutustele siis, kui talle on teada õnneks vajalikud komponendid: lihtne maitse, teatud annus vaprust ja ennastsalgavust, tööarmastus ja üle kõige ? puhas südametunnistus.

Ühesõnaga, ?Vixi? on targa mehe kirjutatud hea raamat ? mõnus lugemine.

Lauri Lepik on Humboldti ülikooli magister.

Raamat:  Bill Clinton. My Life. Hutchinson, London 2004. 1024 lk.

Lääne pressis juba kõvasti kritiseeritud USA eelmise presidendi Bill Clintoni mälestusteraamat ?My Life? pole muidugi puhtalt välispoliitika-alane teos. Küllalt palju räägib Clinton oma elust Arkansases, puistates lugeja üle nimereaga, mis ütleb ilmselt vähe ka tavalisele ameeriklasele, rääkimata välismaalasest.

Meid huvitab muidugi, mida on USA eelmisel presidendil Eesti kohta öelda. Arvestades raamatu proportsioone ja rõhuasetusi, siis päris palju: indeksist leiab Eesti tervelt viis ja näiteks Soome vaid kaks korda.

Seos Eestiga tekkis Clintonil juba tudengiaastail, mil ta tegi reisi Nõukogude Liitu. Rongis oli Clinton oma konarlikus saksa keeles vestelnud 1936. aasta Berliini olümpial osalenud Eesti poksikoondise treeneri Peeter Matsoviga ja kuulnud, et Eesti saab taas kunagi vabaks.

Märksa tõsisemaks läheb asi siis, kui Clinton on president ja jutt käib Vene vägede väljaviimisest Eestist.

Mälestuste järgi on Clintonil ja tema asevälisministril Strobe Talbottil Vene vägede Eestist väljaviimisel küllalt suur roll. See leiab kinnitust Strobe Talbotti enda mälestusi lugedes.

Talbotti raamatuga kattub ka kirjeldus 1997. aasta Helsingi tippkohtumisest, kus Venemaa toonane president Boriss Jeltsin tegi Clintonile ettepaneku sõlmida suuline kokkulepe, et NATO ei laieneks endistesse Nõukogude Liidu vabariikidesse. Kui Talbotti versiooni kohaselt oli juttu vaid ?endistest liiduvabariikidest? ? kuigi kõik teadsid, et kõige tõenäolisemad NATO kandidaadid olid Balti riigid ?, siis ettepanekuga mitte nõustunud Clinton mainib otsesõnu Baltimaid ja Ukrainat; vestluses Jeltsiniga lisas ta aga samas, et tulevikus ei tohiks välistada ka Venemaa kuulumist NATOsse.

Ehkki mõni võib öelda, et see on raamat, mis räägib maailma valitsemisest, peaks siiski saama selgeks, et ka idealistlikul poliitikal on USA välispoliitikas kindel koht. Muidu ei pühendataks kas või Eestile nii palju tähelepanu.

Küsitav on aga, kas Clintoni raamatut maksaks eesti keelde tõlkida. Seal on ehk siiski liiga palju juttu Ameerika siseelust. Kuid samas, miks ka mitte: astusin 5. juulil Amsterdami Schipholi lennujaama raamatupoodi, kus hollandikeelne Clintoni raamat juba olemas oli. Hollandist selles raamatus küll palju ei räägita ? nii et võib-olla tasub siis proovida raamatu tõlkimist eestigi keelde.