Rolf Liiv

 

?Sotsia? raames aset leidnud luuleässa valimisel (mis oli muide inspireeritud möödunud suvel ilmunud Aija Sakova poetry slam'i traditsioone tutvustanud tekstist) võitis ?ürii poolehoiu tasane, intellektuaalne ja irooniline Rolf Liiv. kui mina jooks samapalju kohvi kui Balzackas ma saaksin siis ka klassikuks?

on mõni raamat justkui telliskiviteine jälle põue passib ? armastan rohkem neid viimaseid ?saavad siva läbi.

Mismoodi kõlab mu hommik, ma täpselt ei tea, aga sääl on pisut linnuhääli (fredjüssi, aita eristada), sääl on esimene tramm, laisalt kolisev, t?ehhi oma (sotsid ikka oskasid, igas mõttes), sääl on vee keemahakkamiseelne nukker ja kutsuv kohin, sääl on minu selle päeva esimene samm, paraja mütsuga, sest unenägu silmis pole veel päriselt otsa saanud, aga see samm viib kööki, annab alguse päeva pyhimale rituaalile, Söömaruumirännakule . Ma ei tea mis hakkab saama. Päev – see on hetkede järgnevused, aga katkestustega, pausidega, tyhikutega. Lineaarsus on fantaasia. Aga nyyd pistan pea kylmkappi, härmatist veel ei teki, juustesse siis, ehk pärastpoole. Syyvin kapi sygavikesse. See on päeva tähtsaim osa. Ka siis kui tutvun tyhjusega. Sest see tyhjus ei ole päriselt hingetu, yks tilk laskub otsustavalt jääkapikese servast, udune pirn udutab, ta peaks vist sissekiikaja silmad selgemaks tegema, kas teeb, on iseasi. Jah, aga miskit nämmat kraami leiab ikka. Oleks juustu, unistan, ja ongi, pikalt ei juurdle, läheb teine tervikuna kõhtu, gramme parasjagu, täpselt ei vaadand, hollandi oma, a meil tehtud, ah vahet pole, hea on ikkagi. Peaasi, et atleet poleks. Ei olegi. Oleks mul koer, viinerid läheksid talle, automaatselt, kahjutundeta. Inimene väärib paremat.

 

sotsiaalsanitari laul

pruunika ilge lörtsinanõrgun tasakesikaaskodanike kraede vaheleoi teate seal on huvitavmida kõike mu vettinud väsinudsilmad ei ole näinudilmsüütult mahakõmmutatudrebasereinusidnunnu näoga naaritsapojukesikelle elupäevad võinuksidküll tsipakese kauem kestamu väsinud aga selged oh nii selgedliiga selged (vaimu)silmad on näinud kümneidmaitsekalt sisustatud urgusidmis nüüd kurvalt jäevad ootama peremeest kes aga paraku ripubrikkurleedide (haiglaselt)hapratel õlgadelmina olengi seekes paneb teie liigesedhommikuti tuld välja löömamina ugrisoost lumine kolltäna laskun lörtsina teid tülitamatunahomme aga tuulena miskaabu jäädavalt teilt viibselle mis ostetudtaanilinna kõige elitaarsemastbutiigist mille ukse kõrvalseisab üks vana väsinud nainekes ei mäleta enam leiva maitsetaga minagi väsin ju kunagi äraja siis saan mina õndsaks auruksja luban teile et te ei peaenam mäletama mindligast ja tüütut sotsiaalsanitarisest Ajalool saab suu lukku pannaAjalool saab hambad välja lüüaja siis jääb äkki kõik nii vaiksekssu ümber ja su seesja ükski ei kobiseks enamkõike ei jaksa ju kuuldaaga midagi jõuabkõrvadest kaugemalesüdamest sügavamalesee natuke ongi vistteadmine mis toobtõeluse ligemalekuid ei luba ometikatsuda oma kuubehoomata oma hingeõhkuvaid tõmbub tagasijust siis kui valgusläheb liiga eredakssilmadelle mis ontehtud tahmasesttareaknast väljavaatamisekssiis kui uni pole päriselt tulnudsiis kui uni pole päriselt läinud 

silmad ei talu vist sedasügavat selgustmis ütleks mullemiks ma siin olenja miks tunane ei tule tagasi 

Tüdinud ja tuhmoli taevas tol õhtul.Pikne pidama jäi puudesse. Taamal tantsisid tõelusetuuled. 

ma ei ole kunagi päriselt aru saanudei jahimeestest ega kalameestestolen neid ikka pidanudpuudega persoonideksneil nimelt puudub süda

 huvitav kuidas mekib mu kallima käsivars

  amps

  nüüd siis tean

ärge tõmmake tikku

 kõlupeade juuresolekul  lähvad teised veel põlema ka puupead saatke suitsusüütamise ajaks teise tuppa aga tainapead võivad jääda

itk

oh andke mulle kordki veel maitsta pingviini jäätistoh pange ameerika häälele veelkord piiksud pealeoh tooge vaino väljas tagasi troonileoh käivitage taas säde see teismeliste teavitajaja te näete et sädemest lahvatab hiljem elu tulioh murdke tuhandeks tükiks kõik aigekassa kaardidet iga viimne kui kodutu saaks tohterdet nigu siisoh pange uuesti käima kollased armsalt vinguhaisused ikarusedoh tooge tagasi eetrisse loomeliitude tunnidoh andke heinzule tagasi ta toonane vunk ja paueroh hakake uuesti telkust imemees mäkgaiverit vaatamate kasvav sugu nigu meie õndsamal 89ndaloh tootke taas viljakohvi et siguri mõrkjas mekkmul veelkord meele hellaks teeks