Soomeugrilased ja soomeugrilus tänapäeva Soomes

Riho Grünthal, Helsingi ülikooli läänemeresoome keelte kateedri professor

Kolmanda aastatuhande alguse soome-ugri ideaalriik võiks olla sarnane praeguse Soomega. Sel Põhja-Euroopa riigil on tugev rahvuslik identiteet, omakeelne haridussüsteem, sihipäraselt kujundatud ja vähemalt põhimõtteliselt igaühele kättesaadavad põhilised sotsiaalsed tagatised. Materiaalse heaolu kõrval elab tugev ja omanäoline kultuur. Soomeugrilusel on eduka soomlase nägu. Need piirjooned sobiksid mis tahes soomeugrilikuks määratletud ühiskonnale. Eesti on viimase viieteistkümne aasta jooksul suure tempoga samas suunas kiirustanud. Ungari pikk ja rikas ajalugu hoiab traditsioonilisi struktuure alal, ehkki Euroopa Liidu karmid direktiivid ja majandusmudelid on ungarlased proovile pannud.

Ent mitmed soome-ugri keeli rääkivad rahvad võivad siiski ainult unistada sellisest maailmast, kus näiteks tervisehädadele saaks oma emakeeles kaasaegset ravi nõutada.

Põhja-Atlandilt Siberisse ulatuvas piirkonnas räägitakse ikka veel mitutkümmet soome-ugri keelt ja murret. Peaaegu kõiki Venemaa soome-ugri ja mitmeid saami rühmi ühendab mure oma keele ja kultuuri säilimise pärast. Mitmel juhul on demograafiline areng juba ohtlikult moondunud. Mitmes piirkonnas ei ole probleem vaid keele ja kultuuri säilimises, vaid inimese toimetulekus üldse.

Sellisest tegelikkusest on praeguse heaolu-Soomeni, kodanikuõigusteni ja turvalise põhitoimetuleku näidisriigini mõõtmatu teekond.

 

 

Kui kaugel on soomeugrilased Soomest?

Teekonda oma tagahoovis kartuleid, porgandeid ja sibulaid kasvatava, põhjapõtru karjatava või kodus venekeelseid telesaateid jälgiva Venemaa soomeugrilase maailmast Soomeni saab mõõta kilomeetrites. Kaugust saab mõõta ka ajas toimunud muutustega. Ajaloost, niivõrd lähedasest minevikust nagu seda on 20. sajand ja Teine maailmasõda, leiab olukorra, mil Soomes oli enamikul rahvast millestki puudus. Selle aja Soomest on pikk teekond börsikursse jälgiva tänapäevaühiskonnani, kuid palju lühem teekond soome-ugri tegelikkuseni: identiteeti ja olemasolu puudutavate küsimusteni.

Ajas tagasi minnes Soomet ja muid soomeugrilasi ühendavate nimetajate hulk kasvab. Kuskil kaugel esiajaloos kumab keelte ühine algsuguluski. Palju lähemal minevikus on aeg, kus pere ja küla olid valitsevad ühiskonnavormid, põllud ja metsad toimetulekuallikas. Soomeugrilusel olid konkreetsed raamid. Inimesel ja indiviidil oli keskkonnas konkreetne koht ja ülesanne. Tulevikku planeeriti looduse tingimustel. Läinud aja soomeugrilust eristab nüüdisajast just konkreetsus. Olukorras, kus abstraktsete asjade hulk kasvab ja inimese sõltuvus konkreetsetest asjadest väheneb, on soomeugriluse väärtust ja tähendust raske iseloomustada.

 

 

Minevikust tulevikku

?Aeg?, ?ajalugu? ja ?tulevik? on kolmanda aastatuhande alguse soomeugriluse võtmesõnad ja need olid kesksel kohal ka Tallinnas augustis peetud 4. soome-ugri maailmakongressil, kus said kokku erinevad soome-ugri tegelikkused. Ametlik Soome oli kohal koos ametliku Eesti ja ametliku Ungariga. Nende kolme soome-ugri maa kõrgeim poliitiline juhtkond tunnistas oma kohalolekuga, et soomeugrilus on miljonite inimeste identiteedi tagapõhi ja maailma kultuuripärandi asendamatu osa.

Pärast kongressi läksid teed lahku. Iga soomeugrilane naasis omaenda tegelikkusse ja isiklikku argipäeva. Soomlased, eestlased ja ungarlased teavad, et nende etniline omanäolisus säilib tulevikuski, nii kaua, kui inimene tulevikku hoomata võib. Nad usuvad, et nende keel on piisavalt tugev, et nende järelpõlved räägivad sama keelt ja neist saab nagu nende vanematestki osa sama etnost esindavas põlvkondade ahelas.

Kuid päris mitme soome-ugri keele ja seda kõneleva rahva tulevik ähvardab katkeda. Keel on raugemisohus, traditsioonilised kultuurivormid kaovad täielikult ja igivanad elualad hüljatakse või kolivad sinna täiesti uued elanikud.

 

 

Soomlase soomeugrilus

Soomeugrilus on emakeelena soome keelt kõnelevale tänapäeva soomlasele kauge asi. Selle tähtsaim komponent on soome keel, millel on maa teisest ametlikust keelest, s. o. rootsi keelest, ja Euroopa indo-euroopa juhtivatest keeltest erinev minevik. Soomeugriluse ajaloolised juured ja keelesugulus mitme Venemaal elava rahvarühmaga on paljudele soomlastele kauge asi. Tänapäeva koolilastele räägitakse soomeugrilastest ehk paari tunni võrra, kui sedagi. Nii on tehtud juba mõne aastakümne vältel. Tähtsaim muutus on see, et Eesti ? soomlase praegune ostuparadiis ? on emakeeleõpikutes üritatud eraldi tähelepanu alla võtta, mõnes isegi üpris nähtavalt. Mõned õpikud jagavad tähelepanu ka soomeugriluse pikale ajaloole ja ohus olevale maailmale. On aktiivseid õpetajaid, kes peavad sellist teavet koolilaste põhihariduse tähtsaks osaks.

Kui käisin ise 1970. aastail soome koolis, polnud Eestit üldse olemas ? ei õpikutes ega muus hariduses. Polnud ka soomeugrilust. Soome ja tänapäeva tööealiste soomlaste suhtele soomeugrilusega ongi tüüpiline, et soomeugrilus on nende jaoks müütiline ja üpris kauge asi. Soome-ugri kultuuride ja keelte rikas maailm on tundmatu. Õnneks leidub viiemiljonilise rahva hulgas siiski ka mitmeid, keda soomeugriluse lai küsimustevõrk tõepoolest huvitab ja kes soovivad täiendada oma teadmisi soomeugrilaste ja soomeugriluse kohta.

Siiski olen mitu korda tajunud erinevust selles, mis seostub soomeugriluse mõistega kolmanda aastatuhande alguse Soomes ja mida tunnen eksisteerivat Eestis. Soomeugrilus seostub inimese olemasolu, keele ja kultuuri eksistentsi mõningate põhiasjadega, mis on Eesti ajaloos lähemal kui Soome omas. Soomeugriluse rolli mõjutab tänapäeva Soomes minu meelest see, et on raske leida nimetajaid, mis ühendaksid Soome kodanikuühiskonda ja seda Põhja-Euroopa heaoluriiki oma olemasolu ja tuleviku eest võitlevate soome-ugri vähemustega, nendega, kellele soomeugrilus tähendab mitme ühiskondliku õiguse puudumist.

 

 

Kas soomeugrilusel on tänapäeva Soomes kohta?

Kolme viimase aastakümne vältel on Soome ühiskond muutunud nii tugevalt, et kolmekümne aasta tagusel ja tänapäeva Soomel on peadpööritav vahe. Veel kolmkümmend aastat tagasi 30 protsendile rahvastikule tööd andnud põlluharimine ja toonane rahvamajanduse nurgakivi metsatööstus annavad nüüd tööd vaid murdosale. Sotsiaalne heaolu on märgatavalt kasvanud. Tehnoloogilised oskused ja börsifirmad on tänapäeva ühiskonnale olemuslikud. Uudised ja pealkirjad kätkevad mõisteid nagu majandustulemused, tehniline innovatsioon, üleilmasus, tööhõiveseadusandlus, kasumikõnelused, töötukindlustus jne. Nende sisu oli üpris võõras 1970. aastate soomlasele, veelgi võõram aga ohus olevat vähemuskeelt kõnelevale soome-ugri keelesugulasele.

Soomeugriluse seisundit tänapäeva Soomes mõjutavad nii ajalugu kui ka ühiskonna toimimisviis. Infotehnoloogiline toodang ja majanduskasvule suunatud mõtlemine on viimase vindi peale keeratud. Kui rahvamajandust planeeritakse vaid mõneks eelarveaastaks, on raske hinnata pikema aja eesmärkide õnnestumist. Rahvuskultuuri põhielementide ehk keele ja kultuuri arengut toetav ühiskond peab olema tegutsemisvõimeline, et keel ja kultuur saaksid vahendatud üha uutele põlvkondadele. Soome keele ja soome kultuuri heaolus pole kahtlust. Seetõttu pole nendega seonduvad põhimõttelised küsimused Soomes väga aktuaalsed. Ent just samad põhimõttelised küsimused omakeelse haridussüsteemi, omas keeles toimiva meedia ja ühiskondlike teenuste kohta on mitmele soome-ugri keelele elu ja surma küsimus.

Olen kaua mõelnud, miks pälvib hõimuliikumine Eestis palju rohkem tähelepanu kui Soomes. Mõned vastused leiab ajaloost. Eestis mäletatakse oma lähiminevikust Nõukogude okupatsiooni väsitavat aega. Maad valitsesid võõrkeelsed peremehed, kelle keelt ja kultuuri tuli õppida. Selle pärast või tänu sellele on eestlaste vene keele oskus ikka veel keskeltläbi palju parem ja laialdasem kui soomlastel. Vene keel on ? irooniline küll ? võti tänapäeva Venemaa soome-ugri maailma. Eesti praeguste põlvkondade töö on oma keele kasutamine ja kaasaegse eestikeelse ühiskonna ülesehitamine. See on konkreetne näide, et positiivse tulemuse võib saada väga lühikese ajaga.

Mida peaks siis Soome või soomlased tegema teisiti, et soomeugrilust hinnataks sama kõrgelt kui Eestis? Hämmastav on siinjuures, et Soome riigi kõrgeim juhtkond on oma mõjuvõimuga soome-ugri identiteedi säilitamise tähtsust juba ammu tunnustanud. Aastail 1992-93, kohe pärast Nõukogude Liidu kokkukukkumist, koostati parlamendi algatusel Soome haridusministeeriumis tegevuskava Venemaa soome sugu keelte ja kultuuride toetamiseks. See oli küps poliitiline reaktsioon. Mitmeid ettevõtmisi sihipäraselt toetades on kava nüüd juba kümme aastat ellu viidud. Paistabki olevat nii, et soomeugrilastega seonduvatele küsimustele on poliitilised otsustajad reageerinud mõneti kiiremini kui kodanikuühiskond. Otsustajate tasandil eksisteerib mingisugune silmside ohus oleva soomeugrilusega, kodanikuühiskonna tasandil on vastukaja aeglasem tulema.

 

 

Soomeugrilust ei saa osta

Soomlase argielu ja kodanikuühiskonna vaatevinklist on soomeugrilus üpris kauge nähtus, kui see tähendab infot soome-ugri keeli kõnelevate rahvaste, nende kultuuri ja tulevikunägemuste kohta. Asuvad ju mitme soome-ugri keele levialad Soomest kaugel. Kõige nähtavam erand on saamid, keda on avalikkuses palju käsitletud. Viimase paari aastakümne avalik arutelu saamide õiguste üle on loonud täiesti uue, tavalise soomlasenigi jõudva arusaama vähemustest ja nende tulevikust. Eksisteerib kodanikuühendusi nagu M. A. Castreni selts, mis tegutsevad tänu mõnele aktiivsele inimesele. On aktiivseid ajakirjanikke, kes suudavad oma kanalite kaudu tuua soomeugrilased üleriigiliste uudiste pealkirjadesse. Eksisteerib rahvusvaheliselt tuntud teadusfoorumeid nagu Soome-Ugri Selts, kes üritab rikast pärandit hoida. Kuid ?Nokialandia? jätkuvas infotulvas on need piisk meres. Soomeugrilusest nähakse enamasti ikka soome keelt Euroopa keeltest lahutavat, müstilist joont. Seda ei saa osta. Seda tuleb õppida ja sellele sisu anda. See on Soomeski osa vaimsest ja kultuurilisest kapitalist ja tsivilisatsioonist, mis kas jõuab või ei jõua järgmiste põlvkondadeni.

Võib olla, et Soome suhet soomeugrilusse mõjutab endiselt Teise maailmasõja järel, 1947. aastal sõlmitud Pariisi rahulepingu vari. See pani punkti maailmasõdade-vahelisel kuldajal õilmitsenud hõimuaatele ja rahvusromantilisele ühendusepidamisele keelesugulastega. Soomeugrilus muutus teemavaldkonnana täiesti teoreetiliseks ja müstifitseerus. Selle jätkuks oli soomeugriluse kadumine ja kooliõpikuis teema museaalseks muutumine. Nagu eespool tõdesin, on Eestisse puutuvas osas see areng katkenud: Eesti on soomlaste argipäevas ja maailmapildis nähtaval ja loomulikul kohal.

Soomeugriluse väärtus ei peitu soomeugrilisuses endas. Tähenduse annab sellele üle põlvkondade ja sajandite jätkuv vaimne pärand, keele algupära ja keele kaudu tekkinud identiteet. Kui piirkondlikud keeled ja kultuurid tunnistatakse lahutamatuks osaks maailma kultuuripärandist, euroopluse vundamendiks ja üleilmseks jõuallikaks, siis saab ka soomeugrilus tänapäevaseks nähtuseks. See pole siis mingi museaalne ja eksootiline ilming, vaid tõesti vaimne kapital.