Sven Kuntu

Kaaren

Kaaren tõusis maailma ääre tagantsilmad suured kui isa mantli mustad nööbidmis peegeldasid esikulambi mille kuju ma enam ei mäletakuuekümne vatist valgust aastal tuhat üheksasada seitsekümmend kuus ja pool aastat veel ning juba olengi neliteistsiis unistangi poisipeaks pöetud pruunisilmsest naisestkellele kinkida kolm võluväega silmatorkamatut ubapolegi selles et ma ei armastaks tragöödiaid ?vaid mõttes minna maailma äärelekus seadused lõpevad niisama äkki kui maaolla nendel päris punane liivakivinetäis urge kuhu hea oli pugeda kui suured rahvad sõda läksidpidama on vaja enne ikka saada kui üle ääre astudkui uudishimu siiski piinama jääb viska köis servapealt allaja vaata mis otsa jääb ning siis on peaasi et tunnistajaid oleksometi rohkem usku siis nad ehk jõuavad tagasi ? kaaren jalgupidi köie otsas kõlkumas huntidest pooleldi järatudmaailma ääre tagant saadetud sõnumOlge ometi vait ja las ta tantsibTransententaalne kogemus koriseb Isadepäeva marsihelide asjusvaata poja see siin on haubits Emadepäeval aga peseme nõusidnemad jõudsid siiski tagasi aga kus nad siis on? ja ma olen kolmkümmend kuus ja pool aastat veel ning aasta on kaks tuhat üksteistkaksteist kolmteist ? kas saab olla veel nõmedamat kellaaegarääkimata kümnendsüsteemist mis kronoloogia tosinsüsteemigatiiba ripsutab ise imestades et maailma ääre tagant kaaren kerkib ?silmad peas kui isa mantli nööbid nelja auguga!Seda pole olnud! ? kas ainult sellepärast et kangelased ei tule kunagi tagasi ju nad siis ei tulnudki aga Kaaren tulebja naeratab sest tema ei ole kangelane ta on nainekeda ei tohi segamini ajada kaarnaga kes kerkib maailma ääre tagant sest see on metafoorEi ole aega ei ole aega ? milline nihilism kasutage seda: täna kakskümmendkolm ja viis minutit Eesti aja (mida ei ole) järgi maandus lennukmille pardal Kaitseväe sõduri kooljakeha näol pettunud ilme ? see polnudki maailma ääraga kangelane tuleb siiski tagasi on kohal kui ta lahkub ja sündis ning juba läksolles veendunud et aega ei ole sest muidu poleks ju põhjustmiks peaksid meenuma isa mantli suured mustad nööbidja Kaaren