Tankid läinud, propagandasõda käib

Marianne Mikko, Diplomaatia peatoimetaja

Augustis 2004, mil möödub kümme aastat Nõukogude okupatsioonist ehk Vene vägede lahkumisest Eestist, tahan ma meenutada ühte üksteist aastat tagasi Moskvas monteeritud teleuudist. Oli juuni 1993, Lõuna-Aafrika Vabariigist oli äsja naasnud kaks Eesti ajakirjanikku. Need eestlased olid salvestanud ligi nelikümmend tundi Lõuna-Aafrikas tollal elanud eestlaste meenutusi ja kirjutanud rea artikleid LAVi muutuvast poliitilisest olukorrast. Muu hulgas intervjueerinud esikommunist Joe Slovot ja Nelson Mandela oponenti suulude poliitilist liidrit Mangosuthu Buthelezit; kohtunud aga ühtlasi Venemaalt emigreerinud inimestega, kellega tehtud usutlused kõlasid nii BBC kui ka Vabaduse Raadio venekeelsetes programmides.

Eesti ajakirjanikud olid lahkunud LAVist ajal, kui toimusid intensiivsed läbirääkimised Lõuna-Aafrika Vabariigi tuleviku üle. Aafrika Rahvuskongressi juht Nelson Mandela oli vabaduses, riiki juhtis aga jätkuvalt valge afrikander de Klerk. Ühe teise afrikanderi Eugéne Terreblanche?i juhitud valgete rahvuslaste sõjaline organisatsioon kaotas läbirääkimiste laua taga järsku kannatuse. See väljendus suhteliselt äärmuslikus vormis: rahvusäärmuslased rammisid soomukiga läbirääkimiskohta Johannesburgi äärelinnas.

Ühtäkki näitas Kesktelevisiooni uudisteprogramm Vremja imelikku videomontaazi. Juttu oli kahest Eesti ajakirjanikust, kes tulnud äsja tagasi kodumaale Lõuna-Aafrika Vabariigist. Tekst rääkis umbmääraselt eestlastest, kes käinud õppimas apartheidisüsteemi. Telepildis ei näinud me Eesti ajakirjanikke aga mitte kordagi, videomontaaz näitas ülima peensusega LAVi valgete äärmuslaste soomukisõitu Johannesburgi läbirääkimiste ruumi. Teksti lugenud mees ei öelnud eestlastest ajakirjanike nimesid, pildi alt ei saanud lugeda ka uudisloo autori enda nime. Ehk teisisõnu ? telepilt kandis sõnumit eestlastest kui apartheidi pooldajaist.

Tõe huvides tuleb märkida kahte asja. Need Vremjas kõneks olnud ilma nimedeta kaks Eesti ajakirjanikku olid Madis Mikko ja Marianne Mikko. Veelgi olulisem kui nimed on fakt, et Vremja nn uudislugu näidati vahetult enne Narva referendumit.

Täna, augustis 2004, tuleb mul Vene teleuudiseid vaadates ikka ja jälle meelde 1993. aasta suvi. Kahjuks on Richard Pipesil õigus: Lääne lootusest hoolimata pole Venemaa muutunud demokraatlikuks riigiks. Pigem süveneb derzaava-ihalus, mille saavutamiseks lähevad käiku kõik võtted. Kaasa arvatud propagandasõda.