Sel reedel Sirbis

Esiküljel Vaba Lava teatrijuht Märt Meos.

Foto Piia Ruber

Julget teatrit tehakse vabaduse hinnaga. Tambet Kaugema vestleb Vaba Lava teatrijuhi Märt Meosega.
„Kui eelmisel Vabaduse festivalil räägiti sõnavabadusest, siis seekordsete väliskülaliste risk on mitu kraadi kangem: kaalul on nende füüsiline vabadus ja elugi.“
Vaba Lava korraldab 15. kuni 19. augustini Narvas teise rahvusvahelise Vabaduse festivali, mille programmis on teiste seas teatreid riikidest, kus on vaba mõtte ja sõna levitamisega tõsiseid probleeme. Seekordse teatrifestivali tähelepanu all on vabaduse eest sõdiv Ukraina ning Kesk-Aasia riigid Kasahstan, Usbekistan ja Kõrgõzstan, mis peavad Vene impeeriumi haarde lõdvenedes leidma uue tee, pidepunktid ja tasakaalu. „Narva on just õige koht sellise teemafookusega rahvusvahelise festivali korraldamiseks – linn asub kahe tsivilisatsiooni piiril,“ ütles Vaba Lava teatrijuht Märt Meos. „Ühelt poolt lõpeb siin vaba maailm ja teiselt poolt vaadatuna on siin vaba maailma alguspunkt.“

ANDERS HÄRM: Konservatiivid võiksid mõista, et abieluvõrdsus on konservatiivne poliitika
Abielluda soovivad samast soost paarid sooritavad põhimõtteliselt konservatiivse akti. Nad tahavad pühenduda oma abikaasale, anda selleks kas jumala ees (kui nad on religioossed) või perekonnaseisuametis (kui nad on ateistid) vande, moodustada perekonna, kasvatada ühiselt lapsi (ükskõik kas nende endi bioloogilisi või lapsendatud järeltulijaid) ning võtta teineteise ees vastastikune vastutus – nii heas kui ka halvas.

KADRI KASEMETS: Kohakiindumus planeerimises
Regionaalarengu korraldamisel tuleb edendada eneseteostusoskusi.
Tehes linna ja maa suhteid analüüsivat uuringut, intervjueerisin 2019. aastal kuues Harju- ja Põlvamaa külas sealseid elanikke, kes teadlikult või ebateadlikult on panustanud küla elujõudu. Mind huvitas, kuidas külaelu arendatakse ja kuidas see maastikus avaldub. Uuritav areaal koondas majapidamisi, ühiskondlikke hooneid, teid, külakeskusi ja külaplatse, veekogusid, metsi, piirialasid. Intervjuudesse süvenemisel ja maastikumuutuste mõtestamisel jõudsin aga hoopis kohakiindumuseni, millel on mõju nii külaelanike enesehinnangule kui ka soovile ümbritsevaga suhestuda ja ruumiloomes osaleda. Selgus, et paljud uuritud paikade ettevõtmised olidki saanud alguse kohatundest ning rohkem või vähem küla toest.

TIIT MARAN : Looduse taastamise tähenduse määratlemine ja illusioonid
Looduse taastamise loosung võib olla esimene samm inimülese maailmamõistmise kujunemisel, kus biosfäär ja ökosüsteem on omaette väärtus ning inimene selle piire tunnistav eluvorm.
Sõnapaar „looduse taastamine“ (nature restoration) oli veel hiljuti väljaspool looduskaitsjate ja ökoloogide kitsast ringi suhteliselt tundmatu. Praeguseks on väljend leidnud koha tavakasutuses ning seda kohtab järjest sagedamini nii jutuajamistes kui ka meedias. Näiteks Google leiab internetis otsingule (15. VI) „looduse taastamine“ 4950 vastet (inglise keeles 497 000 vastet). See on loomulik, arvestades, et ÜRO on käesoleva kümnendi kuulutanud ökoloogilise taastamise aastakümneks ja Euroopa Liit on julge ja ülimalt tähtsa looduse taastamise määruse väljatöötamise lõppjärgus. Veelgi enam, meedias leiavad kajastamist Eesti rabade ja loopealsete taastamise suurepärased, tõsi küll, mõnikord ka poleemikat tekitanud saavutused.

MUDLUM: Millest mõtled? Uimane ja väsinud ma tänagi näin
Eks ma mõtlen igasugu asjadest. Aga on üks teema, mis sõpradega alatihti jutuks tuleb – me oleme väsinud. Me oleme väsinud oma tööst, mõttetutest jõupingutustest, selle kõige tagajärjetusest, ja jõuame varem või hiljem järelduseni, et meie valdkond – kirjandus – on sügavas kriisis. Mitte tingimata oma kvaliteedilt, ilmub ju ridamisi pompoosseid tõlkeraamatuid, head omamaist ilukirjandust, kultuuriajakirjad on ikka veel olemas ja lugeda on sealt küll ja veel – aga sellest hoolimata oleme kõigest väsinud. Inimesed, kellega peame koostööd tegema või neid millegi tarbeks värbama, venitavad meilidele vastamisega, ütlevad tööst ära või jätavad sootuks tegemata. Kedagi õieti ei huvita enam.

POLINA TOLMATŠOVA: Sõda ja Ukraina kinod
Praegused väljakutsed, riskid, nähtused ja paradoksid Ukraina kinolevis on seotud venelaste tahtmatusega sellelt turult lahkuda.
2022. ja 2023. aastal on Ukraina kinolevis täheldatud hämmastavaid suundumusi. Kinode toimimise kogemusi täiemahulise sõja ajal võiks kasutada erakordse ja tähendusrikka õppematerjalina globaalne filmitööstus, mis toibub seniajani COVID-19 pandeemiast ja otsib uusi arengusuundi.
Sõjaaja väljakutsete nagu majanduskriis, ohud ja maksujõuliste inimeste hulga äkiline vähenemine kõrval leiab Ukrainas aset ka imperialistliku mineviku ikke alt vabanemise protsessi viimane faas. See protsess pole olnud kerge, kuid julgustab kasutusele võtma uusi abivahendeid ja ressursse, mis oleksid praeguses force majeure olukorras efektiivsed. Seega võib Ukraina olla erakordse informatsiooni ja väärtusliku kogemuse allikaks.

Arvustamisel
Shoplifteri isikunäitus Kai keskuses ja näitus „Varjupaik – varju paik“ EKKMis
muusikafestivalid „Mägede hääl“ ja „Klassika on Moes“
Jaan Tätte „Meeletu“ Saueaugul
Jürgen Rooste „Loimurite laul“
Will Eisneri „Leping Jumalaga“
„Zhuāngzi sisepeatükid“ ja Martti Kalda „Hommikumaa vägevad“
Serhi Plohhi „Euroopa väravad. Ukraina ajalugu“

Esiküljel Vaba Lava teatrijuht Märt Meos. Foto Piia Ruber