Sel reedel Sirbis

Lauri Sommer Janika Läänemetsa luulest Roosmarii Kukk, „Väike, mis on suur. Kiosk kui ruumiline žest“ Meelis Pärtel, „Ökoloogiline kirjaoskus“ Eesti töötajate hoiakud vihjeandmise suhtes Eva Toulouze, „Arvo Valtoni eesti asi“ Aurora Ruus, „Sellesama kaanoni igavene taastulek“ Esiküljel Janika Läänemets. Foto Piia Ruber

Esiküljel Janika Läänemets

Piia Ruber

Hajudes ja uueks koondudes. Lauri Sommer Janika Läänemetsa luulest
Kõike selles raamatus tajutut ei saa sõnastada, kuid seletamatus ongi hea luule tunnus. Siin ta on. Selle aasta parim lyyrika.
Janika Läänemetsa „Vihma ja kurbuse maja“ (2022) ning „Linnupetja“ (2024)
Mulle meeldib, et Eesti daamide, preilide ja tydrukute kirjutatud luules on vaheldust ja variatsioone. Peale mässavate feministide, slämmarite ja räpparite kohtab ka lyyrilisemat laadi. See muude stiilide dominantsi ajal pisut unustatud katustermin vajaks veidi selgitamist.
Lyyrika on enda kaudu kirjutamine, termin aga tuleneb antiiksest keelpillist lyyrast. Tekstiline heakõla oli talle algselt iseloomulik, kuigi praegu võib mõne kirjutaja värss lohiseda nagu mõisa köis. Iseloomulik oli ka tunnetega tegelemine.

Loe ka Janika Läänemetsa luulesalve!

ROOSMARII KUKK: Väike, mis on suur. Kiosk kui ruumiline žest
Kõik uus on hästi unustatud vana. Kioskite uus tulek tähendab, et väikeses mahus on suur sisu.
Tänapäeva linna iseloomustab lokaalse ja globaalse segunemine ehk glokalism – asumine ülemaailmse ja kohaliku sõlmpunktis.i Seejuures kehtib ütlus „mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt“.ii Väiksed sekkumised võivad esile kutsuda suuri muutusi, ka väike võib olla globaalse võrgustiku sõlmpunkt ning kohalik võib olla vastuvõtlik maailmast tulnud ideedele ja info liikumisele.

MEELIS PÄRTEL Ökoloogiline kirjaoskus
Kui ühiskond mõistaks elurikkuse ja ökosüsteemide toimimise põhimõtteid, kaoks suur osa looduskaitse ja argielu vahelisi vastuolusid.
Enam ei ole uudis, et meie planeedi elurikkus on ohus ja seda tuleb kaitsta. Oleme võtnud kaitse alla haruldasi liike, loonud kaitsealasid looduslikes kohtades, mida soovime säilitada. Tänapäeval on aga ökoloogias vaated avardunud. Elurikkuse ja ökosüsteemide hea käekäik on ülioluline ka väljaspool tavapärast looduskaitset – iga inimese elus ja tegevuses.

KEIT PUH, MARJU TÕKKE, KRISTA JAAKSON: Eesti töötajate hoiakud vihjeandmise suhtes
Sellesuvises Draamateatri menukas lavastuses „Rahamaa“ on stseen, kus peategelane pärast pikki siseheitlusi võtab nõuks oma tööandja hämarad skeemid avalikkuse ette tuua. Paraku jõuab kolleeg temast ette ja katarsis jääb tulemata. Tõsieluski ei olnud Danske Banki vilepuhuja Howard Wilkinsoniga juhtunu kadestamisväärne: pank sundis muidu eeskujuliku töötaja lahkuma, kuid lahkumiskompensatsiooni tingimuseks oli vaikimiskohustus. Kuigi pangasisene vihjeandmise kanal pidanuks talle tagama anonüümsuse, lekitati Wilkinsoni nimi ja väidetavalt langes ta isegi väljapressimise ohvriks. Siiski on Wilkinsoni saatus palju heldem võrreldes kahe endise Boeingu töötajaga, kes püüdsid ettevõttes kvaliteediprobleemidele tähelepanu juhtida. Mõlema elu katkes traagiliselt enesetapu tagajärjel.
Vihjeandjad on ühiskonnale vajalikud ja nad vajavad kaitset.

EVA TOULOUZE: Arvo Valtoni eesti asi
Pika elu jooksul kujunes Valtonist meie hõimurahvaste kultuuride asjatundja ja soome-ugri sildade ehitaja.
Arvo Valtoni panus eesti kirjandusse on olnud suur ja mitmekesine. Sellest on põhjalikumalt kirjutanud ja kirjutavad edaspidigi kirjandusteadlased. Kuid kokkuvõtlikult võib nentida, et kirjanduselus oli Arvo Valton eelkõige andja, kes pühendus aega ja jõudu säästmata südamelähedastele teemadele. Austusavaldusena inimesele, tänu kellele sai Eestist minu kodumaa, tahan keskenduda ühele tahule tema tegevusest, mida võib nimetada eesti asja ajamiseks kõige laiemas mõttes: tahan kõnelda Arvo Valtoni tegutsemisest soome-ugri rahvaste, nende keelte ja kultuuride heaks, mis kujuneski tema elu lõpukümnenditel kui mitte ainsaks, siis vähemasti kõige olulisemaks tegevusvaldkonnaks.

AURORA RUUS: Sellesama kaanoni igavene taastulek
Ehkki klassikalise muusika kaanon vajab värske pilguga ülevaatamist, ei pea ka seda olemasolevat kaanonit tingimata juurteni dekonstrueerima.
Viimasel ajal on nii meitel kui ka võõrsil üha enam kõne all kaanonid. Ehkki senimaani on küll rohkem tähelepanu pööratud kirjanduskaanonile, on arutellu hakatud aktiivsemalt haarama ka muusikat. Seda enam, et päevast päeva muusikast ümbritsetutena oleme sageli endalegi märkamatult nii kaanoni tarbijad kui ka taasloojad.

Arvustamisel
Sofi Oksaneni „Samasse jõkke“
Hannah Arendti „Eichmann Jeruusalemmas“
Mihhail Zõgari „Sõda ja karistus“
Mộng-Lani „Vaid vihmal on tasased tiivad“
XXI Viljandi pärimusmuusika festival
XIV Pärnu muusikafestival
XXXI Haapsalu vanamuusikafestival
näitused: „Ajalugu ja müstika. Ladina-Ameerika kunst ja Euroopa“, Liivia Leškini „Haapsalu suveniir“ ning Marleen Suvi „Me pole kunagi majas elanud“ ja „Meie ajal ei saadetud enam armastuskirju“
Rehbinderi maja püsinäitus „Toolile nõjatudes. Luksust ja lihtsust keskajast Lutherini“
„Baltoscandal“
lavastus „Kibe!“
Temufi „Oskar Luts ehk Laul igavesest õnnest“
mängufilmid „Kuidas peaks seksima?“, „Hingede koguja“ ja „Horizon. Ameerika saaga, 1. osa“
dokumentaalfilm „Tule sõnumid“