Sel reedel Sirbis

„Kümme aastat Music Estoniat“, Maria Mölder vestleb Ave Sophia Tölptiga Tanel Vallimäe, „Maksud ja kärped“ Andra Kütt-Leedis, „Meie kiisul kriimud silmad, kutsus lapsi lugema“ Katja Novak, „Harald Rajametsa ukraina kirjandus“ Üllar Peterson, „Udam, sufism ja islam“ Krister Kruusmaa, Andres Karjus, Oliver Laas, „Tehisintellekt ja humanitaarteadused – kes vajab keda?“ Helena Vaht, Maaja Vadi, Priit Vahter, „Koostöö tehisaruga“ Tristan Priimägi, „Värvilised unenäod. 50 aastat hiljem“ Tõnu Karjatse Balti filmipäevadest Tatjana Štšurikova, „Keelekümblust toetav ruum“ Jan Kaus, „Kehakontor ja selle kese“ Esiküljel Music Estonia juht Ave Sophia Tölpt. Foto Piia Ruber

Kümme aastat Music Estoniat. Maria Mölder vestles Ave Sophia Tölptiga
Eesti muusikaettevõtluse esindusorganisatsioon ja arenduskeskus, samuti muusikaekspordi kontori funktsioonis Music Estonia loodi 2014. aastal. Selleks ajaks oli siinne showcase-festival Tallinn Music Week toimunud kuus aastat ja loonud soodsa pinna muusikaalaste kontaktide arendamiseks n-ö koduväljakul ning esimesed töövõidud olid käes. Samal ajal oli selgeks saanud, et Music Estoniale eelnenud organisatsioonist Eesti Muusika Arenduskeskus ei piisa, et siinse muusikaettevõtluse ja -tööstuse huvisid ja tegijaid süstemaatiliselt ja edukalt edasi arendada. Music Estonia esimene juht ja visionäär oli Virgo Sillamaa, 2020. aastast võttis temalt teatepulga üle Ave Sophia Tölpt. Music Estonia kümnenda tegutsemisaastapäeva paiku räägib ta, kuidas on Music Estonia tegevus aastatega arenenud ja millised on praegu muusikaettevõtjate põhimured.

TANEL VALLIMÄE: Maksud ja kärped
Häirib Jürgen Ligi jt reformierakondlaste pidev madalapalgaliste alavääristamine, suhtumine, nagu elaksid nad ülalpeetavana teiste kulul.
Juba mõnda aega on Eestis peetud tõsist sõnasõda maksutõusude, uute maksude ja kärbete teemal. Järjest saavad avalikuks maksustamis- ja kärpeplaanid, mida koostatakse kabinettides ja mille üle kaasavat avalikku arutelu ei toimu või ei toimu sisuliselt.
Järgnevalt vaatleksin selle olukorra taustal kolme keskset seisukohta. Esiteks, milliseid probleeme ühiskonnas toob kaasa see, kui enne maksutõuse, uusi makse või kärpeid ei analüüsita ega arutata avalikkuses, kuidas üks või teine maksutõus või kärbe ühiskonnarühmi mõjutab? Teiseks tuleb nentida, et Reformierakond liberaalse parteina peaks ühiskonnarühmadesse suhtuma võrdselt, kuid selle põhimõtte vastu ta praegu taas eksib. Kolmandaks viitan demokraatia elujõu probleemile, mis kerkib esile siis, kui maksutõuse, uusi makse või kärpeid ei arutata läbi neist muudatustest mõjutatud ühiskonnarühmade ja organisatsioonidega.

ANDRA KÜTT-LEEDIS: Meie kiisul kriimud silmad, kutsus lapsi lugema
Ettelugemine ei ole pelgalt ajaveetmisviis, vaid kujundab väärtussüsteemi ja käitumismustri, mis kandub edasi põlvest põlve.
Oleme harjunud pidama end raamaturahvaks. Lugemistava puhul on paslik rääkida selle edasikandumisest: tavaliselt saab just ettelugemisest alguse lapse side raamatuga, tema lugemishuvi ning ise lugemiseni jõudmine.

KATJA NOVAK: Harald Rajametsa ukraina kirjandus
Mis innustas Harald Rajametsa tõlkima? Peale armastuse kirjanduse vastu peab olema veel mingi sisemine jõud, mis sunnib pea tööle isegi siis, kui ise oled otsekui tuim. Tõlkimisjõud.
Harald Rajamets sai esimesed kogemused tõlgi ja tõlkijana mitte just kõige soodsamatel aegadel Saksa sõjaväes ja okupeeritud kodumaal. Näinud väga lähedalt nii sõda kui ka selle tagajärgi, leidis ta endas ometi jõudu panna lauseid ja mõtteid muudest keeltest emakeelde. Vahest nägi ta selles väljapääsu: jätta oma mõtted enda teada, teiste omad aga eestindada ja trükis avaldada?

ÜLLAR PETERSON: Udam, sufism ja islam
Viljaka vaimleja Haljand Udami autorsusel või osalusel valminud tekstide arv küünib saja kanti, rääkimata publitsistikast, nii et ülevaade tema pärandist nõuaks omaette uurimust. Olgu siinkohal vaid mainitud 2001. aastal ilmunud suhestumine idamaadega „Oriendi teekonnas“, ülevaade türkluse ajaloost teoses „Türgi. Teekond läbi Türgi tsivilisatsiooni ajaloo“ (2011), ta on ka islamimaailma kirjanduse autor kogumikus „Maailmakirjandus muinasajast tänapäevani I. Ajalooline ülevaade. Ida kirjandused“. Veelgi produktiivsem on ta olnud tõlkijana, tosinate luulekogumike, lühijuttude ning populaarteaduslike tekstide ümberpanijana kümmekonnast keelest.

KRISTER KRUUSMAA, ANDRES KARJUS, OLIVER LAAS: Tehisintellekt ja humanitaarteadused – kes vajab keda?
Arvutiteadustes täheldati juba aastakümnete eest nn Moraveci paradoksi, et arvutite jaoks on keerulised probleemid lihtsad ja lihtsad probleemid keerulised. Lihtsam võib olla õpetada arvuti maailmatasemel malet mängima kui eristama pilte koertest ja kassidest. Viimase aasta-kahe jooksul sõna „tehisintellekt” (TI) ümber tekkinud furoor seisneb aga selles, et lühikese ajaga lahendati suur hulk arvutite jaoks üliraskeid või isegi võimatuks peetud ülesandeid, ennekõike inimkeeles suhtlemine ja juhiste järgimine.

HELENA VAHT, MAAJA VADI, PRIIT VAHTER: Koostöö tehisaruga
Organisatsiooni tegevusvaldkondades saab tehisaru rakendada mitmel moel. Hiljutistes uuringutes on välja toodud tehisaru turundusse integreerimise eelised, kuidas tehisaru saab aidata sisuvorme (tekst, graafiline disain, video ja muusika) siduda ja kohandab neid vastavalt strateegilistele eesmärkidele.

TRISTAN PRIIMÄGI :Värvilised unenäod. 50 aastat hiljem
Tänavu saab 50 aastat sellest hetkest, kui Hiiumaal Kalestes hakati Jaan Toominga kontrollimatu elaani ja Virve Aruoja tasakaalustava rahu koostoimel ninga Rein Marani eksperimenteerimishimulise kaamerasilma juhtimisel üles võtma Eesti filmikunstiajaloo üht kummalisemat mängufilmi „Värvilised unenäod“.
„Värviliste unenägude“ 50. juubeli puhul korraldati sealsamas Kaleste kandis Ojaküla kinotallis filmi erilinastus. Pärast filmi leidis aset ka ainulaadne vestlusring, kus osalesid Virve Aruoja tütar Kristiina Hellström, Rein Marani poeg Tiit Maran ning kirjanik Tõnu Õnnepalu, kes on Kalestel elanud kümmekond aastat.

TÕNU KARJATSE: Tõsielulised mängud
Balti filmipäevad on elav ja vajalik traditsioon mitte ainult selleks, et tabada ühisjooni ja tunda end ühtsena röövelliku idanaabri külje all, vaid rohkem ikka selleks, et üksteiselt õppida.

TATJANA ŠTŠURIKOVA: Keelekümblust toetav ruum
2022. aastal võttis riigikogu vastu otsuse, et 2030. aastaks minnakse kõigis venekeelsetes koolides üle eestikeelsele õppele. Üldharidussüsteemis on 16 569 õpetaja hulgas 2200 õpetajat, kellel puudub eesti keeles õpetamiseks piisav C1-taseme keeleoskus. Eestis on 73 venekeelset kooli, kus õpib 15,3 protsenti õpilastest. Ainuüksi Tallinna venekeelsetes koolides käib 18 126 õpilast. Eesti venekeelsed koolid toimivad justkui paralleelmaailmas, mis on küll osa Eesti ühiskonnast, kuid pole siiani, ehk veidi enam kui 30 aastat pärast Nõukogude Liidu lagunemist, korralikult sellega lõimunud. Selle aasta sügisel hakkavad esimesed ja neljandad klassid õppima eesti keeles. Tehakse nägu, justkui oleks võimalik kolme kuuga teha tasa 30 aasta tegemata töö.

JAN KAUS: Kehakontor ja selle kese
Sotsiaalses plaanis meeldib mulle kodukontori idee väga. Kodukontori levik oli üks positiivsemaid ühiskondlikke nihkeid, mis koroonapuhangust tingitud kriisiga kaasnes. Kui enne koroonat oli ebakindlus pigem filosoofiline kontseptsioon, mille üle said minusugused haritlased seltskonnas mõtiskleda ja teravmeelitseda, siis koroona kaudu imbus ebakindlus riiklikusse poliitikasse ja ühiskondlikku suhtlemisse – pidevalt tuli ebakindlusele reageerida ning seda tehti väga erineval moel. Ent avastus, et mõningaid töid on võimalik teha väga vabalt ka kodunt, nii et töökohta võimaldav süsteem kokku ei kukugi, andis mõnegi inimese jaoks ebakindlusele pehmed, ajuti isegi rahustavad piirjooned.

Arvustamisel
Haljand Udami „Traditsiooni jõud. Mõtteid ja vaateid“
rahvusooperi Estonia ja Von Krahli teatri ooper „Atlantise keiser“
kammermuusika Fotografiskas
Nõmme Jaama tänava uuenduskuur
arhitektuuritudengite varjualune „Ava“
näitused: „Metsavaimud masinas“, Kairo „Linnanaivisti majamuuseum“ ja Juss Piho „Valik nr 5“
ühenduse Skene Katus Kunstile „Kes kardab Virginia Woolfi?“
Sõltumatu Tantsu Lava ja Davvi „Ma võtan selle enda kanda“
Emajõe Suveteatri „Üksildane lääs“