Analoog-digitaalne näitus „Keha ehitus“

Artur Staškevitš

Näitus „Keha ehitus. Body Building“ arhitektuurimuuseumis 11. IX kuni 11. X, kuraatorid Sille Pihlak ja Siim Tuksam. Näitusel osalevad Atelier Bruno Juricic, Tom Wiscombe Architecture, Kokkugia (Roland Snooks, Robert Stuart-Smith), REX|LAB (Marjan Colletti, Kadri Tamre), ISSSStudio (Igor Siddiqui, Julia Körner, Carlo Ratti Associati, Nformations), City Form Lab (Andres Sevtšuk, Raul Kalvo) ja ICD+ITKE (Achim Menges, Moritz Dörstelmann).

Suurem resolutsioon tähendab suuremat ruumilist potentsiaali, mis omakorda võimaldab luua täpsemaid ja tihedamaid makette. Näitusel on selline näiteks Kokkugia „Käitumuslikud prototüübid“.

Suurem resolutsioon tähendab suuremat ruumilist potentsiaali, mis omakorda võimaldab luua täpsemaid ja tihedamaid makette. Näitusel on selline näiteks Kokkugia „Käitumuslikud prototüübid“.

Tõnu Tunnel

Näitusel on eksponeeritud kümme füüsilis-digitaalset hübriidvormi. Sellest ka pealkiri „Keha ehitus. Body Building“, kusjuures sõna „keha“ märgib siin elusa keskkonna digitaliseeritud toimemehhanisme ehk füsioloogilisi algoritme. Viimased võivad olla nii konstruktiivsed, (termo)dünaamilised kui ka pelgalt esteetilised. Sõna „ehitus“ tähistab aga arhitektuuri mõjutavat majanduslikku fooni ehk käepäraseid materjale, teisisõnu kõike seda, mis toob arhitektuuri digitaalsest meediumist füüsilisse ruumi. Eksponaadid on näitusesaalis paigutatud vastavalt nende kontseptsioonis domineerivale märksõnale: Julia Körneri „Vetikajakk“ asetseb mõttelise keha ja ehituse telje alguses ja Carlo Ratti „Reageeriv hõljumine“ selle lõpus.

Pean tunnistama, et jätkuvalt on üllatav lugeda ja kuulda, kuidas näituse kajastuses, ülespanekut puudutavates vestlustes ning isegi avamisel imbusid vestlustesse ja sõnavõttudesse märkused tulnukalikkuse, kummalisuse, avangardi ning piiride kompamise kohta. Väljapaneku külastajaid üritatakse justkui hoiatada ja enneolematuks kogemuseks ette valmistada. Siiski kannavad needsamad inimesed hõljuvkudumise (flyknit) tehnoloogia toel valmistatud jalatseid, kuulavad modulaar-generatiivset muusikat ja saavad sellest inspiratsiooni ning vaimustuvad keerulistest, vaata et dekonstruktivistlike ja voolavate vormidega looduslik-tehislikest hübriidkeskkondadest. Ühesõnaga, nad kannavad Nike’i tosse, kuulavad techno’t ja vaimustuvad metsast. Needsamad inimesed kuuluvad põlvkonda, kes suudab kerge vaevaga abstraheerida ja tõlgendada suuri infokoguseid ega vaja seega lihtsustatud ruumi. Jääb üle vaid küsida, et kui meie igapäevaelu on niivõrd arenenud, miks peaks arhitektuuri suhtuma nii konservatiivselt. Arhitektuuri kogejat ei tasu alahinnata.

Johann Wolfgang von Goethe „Faustis“ on öeldud, et kõik (siin maailmas) on metafoor. Üks kuulsamaid postmodernistlikke austria arhitekte Hans Hollein teatas Goethet parafraseerides, et kõik inimesed on arhitektid ja seega kõik ümbritsev arhitektuur. Kõik on arhitektuur. Ühiskonnas on juba ammu toimunud sellesuunaline nihe, mistõttu arhitekti kui ehitusmeistri mõiste on vananenud ja see tuleb ümber mõtestada. Seda sel näitusel tehtud ongi. Vabanenud mineviku tehnoloogilistest piirangutest, on arhitektuur muutunud spetsiifilisemaks, sellele on võimalik lisada väga täpseid psühholoogilisi ja konstruktiivseid kvaliteete. Ehitamine on saamas uusi tähendusi, ruumid konstrueeritakse teadlikult taktiilsete, optiliste ja akustiliste omadustega. Arhitektuuri kui protsessi ümbermõtestamine on vajalik, et realiseerida uute tehnoloogiate arengupotentsiaal. Arhitekti-ehitusmeistri asemele on tekkimas valdkondadeülese eksperdi amet ja arhitektuur hakkab sündima paljude erialade esindajate koostöös.

Tegelikult on mitmed selle näituse teemad aktuaalsed olnud juba kümneid ja sadu aastaid, alustades Vitruviuse teosest „Kümme raamatut arhitektuurist“ ja Andrea Palladio nn algoritmilistest villadest ning lõpetades Bernard Cache’i „Objectile’i“, Greg Lynni animeeritud vormi („Animate Form)“ ja Jeffrey Kipnise loengutest tuttavate sülemitega (swarm). Sellegipoolest on suurem osa näitusel esindatud arhitektidest oma niši superstaarid. Paljud arhitektuuritudengid üritavad pääseda Lõuna-California arhitektuuriinstituuti (SCI-Arc), et seal Tom Wiscombe’i käe all õppida, samuti liigutakse Bartletti ja Innsbrucki koolide vahel, kus tegutseb Marjan Colletti. Põhiline erinevus 1990. aastate tegijate ja näiteks Roland Snooksi tööde vahel on tehnoloogia arengust ja kättesaadavusest tulenenud paranenud täpsusaste. Snooks saab ruumiks muuta need spetsiifilised kontseptsioonid, mis teda kõige rohkem huvitavad, ja täpselt sellisel kujul, nagu ta neid oma peas ette kujutab. Näiteks pidid Hani Rashid ja Lise Anne Couture New Yorgi arhitektuuribüroost Asymptote oma karjääri algusaastail linna börsile virtuaalkeskust projekteerides hoolikalt valima, millist infot ning kui mitme biti ja kolmnurgaga kujutada. Informatsiooni hulga ja topoloogilise komplekssusega tuli ümber käia äärmiselt säästlikult. Algoritmid ja seega ruum, mida oli võimalik arvutitega luua, piirasid ja kujundasid kontseptsioone palju suuremal määral kui praegu.

Nüüdisaegsele biotehnilise ajastu arhitektuurile on iseloomulik ideede täpsus, vormiline mitmekesisus ja informatsiooni rohkusest tulenev komplekssus per se. Ruumi atmosfäär ja esteetika võivad olla ükskõik millised, mistõttu võib pidada vaata et kõige huvitavamaks igasuguse vormi puudumist ehk vormitust. Ruumi kvaliteet avaldub alles selle väljenduslike aspektide ning mõõtkava kaudu. Esimesed töötoad, kus ehitiste disain tugines materjalide omadustele, toimusid Josef Albersi juhendamisel juba sõdadejärgses Bauhausis. Samal põhimõttel on loodud ka näitusel eksponeeritud Rex/Labi ehk Marjan Colletti ja Kadri Tamre poorse valu prototüüp. Täna on ruum enamasti inimese aju ja arvuti koostöös sündinud hübriid, kus on kohta nii intuitiivsusele, materiaalsusele kui ka ratsionaalsusele. Kahe esimese koosmõjus peitubki ehk see miski, mida võib nimetada uut tüüpi esteetikaks.

Näituse üks tugevamaid külgi on ruumi mitmes meediumis esitamine: kontseptsiooni tutvustava teksti kõrval on iga töö juures füüsiline prototüüp ja digitaalne projektsioon. Esitatud tööde ruumi kvaliteeti saab iga selle näituse külastaja ise tunnetada. See nõuab siiski süvenemist, kuivõrd iga eksponaat on digitaal-analoog-komposiit, mille põhiolemus on virtuaalreaalne. Viimast ei tohiks segamini ajada digitaalsusega. Virtuaalsust tõlgendan siinkohal deleuze’liku maailmakäsitusena, kus virtuaalseid ruume peetakse reaalse ruumi illusoorseteks projektsioonideks. Virtuaalne ruum on olemas füüsiliselt materiaalse keskkonna heterotoopiana. Sellist ruumi võib vaadelda kattuvate ja üksteist mõjutavate kihtide kogumina. Kihtide materiaalsuse aste vaheldub katsutavast ehk füüsilisest tajutava ehk meelelise ning sealt edasi nähtamatu ehk informatsiooniliseni.

Näitusel esitatud hübriidobjektid on ruumilised katsetused, kus mõjutajad ja sisendid manipuleerivad ja muudavad baasvorme. Resolutsiooni kvaliteet sõltub sisendinformatsiooni hulgast ja iseloomust, kontekstist, suunast ja kiirusest. Muudatused resolutsioonis muudavad topoloogiate komplekssust, materiaalsust ja poorsust. Suurem resolutsioon tähendab suuremat ruumilist potentsiaali, mis omakorda võimaldab luua täpsemaid ja tihedamaid makette. Näitusel on sellised näiteks Bruno Juricici „Lehtla nr 1“ või Kokkugia „Käitumuslikud prototüübid“.

Nii mõnedki füüsilised maketid on esitatud lihtsamalt tabatavas 1 : 1 mõõtkavas, kuid ruumiliselt jätab kõige intrigeerivama mulje nformationsi rühmituse noorte Viini arhitektide töö, mis põhineb ratsionaalsetel konstruktiivseid põhimõtteid järgivatel algoritmidel. Sisuliselt esitatakse üks ja sama informatsioon nii mitmel eri viisil, et tekib tunne lõputult deformeeruvast ruumist, ruumi loogikast saab selle identiteet. Tuleb arvestada, et eksponaatidel puudub mõõtkava ja need ei ole täielikud. See tähendab, et neid võib vabalt käsitleda olemasoleva kartesiaanliku ruumi sümbiootiliste lisanditena. Näituse eksponaate tuleb väljapanekul hinnata sõna otseses mõttes tunde järgi, olla nende juures ja jälgida, kuidas keha millelegi reageerib. Ruumi suhtes saab olla ja peab olema kriitiline.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming