Demokraatlik linn

Nagu ei tähenda rohkem valgust vähem kuritegevust, ei tee ka tihedam digiühendatus inimestest automaatselt õnnelikku globaalset kogukonda.

FRANCES KOWALSKI

Konverents „Arhitektuur, loodus ja andmed – keskkonnapoliitika“ („Architectures, Natures & Data: The Politics of Environments“). 21. ja 22. IV Tallinnas. Korraldajad Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskond koostöös Cambridge’i ülikooli geograafiateaduskonnaga.

Konverentsil „Arhitektuur, loodus ja andmed – keskkonnapoliitika“ arutleti üha kasvava digiteerimise üle löök­nimetuse tark linn kontekstis ning uuriti suurandmete kasutamist planeerimisel, nüüdisdisainis, tootmismudelites jms, mis olla väidetavalt ligipääsetavad ja kaasavad. Võimestava, vastupidava ja kestliku linnakeskkonna kujundamiseks peab teadvustama postmodernse ühiskonna, täpsemalt nutitehnoloogia võimalusi ja digikodaniku ootusi. Kriitilisemalt kui varem tuleb suhtuda valikutesse, et vältida neid, mis kasvatavad teadmise omamisest tulenevat võimu ja elukeskkonna hüvede ebaühtlast jagunemist.

Me saame koguda süsteemselt ja üleilmselt infot, sellest tulenevatest ohtudest ja soovidest, uuendustest ja sekkumistest õppida ja seda teadmist üksteisele edasi anda. Samal ajal tasub olla ettevaatlik, et neid süsteeme ära ei kasutataks, nii et kasu saab eliit, aga suurem osa rahvast jääb üha enam perifeeriasse – nii ruumiliselt, sotsiaalselt kui ka majanduslikult. Veelgi enam: infoküllus ja suurandmed ei tähenda, et mõistetakse, kuidas inimesed käituvad või kuidas tarka ja demokraatlikku linnakeskkonda luua. Lootmine süsteemi kõikehõlmavusele – on ju arvestatud kogu olemasoleva andmestikuga, mis justkui tagab järelduste õigsuse – võib kergesti viia digiautokraatiani. Kuidas siis ikkagi lõigata planeerimisel ja keskkonna kujundamisel digiteerimisest kasu, muutmata samal ajal inimesi vaid arvudeks süsteemis, või kuidas valitseda nähtamatut andmetaristut? Nii küsisid paljud konverentsi ettekandjad.

Lähtudes Matthew Gandy* valguse taristu käsitlusest, jäin mõtlema internetitaristu ja selle (inim)loodusele nähtava mõju üle. Sõna „internet“ tekitab loomulikult kõhklusi, sest mul pole selle nähtuse tarvis täielikku definitsiooni või seletust, mida see hõlmab. Ma olen selle tehnoloogiaga üles kasvanud, aga ometigi hirmutab mind, kui Google teab, kus ma asun, ning soovitab mul teha foto ja lisada selle nende kaardirakendusse. Kas me ohverdame privaatsuse, et tagada suurem hüve – informatsioon kui globaalselt kättesaadav kaup?

Ebavõrdne internet

Internetis nähakse demokraatia ja võrdsuse tagamise vahendit: paljud linnad pakuvad tasuta Wi-Fit ja seda peetakse linnaelu kvaliteedi näitajaks. Internetiühenduse puudumine vihastab ning tekitab tunde, et oled ära eksinud. Sama kogetakse, kui puudub tänavavalgustus. See pole küll ellujäämise küsimus ja enamik inimesi ilmselt isegi ei tea, kuidas internetiühendus toimib või mis nende andmetest saab, aga selle sotsiaalne ja ruumiline tähendus on märkimisväärne. Internet tõmbab meid ligi nagu valgus ööliblikat.

Muidugi aitab nutitelefon meil tee leida, vältida liiklusummikuid jms, vähendades nii ka ohtu meie elule. Hea sellekohane näide on Christina Leigh Gerosi ettekandes viidatud Indoneesias kasutusel PetaBencana infosüsteem, mille geosotsiaalsed andmed on vajalikud riskipiirkondade elanikele. Kasutajate täiendatav süsteem võimaldab ka teistega ühendust võtta ning koos lahendusi otsida või kogemusi jagada. Loomulikult kasvatavad sellised tööriistad elustandardit ja ka tarbimist, aga jaotavad ühtlasi inimesed kahte gruppi: need, kellel on neile vahenditele ligipääs, ja need, kel seda pole.

Peter Mörtenböck ja Helge Mooshammer näitasidki, kuidas eeldatavalt võrdsest ligipääsust linnakeskkonna kujundamisele on saanud uut liiki kapital, mida neoliberaalses turustrateegias ühisrahastusel elukeskkonna arendamisel ja sinna investeerimisel edukalt ära kasutatakse. See, mis peaks justkui olema samm globaalse jagamismajanduse poole, pole muud kui heade kavatsuste kaitsevärviga üle võõbatud kõrgtehnoloogiline kapitalism. Selle tulemusel kasvab töötempo ja laieneb maastiku kõrbestumine, pealegi soodustab selline virtuaalelu monotoonsust ja ühetaolisust. Kuna seda on raske teadvustada, ei saa ka sellele vastu hakata. Nagu ei tähenda rohkem valgust vähem kuritegevust – sellele osutas Matthew Gandy –, ei tee ka tihedam digiühendatus inimestest automaatselt õnnelikku globaalset kogukonda. Küll aga võib neist selle tõttu saada suurte andmeid koguvate korporatsioonide spekulatsioonide subjekt – vastu valgustatud klaasi surnuks lennanud ööliblikate laibakuhil. Konverentsil rõhutati sedagi, et algoritmiline valitsemine avaldub ka ehitatud keskkonnas.

Teadlik väljaarvamine

Selleks et meie linnad oleksid tõepoolest targad, peab igal kasutajal olema võrdne ligipääs kogutud andmetele, et anda tagasisidet, mida kogukonnad ja üksikisikud saaksid otsustamisel arvesse võtta. Tsensuur ja piiratud ligipääs on nagu saastatud õhk või vesi, mis ähvardab demokraatiat: ainult vähesed saavad kasu ja suurendavad oma (digitaalset) kapitali, samal ajal kui teised jäävad kuivale, lämbuvad digilõhes. Selline väljaarvamine on teadlik poliitiline samm, kus taristu määrab ühiskondliku võimu ulatuse.

Linnaelu tähendab endiselt kohaloomet ning (vaba) ruumi, tehnoloogia ja inimeste paigutamist, aga võimalik tulu on tänapäeval varasemast suurem ja just seetõttu on digivalitsemisel planeerimises nii tähtis roll. Sellised konverentsid nagu „Arhitektuur, loodus ja andmed – keskkonnapoliitika“, mis on kõigile avatud ja hõlmavad laiaulatuslikku kriitilist vaadet ja kogemusi, panustavadki muu hulgas terviklikku arusaama, kuidas rakendada uusi tehnoloogiaid ühiskonna ja ökoloogia huvides ning ära hoida neoliberaalsuse ja sellest tuleneva materiaalsusele keskendumise survet.

Tõlkinud Ott Karulin

* Matthew Gandy, Rethinking urban metabolism: Water, space and the modern city. – City 2004, vol 8, nr 3. Loe ka intervjuud Matthew Gandyga 19. V Sirbis.