Linn kui maastik

Katrin Koov

Intervjuu Eva Castroga Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB) üks peakülalisi on Eva Castro, kes esineb 9. septembril Kultuurikatlas sümpoosionil,  kus käsitletakse maastiku-urbanistikat kui hübriiddistsipliini, mis ühendab maastikuökoloogia, arhitektuuri ja linnaplaneerimise valdkonna. Eva Castro on rahvusvaheliselt tunnustatud arhitekt, kes juhatab Londoni Arhitektuuriühingu arhitektuurikoolis (Architectural Association School of Architecture) 2003. aastast peale maastikuurbanismi teemalist magistriprogrammi.  Programm on kaheteistkuuline stuudiopõhine magistrikursus, mis hõlmab disainistuudio, vastastikku seotud töötoad ning loengute ja seminaride seeria. Uuele magistriprogrammile pandi selles koolis alus aastatuhande vahetusel, mil süvenes veendumus, et traditsiooniliste linnaplaneerimismeetoditega ei suudeta kiirelt arenevate linnade probleemidele enam piisava operatiivsusega reageerida.      Arhitektuuriühingu arhitektuurikool Londonis sai alguse 1874. aastal avaliku foorumi ja haritlaste ühinguna, selle asutajateks oli „seltskond rahutu hingega tudengeid”. Ühendkuningriigi vanim arhitektuurikool on tänapäeva arhitektuurikultuuri  ja innovatsiooni keskus, kus usutakse, et arhitektuuril on keskne koht ühiskonna tulevikku käsitlevates avalikes ja poliitilistes debattides. Maastiku-urbanistika on Castro sõnul end praeguseks iseseisva distsipliinina kehtestanud ja toetub ühest küljest maastikupärandile ja maastikule kui mudelile, teisest küljest kõnetatakse urbanismi dünaamikat, rakendatakse süsteemide  iseorganiseerumise teooriat, kasutatakse digitaaldisaini tööriistu ning lähtutakse poliitilise ökoloogia mõttest. Kõike seda kombineeritakse omakorda omavahel, et kavandada uusi urbanistlikke sekkumisi. Maastiku-urbanistikas püütakse looduslike struktuuride ja protsesside uurimise kaudu paremini mõista eluskoosluste (milleks tinglikult on ka linnad) toimimist ja arengut. Maastiku-urbanistika võib seega  pakkuda vastuse küsimusele, kuidas suunata linnalisi protsesse seestpoolt ja käigu pealt, nii et terviksüsteem on tasakaalus. Castro arhitektuuriõpingud algasid Venezuela ülikoolis ning jätkusid magistritasemel Londonis Arhitektuuriühingu disainistuudios, mida juhatas Jeff Kipnis. Castro on Plasma Studio ja Groundlabi-nimeliste arhitektuuribüroode kaasasutaja ning ta on pälvinud noore arhitekti aastapreemia  (2002), preemiad Contract World (2009) ja Hot Dip Galvanising (2011). Eva Castro töid on publitseeritud ja eksponeeritud üle maailma.       

Groundlab on rahvusvaheline projekteerimisbüroo, mille kontorid asuvad  Londonis ja Pekingis ning mis loodi Plasma Studio juurde spetsiaalselt maastiku-urbanistika projektide elluviimiseks. Peale Eva Castro kuuluvad selle asutajate hulka Holger Kehne, Alfredo Ramirez, Eduardo Rico ja Sarah Majid. Mitmed Groundlabi partnerid õpetavad ühtlasi Londoni Arhitektuuriühingu arhitektuurikoolis. Büroo annab tööd arhitektidele, linnaplaneerijatele, inseneridele ja maastikuarhitektidele,  eesmärk on tuua kokku kõik ekspertteadmised, mida on vaja uut laadi urbanistlike projektide elluviimiseks. Groundlabi ja Plasma Studio seni suurim valmis ehitatud objekt on selle aasta kevadel Hiinas Xi’anis avatud aiandusmessi kompleksi 37 hektari suurune territoorium, kus kavandati nii maastik kui hoonete arhitektuur. Vt www.groundlab.org, http://aa-landscape-urbanism. blogspot.com/,  www.tab.ee. http://www.aaschool.ac.uk/STUDY/ GRADUATE/landscapeurbanism.php

*

TAB Tallinnas Tallinna arhitektuuribiennaali üks peaesineja on arhitektuuribüroo Groundlab arhitekt Eva Castro, kes juhatab ühtlasi ka Londoni Arhitektuuriühingu arhitektuurikoolis maastiku-urbanistika magistriprogrammi.      

Katrin Koov: Linnastumine näib vähemalt  praegu olevat pidurdamatu protsess. Kuidas muutub seejuures looduse tähendus? Kas loodus- ja linnakeskkond polariseeruvad või tekib pigem hübriidvorme?

Eva Castro: Minu arvates ei ole tingimata mõtet seostada maastiku-urbanistikat loodusega, seda isegi juhul, kui on tegemist publikuga,  kellele loodustemaatika asja arusaadavamaks teeb. Ma ei ole huvitatud loodusest per se, vaid sellest, kuidas loodus toimib ja ennast väljendab. Tähtsaks osutub see siis, kui töötame oma grupi või tudengitega keskkonnas, mis kannab loodusprotsesside jälgi. Meil tuleb mõista nende protsesside algallikate toimimist ja õppida nende tehnikat. Maastikuurbanistikas ei keskenduta looduskeskkonna ja inimese suhtele – pigem on see lähenemine omane traditsioonilisele maastikuarhitektuurile. Tulles tagasi su küsimuse juurde, siis küsimus linna- ja looduskeskkonna polariseerumisest või, vastupidi, sulandumisest (mis väljendub ilmekalt äärelinnastumises) on asjakohane. See, mil määral linnakeskkond ja loodus omavahel sulanduvad või teineteisele ajas vastanduvad, ei sõltu minu arvates arhitektidest, urbanistidest ega disaineritest, vaid on tingitud linnastumise loomusest ning eelkõige kapitali  liikumisest. Arhitektide ja disainerite töö sõltub turust ning nad realiseerivad end seal, kus võimalik, olgu selleks siis tihe linnakeskkond (mis teatud mõttes aitaks säilitada „metsikut loodust“) või hajusa identiteediga äärelinn, kuhu kerkivate asumite puhul arvestatakse harva olemasolevaid keskkondlikke mustreid ja struktuure. Linna ja maa polariseerumine või sulandumine sõltub kapitali liikumisest konkreetsel  turul ja regioonis. Üldistavalt, praegu on väga raske ennustada, milliseks kujuneb looduse ja linna vahekord tulevikus.    

Maastiku-urbanistika kontekstis ei räägita loodusest niivõrd tema enda pärast kuivõrd seetõttu, et meil on võimalus temalt õppida. Kas maastiku-urbanistika märgib ühte teooriat või metodoloogiat või mõlemat koos?     

Julgen väita, et maastiku-urbanistika on distsipliin. Iga distsipliini sees võib olla arvukalt teooriaid ja metodoloogiaid. Akadeemilistes asutustes, kus tegeletakse maastikuurbanismiga, võivad lähenemised suuresti erineda. Erinevused tulevad ilmsiks, kui pöörata tähelepanu  näiteks sellele, kuidas jaotuvad jõuvahekorrad ökoloogia ja ehitatava keskkonna või ka maastiku- ja arhitektuuritemaatika vahel konkreetsetes õppekavades.   

Mida eeldab maastiku-urbanistikaga tegelemine? Millised oskused on kõige olulisemad?   

Head maastikuurbanisti kui ametit pole olemas, sest tegu on valdkondadevahelise meeskonnatööga, kus tuleb osata ühendada erinevate teadmistega inimeste pädevus. Alvar Aalto ja teiste suurte meistrite aeg, kus üks inimene  kavandas kõik, alates hoone põhiplaanist kuni käepidemete ja dušisegistini, on ammu läbi saanud ja praeguses olukorras pole seda tüüpi arhitektitööle ruumi, eriti kui rääkida maastikuurbanismist. Tuleb lahti lasta kinnismõttest „mina pean saama meistriks” ja keskenduda sellele, kuidas ehitatava keskkonna kavandamisel ühendada paljude erialade ekspertteadmised. 

Kuulusid Tallinna arhitektuuribiennaali egiidi all toimunud visioonivõistluse „Tänav 2020” („Street 2020”) žüriisse. Osalenute ülesanne oli kavandada üks konkreetne tänav sidusaks linnaruumiks. Kuidas paistavad võistlustööd maastiku-urbanistika ideede taustal?         

Maastikuurbanismist on enamik võistlustöid minu arvates üsna kaugel ning lahendatud suhteliselt traditsiooniliste planeerimisettepanekutena. Seda võib seletada maastikuurbanismi liialt pinnapealse tõlgendamisega, mis omakorda tuleneb selle distsipliini uudsusest.  Meil oli lõpuks ees seitse tööd, millest ükski ei tõusnud selgelt esile. Võistlustööd oleksid võinud rohkem arvestada tänava kui väljendusjõulise keskkonnaga. Oleks võinud rohkem uurida tänava tüpoloogiat, seda, kuidas tänav tegelikult toimib. Samuti oleksid osalejad võinud tunda rohkem huvi, kuidas toimib tänav geomeetrilise süsteemina. Kui ma päris aus olen, siis pean tunnistama, et pole kunagi mõelnud sellele, milline võiks  olla maastiku-urbanistika roll Põhjamaades (sh Eestis – toim). Siin on täiesti teine olukord ja kontekst, võrreldes nende küsimuste ja probleemidega, mida käsitlen oma arhitektuurikooli tudengitega, näiteks kohati lausa loomalik linnastumisprotsess Hiinas või LõunaAmeerikas. Need raskused, millega sina Eestis maastikuurbanismi kontekstualiseerimisel kokku puutud, võivad kaudselt seletada ka eelmainitud võistlustööde autorite kimbatust  konteksti tajumisel (näiteks, mida tähendab tänav või telg Tallinna linnas?).   

Kas võistlustingimused olid liialt vabad?   

Väga üldsõnaliste ja vabade tingimustega võistlused sobivad vaid väga andekatele inimestele, neile, kellel on tugev motivatsioon ja kes on parasjagu hullud. Võistluse alguses ütlesite selgelt, et te ei otsi konkreetseid lahendusi, vaid visioone. Kuid minu arvates on visiooni loomine väga väheste piirangute kontekstis  ülimalt raske. Mina sellega hakkama ei saaks, mul selline talent puudub. Kuid ühel osalejal oli see olemas: ta esitas maalid, mis on täiesti hullumeelsed. Tema töö ja lähenemine vastas hästi seda tüüpi arhitektuurivõistlusele, mille lähtetingimused on väga üldsõnaliselt formuleeritud. Minu arvates oli tema osalejatest ainuke, kes vastas/reageeris originaalselt (äramärgitud töö „Le Corb” – toim). Kui on aga olemas selgem arusaam, mida  üks konkreetne võistlus lõpptulemusena peab andma, on kindlasti palju abi täpsemast alusinformatsioonist, tehnilistest andmetest jne. Samuti on oluline selgelt sõnastada eesmärgid, mida võistlusega saavutada tahetakse. Nii oleks võimalik valida ka parameetrid, mille abil võistlustööde paremust mõõta. Korraldajate jaoks on selline visioonivõistlus katse-eksituse formaat – proovitakse, analüüsitakse tulemusi ning vajadusel tehakse parandused järgmiseks korraks.       

Kas sinu arvates oleks mõtet „Tänav 2020” võistlustööde ideedest midagi ellu viia?       

Asja kentsakas pool ongi see, et kõik need tööd – ühe erandiga, mille esile tõin – saab ellu viia, ent sellest realiseeritavusest tulenevadki tööde puudused. Minu arvates pole arhitektuurivõistluse kontekstis tingimata positiivne, kui võistlustöö on täielikult realiseeritav. Minu positsioon jääb ehk romantilise ja realistliku positsiooni vahele. Parimad võistlustööd on tihti need, mis ei ole realiseeritavad, sest tõstatavad rohkem küsimusi, seavad võistlustingimused kahtluse alla, kritiseerivad poliitikute positsiooni otsustusmehhanismi juures või ärgitavad laiemalt mõtlema (miks me nimetame  midagi tänavaks? miks see on linnatelg? kas see peab olema telg? jne). Kõik seda sorti asjad. Ma arvan, et paljud osalejad tundsid konteksti (asukohta, inimeste ootusi jm) liiga hästi. Selle tulemusel esitati hulk mõõduka ja viisaka loomuga ettepanekuid, ilma et oleks kedagi raputatud. Peaaegu kõik esitatud tööd on teostatavad, nii et kerkib lihtsalt küsimus, millist valida.  Tegelikult on siin veel üks aspekt: kuulun hoopis teise generatsiooni kui sel võistlusel osalenud arhitektid. Uuele põlvkonnale pole vastuhakk ja (heas mõttes) hullumeelsus olulised, pigem ollakse pragmaatilised.     

Tallinna linn soovis ühelt poolt praktilisi ja rakendatavaid ideid, kuid TABi meeskonna huvi oli saada just tulevikku suunatud visioone. Saime hulga teostatavaid ideid.     

Kõik, iga poliitik, linnavalitsus, klient, soovivad teostatavaid ideid, midagi sellist, mis on ehitatav,  mis on tõhus ja realistlik. Aga ma ei soovita minna ka täiesti teise äärmusesse. Õigupoolest on see suur väljakutse: mida hullumeelsem oled, seda suurem on vastutus. Samas peab tundma tavalisust, et olla üldse võimeline sellele vastanduma.   

Tuleme sinu õppejõutöö ja erapraksise juurde Groundlabi büroos. Kuidas on arhitektuurikooli maastiku-urbanistika õppekava end sisse töötanud, millises suunas on koolis viimastel aastatel areng toimunud?   

Mul on olnud võimalus töötada Arhitektuuriühingu arhitektuurikoolis seitse aastat. Maastikuurbanistika  õppekavale panid aluse Mohsen Mostafavi ja Ciro Najle 2000. aasta paiku. 2003. aastal kooli tulles tundsin suurt austust nende tehtud töö vastu ning tunnistan ausalt, et tajusin oma teadmiste ja oskuste piiratust. Maastiku-urbanistika programmis olen püüdnud laiendada meie katsepolügoonide geograafiat ja samas ka sekkumise mõõtkava. Enne mind tegeleti siin enamasti väikesemahuliste projektidega, mis olid tihti seotud Põhja-Ameerika postindustriaalsete linnapiirkondadega, kuid minu huvi oli tekitada skaalanihe ning hakata tegelema palju dünaamilisemate ja ettearvamatumate urbaansete keskkondadega. Nii jõudsime otsaga Hiinasse ja Dubaisse. See ei puudutanud küll kõiki tudengite projekte, pigem mõnesid nendest. Kokkuvõtvalt on see seitse aastat olnud õppimise aeg, kus oleme ühelt poolt püüdnud mõista seda, millised linnalised protsessid ja  probleemid nõuavad praegu kõige suuremat tähelepanu, ning ka seda, millised teemad ja lähenemised on asjakohased maastiku-urbanistikale kui distsipliinile. Tänaseks tunnen, et asjad on paljuski settinud, oma koha leidnud. Seetõttu on hakanud tekkima rahutus ning küsimus, kas peaksime oma lähenemises suuremaid muutusi tegema, et mitte liigselt muganduda. Võimalik, et see on hetk, kus peaksin vahetama suunda ja tegema midagi uut.  Kuid samas võib praegune olukord, kus asjad on suhteliselt hästi paigas, olla sobiv ka selleks, et teha tihedamat koostööd Groundlabiga.     

Võrdle palun oma tööd Arhitektuuriühingu koolis ja Groundlabi büroos. Kas need positsioonid täiendavad teineteist?     

Ajal, mil ma maastiku-urbanistika programmiga  alustasin, Groundlabi veel ei olnud. Meil puudus võimalus eksperimenteerida suuremas mõõtkavas ja praktilisel tasandil. Kogu tollane tudengite uurimistöö läks seetõttu teatud mõttes raisku, sel puudus praktiline väljund. Alles viimastel aastatel on tekkinud tihedam side Groundlabi ja arhitektuurikooli tudengite vahel: koolist liigutakse praksise suunas. Groundlabil on tudengite sisendist palju abi ning ma usun, et tudengid omakorda saavad  kasu reaalsest võimalusest oma ideid ellu viia. Praeguseks on tekkinud üsna hea tasakaal akadeemilise uurimistöö ning praksise vahel, need täiendavad teineteist. Selline tasakaal võiks kesta veel vähemalt ühe aasta, seejärel võiks küsida: mis ja kuidas edasi? Uute teadmiste genereerimiseks pole tasakaalutuse situatsioon tingimata parim. Mul on tunne, et nii koolis kui Groundlabis oleme jõudmas olukorda, kus suudame järjekindlalt  käsitleda olemasolevat ning koguda uut teavet. Teadmiste kogumi moodustamine sisaldab endas narratiivsuse elementi – ajaline järjepidevus soodustab teadmiste kvaliteeti. Viimast silmas pidades oleks mõistlik praegust olukorda veidi aega veel säilitada. 

Kas arhitektuurimuuseumi galeriil avatud Groundlabi projektide ja Londoni Arhitektuuriühingu arhitektuurikooli tudengite tööde näitus peegeldab sinu kirjeldatud tihedat ja järjekindlat koostööd kooli ja erapraksise vahel?         

Jah, nii näitus kui ka raamat peegeldavad seda protsessi. Algul, kui meile raamatu tegemise võimalust pakuti, tahtsime ainult tudengite töid tutvustada. Ühel hetkel mõistsime, et tegelikkus on liiga oluline, et see välja jätta ja lasta akadeemilisel käsitlusel domineerida. Akadeemia kui hariduse andja tõeline eesmärk peaks ju olema teadmiste ellurakendamine, praktiseerimine. Arvan, et oleme selle  oma praeguses tegevuses saavutanud: oleme õppetegevuses järjepidevad ning püüame õpitut ka praktikas ellu viia. Loomulikult mõjutavad kooli- ja päristöid (vähemalt osaliselt) erinevad tegurid; materjal, millega me töötame, tõukub erinevatest impulssidest (nt tellijad), kuid tegevussuund on siiski sama. See väljendub ka raamatus, kus on antud ülevaade maastikuurbanistika kui distsipliini variatiivsusest, kuna esitatud on nii materjali kasutamise kui  esitlusviisi poolest väga erinevad projektid. Nii raamat kui loodetavasti ka näitus peegeldavad Londoni arhitektuurikooli akadeemilise töö ning Groundlabi projektide ühisosa.     

Millega praegusel hetkel Groundlabis hõivatud oled?     

Praegu on meil käsil ühe elamu- ja ärifunktsiooniga arendusprojekti arhitektuurivõistlus Šveitsis. Jõudsime teise vooru ning just äsja panime teele oma maketi. Hiljuti osalesime ka Taiwanis Taichungi pargi võistlusel, kus jõudsime samuti teise vooru. Seal on tegemist endise lennuväljaga, mida plaanitakse ümber ehitada pargiks. Samuti osaleme võistlusel Tšiilis, kus LõunaAmeerika mängude tarbeks renoveeritakse nii spordihooneid kui muid ehitisi. Töötame hetkel  suuremahuliste projektidega ning oleme viimasel ajal olnud suhteliselt edukad. Kui päris aus olla, siis arhitekti töö paelub mind hetkel kõige rohkem. Akadeemiline keskkond võib pakkuda suurt rahuldust, kuid tihti juhtub, et praktiline töö ületab akadeemilised väljakutsed. See on lihtsalt huvitavam.   

Küsinud Katrin Koov, toimetanud Carl-Dag Lige

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming