Elu ja anastus ehk Inimese inseneerimise lätted

„Elu ja armastuse“ retseptsioonis on Irma peaaegu varjunditult esindanud arhetüüpset headust või „looduslähedast instinktiivsust“ ja Rudolf dekadentsi närbunud urba.

PRIIT-KALEV PARTS

Mängufilm „Elu ja armastus“ (Eesti 2023, 118 min), režissöör Helen Takkin, stsenaristid Martin Algus ja Helen Takkin, operaator Alvar Kõue, helilooja Mick Pedaja, produtsendid Kristian Taska, Adeele Tähemaa, Tanel Tatter ja Veiko Esken.

A. H. Tammsaare „Elu ja armastuse“ romaanis (1934) leidub probleemiliine ja motiive sümfoonilise ohtrusega. Filmis on neid arusaadavalt vähem, aga eks valikud anna ikkagi märku tegijate poliitilistest eelistustest ja arusaamadest. Näiteks niigi koloniseeritud põlisrahva eneseanastuse ja sundindustrialiseerimise-linnastamise liin filmis tähelepanu ei saa. Popsieidest ema ja Kalmu vanaperemehe ohverdustega on peategelane Irma keskkoolist niiviisi läbi poputatud, et too ei oska isegi keeta (filmi-Irma küll uhkeldab, et maal oskavad kõik süüa teha). See aga ei pälvi kübetki filmitegijate kaastunnet – ressursivoog maalt keskustesse on koloniaalne iseenesestmõistetavus.

Irma on pärit veel tugevast, toetavast ja (naturaal)majanduslikku sõltumatust rikkusest kõrgemalt hindavast külakogukonnast, kelle enda higi ja vaeva kulul pestakse koolis lastest välja armastus maa ja mulla vastu ning võõrutatakse toimetulekuoskustest, masindades neist „hobusevargaid“, „maalõhnaga“ pruute ja teisi kodanlikke tõusikuid. Kui A. H. Tammsaare romaan jätab Irma eluvalikute põhjendused üksjagu ähmaseks ning maarahva koloniseerimine ja Irma tõusiklus pälvivad kirjanikultki ainult nukker-resigneerunud kommentaari, siis film on kantud läbinisti hurraa-progressivistlikust koloniaalsest ideaalist: ah, heita külaelu nõmeduse ahelad! Ah, astuda palgatöö, tarbimise ja individualismi uude uljasse maailma! Ah, saada sinekuurseks sinisukaks Tallinnas, Londonis või Pariisis!

Siis on turusuhete liin. Irma on nooruke popsiplika, Rudolf parimais aastais kadakasaks, kelle soontes pisut peent rootsi verdki – erootilise kapitali mõttes on nad üsna võrdsed mängijad, raha, staatus ning koduväljaku eelised on muidugi Rudolfil. Läheb julgelt otsekoheseks tingimiseks ja kaup sünnib kiiresti – „vaba turg“ paneb paika. Vastavalt Euroopa kodanlikule kirjanduskaanonile ei mängi härra läbinisti reeglitekohaselt, naine võtab sisse ohvripositsiooni – ning juba käivitubki kangelaseks-antikangelaseks lahterdamise masinavärk. Samasse kaanonisse kuuluvas sotsialistlikus realismis oli lausa kohustuslik, et naine on progressiivsem sugupool ja see kaanon ilmub elujõuliselt üha uutes postmodernsetes taas­kehastustes.

„Elu ja armastuse“ retseptsioonis on Irma peaaegu varjunditult esindanud arhetüüpset headust või „looduslähedast instinktiivsust“ ja Rudolf dekadentsi närbunud urba, kes vajab, aga ei oska hinnata püha süütaneitsi lunastust. Nõrkushetkil kahtlustab ju Rudolf isegi, et temas on „mürk“. Milline sentimentaalne klišee, pole tas mingit mürki ja ei vaja ta mingit lunastust! Sugude antagonism ja monogaamia on evolutsiooniliselt tuliuudsed patriarhaalsed konstruktsioonid, mille utoopilisust dokumenteerib üüratu traagilise kirjanduse pärand – ses osas kehastab just Rudolf looduslähedast instinktiivsust, Irma aga tsivilisatsiooni ahelaid ja eelarvamusi.¹

Külapoiss Eedist on filmis tehtud vaps – põlevate silmadega mässaja-fanaatik, kel puudub igasugune strateegiline kannatlikkus ja õnnestumisvõimalus. On ilmne, mis teda vapside juurde tõukab. Seksuaalne frustratsioon on tabav kujund kultuurilise kolonisatsiooni ja tehnoühiskonna üldise umbse võõrandumise kohta – oleks nagu oma keel ja kord, aga sõnad on võõbatud võõra tähendusega ning katsuda ei saa. Samuti oleks saanud hoopis Rudolfist teha eksistentsialistliku või lausa LGBT+ kategoorias „progressiivse“ kultuurirevolutsionääri. Kui Kalmu Eedi (nimi kohe selline morbiidne!) teda tapma tuleb, ütleb Rudolf: „Me polegi nii erinevad“ – ja sureb stiilselt ning stoiliselt.

Kuidas on Rudolf surmaks nõnda hästi ette valmistunud? Selles on nähtud tõendit, et ta oli niigi jõudnud moraalse ja eksistentsiaalse tühjuseni ning pikalt kaalunud enesetappu. Aga ehk tuleneb tema surmaküpsus hoopis elupõlise põrandaaluse sõdalasemeelest, põhjani läbi tunnetatud teadlikkusest, et temasugusele tuleb ühel päeval püssimees järele niikuinii? Rudolf pole jämedakoeline mässaja-utopist, kes ähvardab, et ükskord algab aega – ta on hipi (või vähemalt hipster), vägi­vallatu vastupanuvõitleja, kes koos oma „õdedega“ lihtsalt elab nii, nagu mingit mononormatiivset patriarhaalsust polekski. Kui näha Rudolfis avameelselt polüamoorse seksuaalorientatsiooniga meest, ei kõla „keskealine fuckboy-figuur“² tema kohta enam sugugi poliitiliselt korrektselt. Veelgi enam, temalt seksuaalset korrektsust – truudust – nõuda oleks „loomapiinamine“, mitšuurinlik vägivald.

Kas on põhjust kahelda, et Rudolf tõesti oma „õdesid“ siiralt hindab, tõesti püüab olla nende vastu aus ja hell? Ta kuldab nad üle, ta hoolitseb nende tuleviku eest, püüab toetada ning suhteid säilitada (ja ka säilitab, nagu näitab romaanis madam Polli) – ka siis, kui tema ellu astuvad uued „õed“. Rudolf on looduslaps, piisonikütt ürgloomulikus kinkimismajanduses: ootamata helduse eest tasu, saab ta ometi külluslikult tasutud.³ Isegi surres jagab ta suuremeelselt ande, et teised saaksid elada, mis teeb Rudolfist omamoodi animistliku lunastajakuju. Mononormatiivne ühiskond ja mõned „õed“ ei suuda tema lõputut ausust sallida, lastes Rudolfi avameelsed ülestunnistused kõrvust mööda.

Nii võib öelda, et Rudolf on mononormatiivse ühiskonna struktuurse ja lõpuks ka otsese füüsilise vägivalla ohver. Hing on katki sättumuse, emantsipatsioonipüüde ja kodanliku moraalimõiste vahel (romaanis rõhutab madam Polli korduvalt tema sisemist „jumalakartlikkust“). Oleks huvitav kerida mõtteniiti, kuivõrd on Rudolf A. H. Tammsaare alter ego? Kodanik Hansen oli teadupoolest jõhkra seksuaalkultuurilise vägivalla ohver – 18 aastat noorem preili Käthe Veltman pani abieluteate lehte ja asi tahe, skandaalikartlik rahvakirjanik anastatud. Kust õieti pärines maal kasvanud ja sõnakultuuri koolitatud A. H. Tammsaare filmikunsti armastus? Jälgis ta üksi kinos istudes rohkem ekraani või piidles tundmatuid paarikesi pimedates saalinurkades, meeliskledes valulikult, mis olnuks kui…

Kuigi võib aimata, et Helen Takkini „Elu ja armastuse“ Irmat turundatakse emantsipatsiooni lipukandjana, esindab ta klassikalist valge päästja filmitroopi. Film kannab läbinisti kodanlik-viktoriaanlikku seksuaalmoraali ja vastavat poliitilist programmi: valge naise koorem on mees päästa, kontrollida ja tsiviliseerida tema eeldatavat kiskjalikku seksuaalset aplust, olles ise a priori puhas ja tüüne. Irma enda erootilisi fantaasiaid, malbeid ja siivsaid, ühes stseenis küll markeeritakse, aga kirge pole kuskil – käib sotsiaalse „käsikirja“ mahalugemine, omandi- ja järelevalveõiguse etendamine. Naine on defineeritud kui seksuaalne pidur, mees kui gaas – milline „masina“ lõhkumine! – ja vastavalt on mehed süüdlased ja naised ohvrid, mitte olude ja suhete kaasloojad.

Kokkuvõttes on filmi-Irmast saanud šabloonne (neo)konservatiiv: painavalt klammerduv, monopoliseerimiskihus ja kontrolliv (ses mõttes filmi-Eediga paras paar). Kui Irma üldse on millegi ohver, siis omaenda kujutlusvõimetuse ohver. Ole oma kodukogukonnale külm ja kõrk, püüdle parimat partiid ja nõua kontrahti; kui mees sõna ei kuula, lõhu nõusid, paki kohvrid või võta (ohutus koguses) kärbsemürki! Seda ei saa talle ka ette heita, on see ju kogu „elutarkus ja ilmakunst“, mida Irma oma verinoore elu jooksul on näinud-kuulnud – ja ega muud naljalt näe või kuule ka pika elu jooksul. Pealegi – milleks fantaseerida ja eksperimenteerida, milleks õppida, kui edu tagab justnimelt käsikirja järgimine!?

Ei ole see Irma mingi patriarhaalse süsteemi hammasrataste vahele jäänud kannatajanna, täitsa hakkaja tüdruk on. No tõesti – võtame faktid kokku. Ärahellitatud popsiplika, kelle ainus varandus on kooli parim lõputunnistus ning „pehme ja ümarik“ välimus, tõuseb koolipingist, sõidab linna ja – on juba aastakese pärast rikas lesk. Filmi lõpu­stseenis, sõjast räsitud aastal 1945 toksib vuhvi löödud leskproua kallil kevadtööde ajal Eedi (või ikkagi Rudolfi?) talu õitsvas õunaaias paberile sentimentaalset romaani, sigaretipits hambus, samal ajal kui täditütar Lonni rahmeldab majapidamise ja lapsega. Siinkohal pöörab uurija Porfiri Petrovitš hauas teise külje ja pomiseb: „Kui mugav!“

Eedist on filmis tehtud tasakaalutu fanaatik. Pole ime, et säärasel noorte tüdrukute seas lööki pole. Romaani-Eedi oli hoopis luulelisem, aga ka arukam kuju: hoolitsev, ohverdav, visa, maalähedaselt mehine ja haavatav – ega sellisedki skoori. Et Eedi lunastajaks saab Lonni, tundub usutav: igat masti „mustalokiliste“ ja töödejuhatajatega sarved maha jooksnud Lonni elus ja südames on küpsenud õige hetk ja koht säärase sirgjoonelise mehe tarvis ning mingite eelarvamuste tõttu ei kavatse ta seda õnnevõimalust tuulde lasta. Irma on ebaküps tõusiklik plikaplõkats, ahne ja kitsi, temas pole „elutõsidust“ – mingu ja otsigu pealegi „iseennast“.

Olgu filmis kuidas on – ajastu- ja algteosetruudus, filmitööstuse eripärad jne –, aga miks isegi kõikenäinud kultuurikriitikud (ja terapeudid) ei leia tervete täiskasvanute normaalse armuelu analüüsimiseks muud mõõdupuud kui süütu-rikutud!? Miks on nii, et kui keskealine (või veel hullem – vana) mees või naine ihaldab noort naist või meest, siis on ta kiimane, tiirane, ahistav, ärakasutav, aga kui kedagi tahab noormees või neid, siis on see elujanu või lausa absoluutne armastus? Või kui keskealine (või vana) mees/naine otsib mitmiksuhet, siis on ta moraalselt laostunud, lausa kurjuse kehastus, aga kui noor, siis otsinguline, eelarvamusteta, progressiivne? Kuidas seletada, et pärast psühhoanalüüsi, antropoloogia ja bioloogia sajandit pole armuasjade vaatlemiseks ikka muid riistu kui viktoriaanlikud vasktorud!?

Antropoloog David Graeber ja arheoloog David Wengrow⁴ on näidanud, et inimliigile on läbi ajaloo olnud tunnuslik päratu poliitiline paindlikkus ja mängulisus. Nii kaugele kui teaduse silm minevikku ja anastamata rahvaste eluollu ulatub, paistab, et poliitilisi ja majanduslikke süsteeme on välja mõeldud ja katsetatud lausa ainsa põlvkonna jooksul ilma mingi välise sunnita, puhtast mängulustist: täna demokraatia, homme diktatuur –vahva! Võimumustrid on vaheldunud isegi hooajaliselt, näiteks talvel kamandab range patroon/matroon, suvel valitseb kõige rajum hipikommuun. Graeber-Wengrow leiavad, et hoopis asjakohasem kui küsimus ebavõrdsuse lätetest on küsimus, kuidas me praegu oleme nii kinni jäänud tardunud võimusuhetesse? Laias laastus on nende vastus, et see on koloniaal-konservatiivne reaktsioon põlisrahvaste Euroopa-kriitikale – viktoriaanlik kontrrevolutioon.

Filmi lõpustseenis ilmub (vanglast? sõjast?) räsitud Eedi taluõue. Naised jooksevad talle vastu, kuid seisatavad siis kõhklevalt. Kujutame ette, et tegu oleks telesarjaga, kus stsenaristid ikka eksperimenteerivad, arenevad või vahetuvad, nii et erinevalt „päriselu realismist“ tuleb ette üllatavaid pöördeid. Kas tegelased on õppimisvõimelised? Milline on ikkagi Irma ema ja Kalmu vanaperemehe lugu ja vahekord? Kas Irma ütleb lahti tõusikuülbusest oma sünnikogukonna ja hõimu suhtes? Kas Kalmul hakkab käärima sissejuurdunud traagiline kodanlik armukolmnurk? Või sünnib soe ja suuremeelne polü­amoorne pesa? Sõja lõpp ja meestepõud ikkagi – head kriisi ei tohi raisku lasta!

1 Maruline suguhimu on inimest ülejäänud loomadest eristav tunnus: kuna ükski loom maamunal ei „raiska“ elust nõnda palju aega seksimisele ja kinnismõttelisele seksi ümber jahmerdamisele kui inimloom, peab sel olema mingi mõte. Nii bioloogilised eripärad (lakkamatu jooksuaeg, ebapraktilised naiserinnad, harukordselt suured meessuguelundid jne) kui ka loodusrahvaste ja lähisugulasliikide nagu šimpanside ja eriti bonobote vaatlused osutavad, et miljoneid aastaid on nonde inimlaste tõhusaim riskide hajutamise, konfliktide vältimise ja järglastele vanemliku hoole tagamise strateegia olnud kõige eluks tarviliku, sealhulgas intiimsuse isetu ja helde jagamine. Alles äsja, vähem kui 10 000 aasta eest leiutatud põllumajandusliku elukorraldusega on hakanud maad võtma monogaamsed kitsendused, mille ellu rakendamisega päevselgelt pole ükski ühiskond toime tulnud. Vt nt C. Ryan, C. Jethá, Sex at Dawn. How We Mate, Why We Stray, and What It Means for Modern Relationships. 2020.

2 https://sirp.ee/s1-artiklid/film/oodates-tammsaare-naist/.

3 Kingitusmajandus ja nn ürgküllus (kui tahta kontimööda nagu toit, uni või seks, on kõike küll) on midagi inimliigi vaikeseadistuse taolist ning alaline ebapiisavus on tsivilisatsiooni äsja külvatud kunstmuru, mida tuleb tuima järjekindlusega pügada ja surkida – seda tõdemust võib antropoloogias pidada peavooluliseks hiljemalt 1970ndaist, kui ilmus Marshall Sahlinsi „Kiviaja majandus“ (1972). Kingitusmajanduse kontseptsioon oli antropoloogiakirjanduses tuntud juba A. H. Tammsaare aegadel, nii et on põnev küsimus, kuivõrd kirjanik vastavate debattidega kursis oli – tema huvi kaugete ja muistsete kultuuride vastu on igatahes üldteada, samuti pidi ta olema piisavusel rajanevat elutunnetust kogenud lapsepõlve maakeskkonnas.

4 David Graeber, David Wengrow, Kõigi asjade koidik. Postimehe kirjastus, 2023.