Linnutee igatsus

Tähistaeva nägemine peaks olema igaühe inimõigus. Linnastuval ja tehnoloogilisel ühiskonnal tuleb õppida sisselülituste kõrval ka välja lülituma.

ELO LIIV

Üha enam urbaniseeruv inimühiskond ei laula enam tähtedele ja lapsed ei arutle taevasse vaadates galaktika igavikulise suuruse üle. Linnade ja tootmisalade kuma on sulgenud öise vaate taevasse läbipaistmatu valgusmüüriga isegi sadade kilomeetrite kaugusel lõkke ääres istuja pea kohal. Pimedust on tähistaeva nägemiseks järjest raskem leida. Tähed ei aita meil enam navigeerida ning loomata jäävad hingejõudu andvad ühendussillad, kui oma kaugete või kaotatud lähedaste järgi igatsust tunneme. Linnutee samaaegselt kättesaamatu ja justkui käegakatsutav kaugus pole enam igaöine tasuta eneseabivahend.

Umbes 80% maailma elanikkonnast on kaotanud võimaluse tunnetada öise taeva maailmakõiksust ja ligi 70% eestlastest ei näe oma elukoha tõttu Linnuteed selle täies hiilguses. Rikutud on üht inimeseks olemise õigust ja vajadust, rääkimata kannatusest, mida tekitatakse ülejäänud elusloodusele. Me teeme ise valgust. Nii võimsat, et see kogu tähtede sära varjutab. Jah, ka valgus võib varjutada … Eriti see valgus, millega muudame maakera teiseks päikeseks. Külmaks päikeseks. Loodusest sõltumatuse nimel, loomuliku pimeduse ja kehvade, öise nägemise võimeta silmade kiuste loob inimene pidevas valgusvihus olevat elukeskkonda.

Sisse- ja väljalülitus on justkui jumaliku näpuviipe asendus kaasajal. Ja pigem ikka sisse kui välja. Valgusest on saanud olelusvõitluse tööriist: mida erksamalt valge, mida pimestavam kontrast, seda sensatsioonilisem, seda suurem on loodetava tarbija tähelepanu. Seal, kus on tähelepanu, liigub raha. Ellu jääb see, kes kõige rohkem silma torkab (sõna otseses mõttes) ning seeläbi jaksab ja oskab raha nõuda. Tugevama (ellu)jäävuse seadus on ilmselt elu paratamatus, kuni valgusvõimsuse tugevust ei asendata uue, tarka valgust määrava väärtusühikuga. Pimestame elektrivalgustuse oskamatu kasutamise ja loodust säästvate reeglite kehtestamiseta oma nägemisvõimet, määrates öise nägemise ulatuseks vaid iseenese/inimsootsiumi ninaesise.

Igal elushinge teol on jälg, tehismaterjalide kasutus jaotab selle kaheks: komposti- või prügiväärtusega tagajärjeks. Kasvava tendentsina väheneb inimeste tegude kompost ja suureneb lagunematu prügi, mida täiendab esmapilgul vähemtähtis, aga oma pideva kohaloluga lõpuks mastaapseid muudatusi ja frustratsiooni esile kutsuv tehislik heli- ning valgusmüra.

Mis on valgusmüra? See on nähtus, mille korral tehisvalgus satub sinna, kuhu pole ette nähtud. Valgusreostus tekib pideva müra tagajärjel, tähistades kunstliku valgustuse kahjulikke mõjusid. Nende mõjude hulka kuuluvad taevakuma, üleliigne häiriv valgustus, pimestav valgusräigus – kõik see, mis pisikesest kasuliku valguse alast üle paistab.

Tuntakse nii astronoomilist kui ökoloogilist valgusreostust: esimene on seotud taeva heledusega ja muudab võimatuks öötaeva nägemise, teine on aga maismaa või veekogude loomuliku valgus- ja pimedusharmoonia rikkuja. Valgusreostus (nagu iga teine saaste) on seotud energia ja loodusvarade raiskamisega, sellel on negatiivne mõju inimeste ja loomade tervisele ehk on kahjulik kogu maailma ökosüsteemile.

Tallinna tehnikaülikooli füüsika­instituudi aruanne ütleb¹, et lisaks taevaheleduse viiele loomulikule allikale (peegeldunud päikesevalgus Maalt ja Kuult ning planeetidevaheliselt tolmult, nõrk õhukuma atmosfääri kõrgemates kihtides, tähevalgus atmosfääris, taustavalgus lähematelt tähtedelt ja udukogudelt) suurendab taevaheledust kõige rohkem just kunstlik valgus. Välisvalgustite valgus, mis kiirgub otse taevasse või peegeldub maapinnalt, tekitab helendava taevafooni. See vähendab visuaalselt nähtavate taevatähtede arvu. Sama tehisvalgus on ka ökoloogilise valgusreostuse allikas: valgustatud hooned ja tornid, tänavavalgustus, laevatuled, turvavalgustus, sõidukite tuled ja isegi veealuste uurimislaevade tuled võivad ökosüsteeme erineval määral häirida. Näiteks võivad loomadel või lindudel tekkida orienteerumisprobleemid, mis põhjustavad nende ebatavalist käitumist.

1980. aastatel tekkis ülemaailmne musta öötaeva liikumine, mille eesmärk on teadvustada ühiskonnale valgusreostuse probleeme ja mõjutada seadusi, et valgusreostus väheneks. 22. aprill ehk Maa päev (Earth Day) võitleb puhta ja algupärase looduse nimel igasuguse reostusega, kaasa arvatud valgusreostusega. 2018. aastal pühendati valgusreostuse aktiivsele teadvustamisele terve nädal, kus oodati igaühe iseseisvat sekkumist ööpimeduse sisselülitamiseks. Lisaks on 16. mai kuulutatud ülemaailmseks Valguse päevaks (International Day of Light), et väärtustada kvaliteetset valgust ja selle rolli teaduses, kultuuris ja kunstis, hariduses ja säästvas arengus, meditsiinis, kommunikatsioonis jm.

Riigistruktuurid on tihti aeglased, suured valdkonnaülest koostööd nõudvad muudatused vajavad ühiskondlikku survet ja finantse. Kuni kohalikud omavalitsused jõuavad lõpuks vanad, ebaefektiivsed ja valgusräigust tekitavad valgustid eemaldada, suudaksime teadlike kodanikena väga palju ise ära teha. Nii nagu prügi sorteerimine aitab vähendada üleilmset prügistumist ja suunata omavalitsusi taaskasutusele on ka valgusmaailmas levinud soovitused, mis aitaksid Linnutee ja oma koduvaate hoida valgusrämpsust puhtana:

Vaadake üle kõik oma valgusallikad, eriti õues, ja vähendage naabruskonna reostamist oma valgustitega.

Vältige taeva valgustamist, valgus olgu suunatud ikka ja ainult fassaadile või maapinnal olevatele objektidele.

Vähendage valgustite valgustugevust ja -tihedust, et alandada energiatarbimist ja pimestamist.

Tugevam valgus ei loo turvalisemat keskkonda. Pargiteede ülevalgustamine on hoopis ohtlik, kuna eredam valgus tekitab suuremat kontrasti, loob tumedamaid varjualasid ja pimestab.

Mida eredam on valgus, seda kehvemaks muutub detailide eristusvõime: liiga eredalt valgustatud fassaadid jm pinnad kaotavad ruumilisuse ja nüansirikkuse.

Tugev valgus ei asenda head reklaamidisaini. Kui firma reklaam sisuga ei hiilga, siis pimestav valgus võib seda küll varjata, aga ei too kliente juurde.

Elagem teadlikult ja keeldugem osalemast valgusreostuses. Ärgem pekselgem ööliblikana vastu valgusreostuse läbitungimatut pinda. Sisselülitamise oskusest ei piisa, tuleb õppida ka välja lülitama, et tekiks vastandite rütm ja nendevahelised varjundid. Innovatsioon ja tehnoloogia võidusammud ei vii meid loodetud arenguteni enne, kui inimkond õpib oma loodut vastutustundlikult käsitlema, valgust õigeks seadma ja suunama nii, et taevane Linnutee oleks igaühe õigus.

 

* Valgusreostuse pikaajaliste muutuste uurimine Tallinnas ja valgusreostuse hetkeseisu määramine Eestis. Tallinna Tehnikaülikool, Keskkonnainvesteeringute Keskus, Tallinn 2012.