Puudutav ruum

KATRIN KOOV

Ulla-Maija Alaneni näitus „Kehamaastikud“ Eesti Arhitektuuri­muuseumi keldrisaalis kuni 7. VI. Helikujundus Mikki Noroila ja Maija Ruuskanen, muusika Maija Ruuskanen.

Mis häält teeb ruum? Aga kuidas see käe all tundub? Kuidas ruum lõhnab? Ja maitseb? Pole just tavapärased küsimused ruumi kohta, aga just sellised kerkivad üles, kui liikuda ringi arhitektuurimuuseumi keldris Ulla-Maija Alaneni näitusel „Kehamaastikud“. Kehalisus ja enamik tajusid peale nägemise on igapäevasel ruumi tajumisel surutud kusagile teadvustamata perifeeriasse. Me haarame peamise info ümbritsevast silmadega ja piirdume sellega. Siin on omad ajaloolised põhjused, millel pikemalt ei peatu. Ent sellise näituse missioon on tuua tagasi tugev kohalolutunne ruumis, millele aitab kaasa aistingute rikkalik maailm.

See näitus on samavõrd näitus Soolalao massiivsest keldrisaalist enesest kuivõrd kunstniku töödest, mis võlvsaaliga äärmiselt tundlikult suhtlevad. Emotsioonidele aitab kaasa helikujundus, mille on teinud selle ruumi jaoks helikunstnikud Maija Ruuskanen ja Mikki Noroila. Salvestamisel on helide tekitamiseks kasutatud traditsioonilisi akustilisi pille, rakendatud ruumi loomulikku akustikat ja seda arvuti abil töödeldud. Helid väljuvad ruumi kaheksast kanalist. Tulemuseks on sugestiivsed võnked, mis justkui ilmuvad maa seest ja tõstavad kohati lausa ihukarvad püsti – nii tugev on nende mõju.

Ulla-Maija Alanen on endine tantsija, kes on õppinud arhitektuuri, ent seejärel leidnud enese kunstimaailmas. Tema suhe ruumiga on tantsija ja kunstniku suhe, mis on hoopis vahetum ja julgem, samuti on tema kehalisuse võrdluse väljendid mahlakamad kui arhitektide distantseeritud kõnepruugis. Oma töödes tegeleb ta väga intiimse maailmaga – inimese keha uurimisega erinevates keskkondades ja piirolukordades. Valu on ülendatud iluks. Michelangelo on tõdenud: „Kes ei tunne inimkeha, ei suuda mõista ka arhitektuuri.“ Alanen läheb veelgi kaugemale ja käsitleb inimkeha ennast kui arhitektuuri, mida saab uurida näiteks röntgeniaparaadi all või kompuutertomograafis, ning keha pinda kui maastikku, mis sulab kokku veealuse maailmaga, saades loodusega üheks. Tulemuseks on puudutav ja meeleline ruumielamus.