Ruumi teevad inimesed

Viini arhitektuurifilmide festival, Tallinna linnahall ja Wonderlandi platvorm Euroopa arhitektidele

INGEL VAIKLA

Augusti keskpaigas toimus Viinis kolmandat aastat järjest arhitektuurifilmide festival „Arhitektuur. Film. Suvi“ („Architektur. Film. Sommer“). Sel aastal valiti festivalile linastuma ka „Majavalvur“, Eesti film Tallinna linnahallist ja seal töötavast valvurist Peetrist. Programmis linastuvate filmide autorid olid palutud oma tööd tutvustama ja osalema diskussioonis.

Elamiskõlblik linn ja hea avalik ruum

Viin on juba kuuendat aastat kõige elamiskõlblikum linn, valik on tehtud 230 linna hulgast. Kui 19. augustil kohale jõudsin, õhkasid kiviseinad veel kuumalainest, mis oli nädalaid Viini kimbutanud. Nüüd sadas tasast uduvihma nagu ühel tavalisel Eesti suvepäeval. Peagi hakkas silma väga hea ühistranspordi korraldus, rattateed, rohkelt parke ning inimsõbralik avalik ruum. Linna südames asuv muuseumikvartal on rajatud restaureeritud baroksetesse hobusetallidesse. Hoovis asuvad muuseumid, baarid, kohvikud ning lõputus koguses istumis- ja lamamispindu. Kvartali sisehoovis paikneb Kesk-Euroopa suurim nüüdisaegse kunsti muuseum MUMOK (Museum Moderner Kunst Stiftung Ludwig Wien). Liiklusmüra kvartalisse ei kosta ning hoovist on kujunenud linna tuntumaid kohtumispaiku. See avalik ruum on üks õnnestunumaid, mida kogenud olen.

Kvartali ühes väiksemas sisehoovis on end sisse seadnud ka Viini arhitektuurikeskus raamatupoe, kohviku ja näitusesaaliga. Seal, vabas õhus, peeti ka arhitektuurifilmide festivali. Igal õhtul sätiti üles hiiglaslik kinoekraan, projektor ning kohale toodi vanaaegne plaksumaisimasin. Festivali asukoht meenutas endist Tallinna katusekino. Kui Viru keskuse katus oli samuti justkui üks suure potentsiaaliga mittekoht, millele suvekuudeks eluvaim sisse puhuti, siis Viini arhitektuurikeskuse esine on vaid läbikäiguhoov. Hea asukoht ja tasuta linastused meelitasid festivaliõhtutel ligi ka juhuslikke möödakäijaid, mis omakorda aitas kaasa arhitektuuri valdkonna laiemale tutvustusele ja festival ei jäänud pelgalt kitsa ala spetsialistide siseringi asjaks.

Arhitektuur. Film. Suvi

Selle aasta festivali teema oli „Varjualused, majutus ja linnade teke“. Kuus õhtut järjest linastusid filmid alateemade all: „Visandilaualt edasimõeldud linn“, „Gentrifikatsioon“, „Varjualune“, „Ulualune kui tarbeese“, „Saabumine ja lahkumine“, „Minu hoone ja mina“. Nii joonistusid teravalt välja arhitektuuri aktuaalsed valupunktid filmimeediumi silme läbi. Programm oli kokku pandud sajast konkursile laekunud filmist ning tervikut iseloomustas julge ja kriitiline valik, mis varieerus poeetilisest fotofilmist täispikkade dokumentaalfilmideni. Valikust jäid välja pelgalt visuaalsele efektile, arhitektuurilisele vormile rõhuvad kollaažid ja staararhitektidele keskendatud oodid.

Ühe kõneainena tõusis festivalil esile äärelinnastumine. Mõne aasta tagune populaarne Lõuna-Ameerika slummide teema on vahetanud vaatenurka. Jälgiti peamiselt Aasia, kuid ka Hispaania, magalarajoonide arengut. Kriitika alla sattus masstootmine ja sellest tuleneva kodanliku eluviisi levik. Ei räägitud arvudest ega tehnilistest apsudest, pigem kasutati jälgiva dokumentalistika võtteid, lugusid iseloomustas futuristlik pildikeel ning irooniline, kohati humoorikas lähenemisnurk.

Programmis oli oma koht ka poeetilisel filmikunstil. Vaadeldi aega, kohta, kohamälu, mälestusi, jälgi ja generatsioone. Filmitehniliselt olid just need kõige põnevamad, sest julgelt oli segatud lavastatud ja dokumentaalkaadreid. Narratiiv toetus tõsielule (Portugali vanakraamiturult leitud kirjad) või kirjandusele (Italo Calvino „Nähtamatud linnad“). Näha sai ka videokunsti eksperimente anonüümsetest ruumidest, kus keskenduti pigem vormidele, fragmentidele, valguse ja varju mängule.

„Majavalvur“ oli üks vähestest filmidest, mis rääkis idaosas, raudse eesriide taga valminud hoonest. See põnev eriskummaline nõukogude arhitektuur ning hoone õnnetu olukord tekitas publikus palju küsimusi.

Huviorbiidis oli peamiselt üldine suhtumine nõukogude arhitektuuri, selle mitteväärtustamine, kehv ehituskvaliteet (eriti „mägedel“), linnahalli sulgemise põhjused ning hoone tulevikuperspektiiv. Mina, vabas Eestis sündinu, pakkusin publikule huvi eelkõige nõukogude aja järgse generatsiooni esindajana.

Pikemat arutelu tekitas linnahalli sulgemine ja selle tulevik. Tallinnas käinutele oli hoone tuttav. Tundub, et sellest on saanud linna oluline maamärk. Sügavalt mõjusid publikule arhiivikaadrite kõrvutamine tänapäevaste vaadetega.

Samal õhtul linastunud film „Barbicania“ (režissöörid Ila Bêka ja Louise Lemoine) käsitles samuti vanade hoonete teemat, kuid näitas vastupidist olukorda, kuidas sõjajärgne arhitektuur on läänes seniajani edukalt kasutuses.

Barbicani keskus ehitati kohe pärast Teist maailmasõda Londoni ühte enim kannatada saanud linnaossa. See on muutunud Euroopa suurimaks etenduskunstide keskuseks kontsertide, teatri- ja tantsuetenduste, filmilinastuste ja kunstinäituste, restoranide, raamatukogu ja korteritega.

Värvikad tegelased Bêka ja Lemoine näitasid, kuidas Barbicani keskuse töötajad, kasutajad ja elanikud tõid sellesse hiiglaslikku brutaalse arhitektuuriga hoonesse elu. Raske oli selle filmi ajal mitte mõelda meie linnahallile, mille potentsiaal olla samamoodi toimiv hoone on ju olemas.

Wonderlandi arhitektuuri­platvorm ja rändfestival

Viini arhitektuurifilmide festival on Wonderlandi arhitektuuriplatvormi / koostöövõrgustiku, Viini arhitektuurikeskuse ja muuseumikvartali koostööprojekt, mida veavad kuraatorid Karoline Mayer, Marlene Rutzendorfer ja Martina Theininger. Festival sai alguse 2013. aastal kureeritud vabaõhunäitusest ning selle raames aset leidnud filmide rändfestivali „Movies in Wonderland“ ehk „Filmid imedemaal“ raames.

„Filmid imedemaal“ on pidevalt asukohta muutev arhitektuurifilmide festival, mis kasutab filmide linastamiseks ebaharilikke kohti, näiteks maa-aluseid metroojaamu, hüljatud hooneid, tühje linnaosi ning võtab iga kord luubi alla just selle konkreetse paiga.

2013. aastal otsustasid disainerid Clemens Bauder ja Marlene Rutzendorfer näituse avada muuseumikvartali sisehoovis. Nad tõid sinna loomeala taaskasutatavast puidust valmistatud minigolfiväljaku, vihmaveebasseini, avaliku duširuumi ning vabaõhu filmifestivali, mille keskseteks teemadeks said arhitektuur ja linn.

Festivali saatis kohe edu ning koostöös Viini arhitektuurikeskusega arendati välja uus festivaliformaat „Arhitektuur, Film. Suvi“. Wonderlandi arhitektuuriplatvorm on Euroopa arhitektide, linnaplaneerijate, filmitegijate ja kunstnike võrgustik. Platvormi eesmärk on anda väikeettevõtetele ja noortele spetsialistidele võimalus rahvusvaheliselt tegutseda ja suhelda. Selle moodustasid 2002. aastal noored Austria arhitektid. Platvormi kaudu saavad noored osaleda sümpoosionidel, disaini- ja arhitektuuritöötubades ning pidada loenguid. Värskelt käivitatud Wonderlandi digitaalne platvorm lihtsustab koostöö argipäevatasandit. Loojatel on võimalus oma tööd üles laadida interaktiivsele veebilehele ning leida selle kaudu endale koostööpartner.

Festival „Arhitektuur. Film. Suvi“ jättis suurepärase mulje tugeva meeskonna, eksperimentaalse programmi ja julge kontseptsiooniga. Festivalist kujunes kuueks päevaks igaõhtune kohtumispaik filmi- ja arhitektuurihuvilistele üle terve linna ning filmitegijatele kõikjalt Euroopast. Jagati ideid, mis puudutasid arhitektuuri valupunkte ka väljaspool turvalist Viini.

Film on pika valmimisprotsessi tõttu reaalsusest alati sammu võrra maas. Ideest filmi linastumiseni võib minna aastaid. Nagu arhitektuuriski. Või nõuavad ehk mõlemad valdkonnad oskust ette näha tulevikku ja ennustada saabuvaid probleeme? Üks on selge: arhitektuur võlgneb oma kuvandi ja populaarsuse fotograafia ja filmi levikule. Ehk tasub ka Eestis sellele žanrile rohkem tähelepanu pöörata?

---

Kommentaar

Marlene Rutzendorfer, stsenograaf ja arhitekt, festivali „Arhitektuur. Film. Suvi“ kuraator: Festivali „Arhitektuur. Film. Suvi“ tõstab rahvusvaheliste arhitektuurifilmi festivalide seas esile ebaharilik asukoht. Avalikus ruumis toimuvad linastused toovad kokku kirju publiku alates filmihuvilistest ja arhitektidest kuni juhuslike möödakäijate ning naabriteni. Nii tekib soodne pinnas elavaks diskussiooniks ekspertide, filmitegijate ja laiema publiku vahel.

Festival on keskendatud ehitatud keskkonna ja selle kasutaja vahelistele suhetele, maadeldakse nii sotsiaal- kui ka disainiküsimustega. Kus ja millal peame tõdema, et arhitektuur ja linnaplaneerimine on läbi kukkunud, millistest näidetest saame õppida, kuidas avada arhitektuuri valdkond ka laiemale publikule?

Selleaastane programm pandi kokku visuaalesseedest, lühi- ja dokumentaalfilmidest teemal „Varjualused, majutus ja linnade teke“. Festival tõi kokku 20 filmitegijat, kes peale oma loomingu esitlemise osalesid ka avalikel aruteludel festivali publikuga. Kuue filmiõhtu jooksul käis arhitektuurikeskuse hoovis 1400 külastajat. Programm oli üles ehitatud mitmekihiliselt, käsitleti teemasid alates laiahaardeliste planeeringute mõjudest tõrjutud kogukondadeni välja.

Claus Drexel küsis oma filmis „Maailma servas“ („Au bord du monde“), mida tähendab peavarju otsimine ja leidmine. Selle õhtu filmid juhtisid meid juurdlema elukeskkonna ja kogukonna suhete üle: mida tähendab „elamuehitus“, kuidas ühiste pingutustega linna kujundada ning kuidas saavad linnakodanikud planeerimises kaasa rääkida.

Gentrifikatsioon on aastakümneid tagasi New Yorgist alanud ja seejärel Euroopa linnadesse levinud nähtus. Filmid „Doominoefekt“ („The Domino Effect“, režissöörid Megan Sperry, Daniel Phelps, Brian Pau) ja „Tonita’s“ (režissöörid Beyza Boyacioglu ja Sebastian Diaz) annavad ülevaate USAs Williamsburgis, Brooklinis tegutsevatest kogukondadest, võimalustest gentrifikatsiooni probleemidega toime tulla.

Saksa režissöör Gereon Wetzel keskendub oma filmis „Kõigi maja“ („Casas para todos“) Hispaania kinnisvarabuumi varjus tehtud planeerimis- ning investeerimisvigade mõjule, mille tagajärjeks on nii värskelt valminud asumite tühjaksjäämine kui ka sundväljatõstmised, -müügid jms.

„Ülejäänud“ („O que resta“, režissöör Jola Wieczorek) ja „Grande Hotel“ (režissöör Lotte Stoops) tegelevad hoonete aja jälgedega, mille on jätnud omaaegsed kasutajad ja ajaloosündmused, nagu koloniseerimine, sõda ja ühiskonna sotsiaalsed muutused. Need isiklikud lood tuuakse vaatajani kirjade, mälestuste ja esemete abil Lissabonist Beirast ja Mosambiigist.

Meie festivali viimane õhtu oli pühendatud inimese ja hoone erilisele suhtele. Õhtu juhtlause alla „Minu hoone ja mina“ koondusid kaks väga erakordset filmi, intiimset portreelugu.

Nii Ingel Vaikla „Majavalvur“ kui ka Louise Lemoine’i ja Ila Bêka „Barbicania“ esitlevad kaht silmapaistvat hoonet – Tallinna linnahalli (arhitektid Raine Karp ja Riina Altmäe) ja Londoni Barbicani keskust (arhitektuuribüroo Chamberlin, Powell ja Bon looming). Selmet keskenduda nende kahe tähendusliku teose tehnilistele ja arhitektuurilistele aspektidele, puhusid filmitegijad kasutajate kaudu majadele elu sisse. Isiklike lugudega lõid režissöörid atmosfääri, mis näitab, kuidas me ise kujundame hooneid, kuidas hooned kujundavad meid ning kuidas ühe maja identiteet on konstrueeritud mõlemapoolselt.

Majavalvur Peeter (Ingel Vaikla filmist „Majavalvur“) meenutab oma jutustustes maja kirevat ajalugu ning endist hiilgeaega. Film annab vaatajale võimaluse elada kaasa Peetri tundlikule ja õrnale suhtele selle hääbuva kolossiga aga tunnistada ka linlaste sooja suhet Tallinna kaldapealse avaliku ruumiga.

Filmile „Barbicania“ lisavad rohkelt värvi Barbicani keskuses resideerivad inimesed: hiiglaslik brutaalne sõja järel ehitatud kompleks sisaldab elamispindu ja kultuurikeskust Londoni südames.

Viini arhitektuurikeskuse sisehoovis linastunud filmid tekitasid publiku ja autorite vahel elava arutelu, tutvustasid arhitektuuri ning tõid kokku loomingulised inimesed üle kogu Euroopa. Järgmise festivali arhitektuurifilmide võistlus kuulutatakse välja 2016. aasta alguses.

Tõlkinud Ingel Vaikla