Sissejuhatus Physicumi

Tartu ülikooli füüsika instituudi uus hoone on tugeva iseloomuga.

Tiiu Parbus

Tartu ülikooli füüsikahoone Physicum. Autorid Kadarik Tüür Arhitektid, Villem Tomiste (Stuudio Tallinn), Reedik Poopuu, Katerina Veerde,

Katrin Kapanen, Tanel Trepp,

Maiu Hirtentreu, Margit Soome ja Kaarel Käärman.

Sisearhitektid Kadri Tamme,

Liis Mägi ja Eeva Masso.

Konstruktor Tari, Pikoprojekt,

ehitaja Astlanda Ehitus.

Hoone pindala 12 700 m², valminud 2014. aastal.

Tartu Maarjamõisa piirkonda on tekkimas tehnoloogialinnak, kõrge­taseme­line õppe- ja teadustöö keskus. Uusim lisandus on 2014. aasta augustis avatud Tartu ülikooli füüsika instituudi hoone Physicum.

2009. aastal võitis TÜ füüsika instituudi uue hoone arhitektuurivõistluse töö „Admiral“. Peale nime on projektis muutunud nii mõndagi: teistsugune on ruumiprogramm ja välisilme, maja ise asub Riia tänava asemel Maarjamõisas, juurdeehitusest on saanud eraldi hoone. Võistlustööd meenutab vaid nelja eri kõrgusega hoonemahu koondumine keskse siseõue ümber. Kuigi muudatusi on praktilistel põhjustel tehtud palju, ei ole need arhitektuuriterviku seisukohalt ühepoolsed kompromissid, sest projekti teisendamisel on arvestatud uue asukoha spetsiifikaga.

Ott Kadariku ja Mihkel Tüüri büroo loodud Physicumi märkab kaugelt: arhitektuurikeel on selge, tugeva iseloomuga, kuid arvestatud on ka hoonetega selle kõrval. Füüsika instituudi fassaadi roostekarva toon tuleneb betooni rauasulfaadiga töötlemisest ning mõjub efektselt nii päikselisel päeval sinise taeva taustal kui ka tuhmsombuse ilmaga ning harmoneerub lähikonna punase tellisvoodriga kaetud Tartu tervishoiu kõrgkooliga (Kavakava, 2011).

Physicumi akende rütm on täpne ja kordub sümmeetriliselt, tasakaalu hoidmiseks on jätkatud aknakohtade markeeringu sammu seal, kus avaust tegelikult vaja pole. Võiduprojekti järgi pidi üle hoone fassaadi ulatuma žalusii (akna välisküljele paigaldatud ribide konstruktsioon), kuid Physicumil on fassaadi elavdavaks elemendiks akende brise-soleil, XX sajandil Le Corbusier’ propageerimisel populaarsust kogunud päikese eest kaitsev varikate. Vormilt loovad Physicumile lisatud päikesevarjud sideme Brasiilia tervishoiu- ja haridusministeeriumi (Palácio Gustavo Capanema) fassaadiga. Hoone ilmes tooni andev akende range rütm kõneleb autoriteedist, mis omakorda viib mõtted 1930. aastate arhitektuurile. Siinkohal ei ole küll tegu arhitektide poliitiliselt laetud väljaütlemisega, vaid ülikooli ja teaduskeskuse austusväärse ühiskondliku positsiooni rõhutamisega.

Hoone lõunakülg on Physicumi avalikkusele mõeldud osa ning sealt juhatab majja massiivne, fassaadist eenduv ja läbi kahe korruse lõikav sissekäik. Oma vormiga viitab see XX sajandi esimese poole arhitektuuris levinud motiivile, Vana-Egiptuse püloonist inspireeritud sissekäigule, mille analoogiat võib näha nt Gunnar Asplundi loodud Stockholmi raamatukogu või Eestis Alar Kotli ja Erika Nõva projekteeritud praeguse Tallinna ülikooli peahoone juures.

Physicumi fuajees, samuti mujalgi maja sisekujunduses, on kasutatud valgete pindade taustal betooni ja puidu iseloomuga kooskõlas halle ja pruune toone. Mõnes kohas on toodud siselahendusse hoone välisilmet kujundav roostekarva värvivarjund. Fuajeest on tahetud teha rahuliku õhustikuga igapäevast ruumi ning tühjas majas on see eesmärk täidetud. Hooneid projekteeritakse aga inimestele ju aktiivseks kasutuseks, kuid kui tihti on nt arhitektuurifotol näha ruumi aktiivseid tarbijaid? Renderdustele on ehk mõni illustratiivne inimene lisatud ja planeeringus-kujunduses arvestatud optimaalse kasutajate arvuga, kuid alati ei vasta kalkulatsioon tegelikkusele. Physicumi sissepääsu- ja puhkeala vaadeldes tundubki, et aktiivsel koolipäeval pole inimvoogudel seal liikuda kõige mugavam, pigem on ruum kitsas ja ahistav.

Arhitektuur elab ning ajapikku võtab hoone kasutaja näo. Kogu Physicumis on märgata praktilisi, kuid sisekujundusega vormiliselt vastuolus siniseid pinke, mis on instituudi senistest hoonetest kaasa toodud. Kuigi arhitektuurilises üldpildis mõjuvad pingid eklektiliselt, juhivad nad tähelepanu sellele, et kasutajate harjumused kujundavad hoonet paratamatult – praktiline meel asendab arhitektide-sisekujundajate kunstilised finessid.

TÜ füüsika instituudi uues hoones on ühe katuse alla koondatud nii õppetöö kui aktiivne teadusloome. Lõunapoolses hoonemahus asuvad konverentsiruumid, teadusteater, õppeklassid ja auditooriumid. Physicumi ruumiprogrammi kärped ilmnevad õppe- ja teadustöö koordineerimisel. Kuna hoone ehitamisel tuli palju optimeerida, seisab instituut oma suures majas juba mõningase ruumiprobleemi ees: auditooriumid on enamasti loenguteks reserveeritud ja on keeruline pidada õppetööga paralleelselt suuri konverentse. Instituudi juhi Jaak Kikka sõnul olid hoone projekteerimise vältel arhitektid-sisekujundajad ja instituudi esindajad pidevas dialoogis ning kompromisse tehti mõlemalt poolt. Nii näiteks asendati kabinettide koridoripoolne selge klaas maheda mattklaasiga. Kuigi muudatus on vähendanud loomuliku valguse intensiivsust koridoris, võib öelda, et sisekujunduslik tervik pole kannatada saanud. Esteetiliselt sulandub mattklaas puidust pinna ja betooni sametja olemusega. Olulisem on aga psühholoogiliselt meeldivam keskkond personalile, sest mattklaas pakub rohkem privaatsust ja nii on arvestatud inimeste vajadusega isikliku ruumi järele.

Tipptasemel varustatud laborite ning teadlaste kabinettide akendest avaneb vaade puhkealaks kohandatud sisehoovi. Kõrgete seinte ja aknariviga ääristatud siseõu tunduks ilmselt klaustrofoobiline, kui hoonemahtude omavaheline kaugus ning hoone korpusi ühendavad galeriid ei jätaks puhke­alale hingamisruumi. Geomeetriliste pinkide ning kandiliste murulappide jaotus jätkab hoone akadeemilist joont, rahustava haljastuselemendina on näha läbi halli killustiku võrsuvat rohelist muru. Kohatute või isegi nukratena mõjuvad sisehoovi paigaldatud vedela heeliumi ning vedela lämmastiku konteinerid, mis on ühemõtteliselt halliks võõbatud. Need (õppe)tööks vajalikud mahutid ei torkaks esmapilgul silmagi, kui viimistlus sarnaneks Physicumi fassaadi maalilis-tehnitsistliku natuuriga ning kamuflaaživõimalust oleks otsitud pigem nende hoone valdavasse koloriiti sulandumise vormis.

Kirjeldatud puudustest hoolimata võib Physicumi pidada õnnestunud ajakohaseks kõrgkoolihooneks ja võrrelda seda TÜ Narva kolledži (Kavakava, 2012) või Balti filmi- ja meediakooli majaga Nova (Salto, 2012). Erialast lähtuvate funktsioonidega arvestamine ei ole teinud hoonest sissepoole pööratud kehandit (nagu on kõrvalhoone Chemicum, Uko Künnap, 2009) ega pelgalt efektsele vormile loodud arhitektooni.