Tallinna Linnahalli hiilgus ja viletsus

Piret Lindpere

Meenutushetki linnahalli eluloost, mis pole olnud kõige õnnelikum. 1974. Oktoobris võetakse vastu otsus viia 1980. aasta Moskva olümpiamängude purjeregatt läbi Tallinnas. See tingib vajaduse määrata kiiresti kindlaks kesklinna tulevad ehitised, s.t koostada Tallinna kesklinna detailplaneerimise projekt. 1975. Kinnitatud planeering näeb ette Mere puiestee äärsete vanade tööstushoonete lammutamise ning Viru hotelli esifassaadi laiuse sirge jalakäijate bulvari loomise mere suunas. Puiestee lõppu on kavandatud suurehitis, selle lähtekohaks on Moskva käsk: igas linnas peab olema 6000 kohaga spordihall (1984. aastal loobutakse uue keskosa planeeringuga seose loomisest linnakeskuse ja mere vahel; leitakse, et Mere puiestee hoonestus on säilitamist väärt). Linnahalli ümbrusse planeeritakse nn merepark. RPIs Eesti Tööstusprojekt alustatakse V. I. Lenini nimeline Tallinna Kultuuri- ja Spordipalee projekteerimist (arhitektid Raine Karp ja Riina Altmäe, sisekujundajad Ülo Sirp ja Mariann Hakk). Elektrijaamast ida poole jääv ranna-ala puhastatase ajutistest ehitistest. Projekteerimine ja ehitus – komsomoli löökehitusena – kulgevad osaliselt paralleelselt. 1980. Valmib linnahall, kus saab tööd 540 inimest. Saalis on 6000 plastmassistet, mis vahetatakse välja 4200 pehme tooli vastu. Esimene  üritus siin on ENSV 40. aastapäeva tähistamine. 1981. Valmib estakaadi alla rajatud 3000 vaatajakohaga jäähall. Seal hakatakse korraldama hokimatše, moedemonstratsioone, spordiüritusi ja rock-kontserte, sellest saab harrastusuisutajate meeliskoht.

1983. Linnahall pälvib Rahvusvahelise Arhitektide Liidu biennaalil „Interarch” grand prix’.

1984. Linnahallile antakse NSVLi riiklik preemia.

1985. Kontserdisaali tarvis valmib Enn Põldroosi kujundatud eesriie „Inimeste elu”; mõõtudega 10 x 50 m² ja 1,5 tonni kaaluvat eesriiet peetakse maailma suurimaks gobelääniks.

1988.  Hoone nimetatakse V. I. Lenini nimeliseks Tallinna Linnahalliks.

1991. Hoone ametlikuks nimetuseks saab Tallinna Linnahall.

1994. Linnahalli saali aastaringne täitumus on 50%, mis annab tunnistust sellest, et see on Tallinna jaoks liiga suur.

1995. Linnahalli merepoolsesse ossa rajatakse tiiburlaevade terminal. R. Karbiga kooskõlastatult peetakse plaani jäähallipealsele paraadterrassile ehitada peale katus, et saada juurde 10 000 m² äripinda. Läbirääkimised käivad võimalike välisinvestoritega Saksamaalt, nood teatavad paraku, et siia pole mõtet raha paigutada.

1996. Linnahall loobub vaid kultuuriürituste korraldaja uhkest rollist: peale nende, kes linnahalli juba leidnud lubatakse hoonesse kõikvõimalikud laadad, Jehoova tunnistajad jms.

1997. Linnahall on hädas rendivõlglastega. Markantseim on seik, kui direktor Ago Kalde otsustab saada lahti pikaaegsest suurvõlglasest Trio LSList. Ühel hetkel on kokkuleppe protokollil võlgniku kohustusi puudutavad read lilla pastakaga maha tõmmatud ja protokolli lõpus Trio LSLi juhatuse liikme Rein Langi käsitsi kirjutatud rida: „… pooltel ei ole teineteise suhtes mingeid materiaalseid pretensioone”. Linnahalli direktor annab võltsingujuhtumi kohtusse. Saaga lõpeb siis, kui linnas tuleb võimule Reformierakond ning linnahalli uus nõukogu kohustab linnahalli juhtkonda lõpetama kohtuskäimise. Ühtlasi teeb uus nõukogu direktor Ago Kaldele ettepaneku lahkuda ametist omal soovil.

Vastavalt muinsuskaitse ja DoCoMoMo moodustatud komisjoni ettepanekule tunnistatakse Tallinna linnahall  kultuuriministri määrusega arhitektuurimälestiseks. Esmakordselt räägitakse linnahalli müümisest erakätesse.

Augustis registreeritakse munitsipaalettevõte ümber aktsiaseltsiks, mille ainuomanik on linn.

1998. Linnahall vajab remonti: jäähalli katus laseb läbi, istmed on saanud kannatada nii läbijooksu kui vandaalide tõttu; valgus- ja tehnikapark, jäähalli jahutusseadmed ning 120 km torustikku vajavad kiiresti uuendamist. Linnahalli lava püsib endiselt ajutistel puittaladel ja päästeamet teeb linnahalli juhtidele pidevaid ettekirjutusi. Isemajandav linnahall töötab veel väikese kasumiga, kuid piletirahast maja remontida ei ole võimalik. Investeeringut linnalt ei tule. Üle poole rendipindadest on kasutamata. Abilinnapea Peeter Kreitzberg ütleb, et linnahall juba ehitusena on äärmiselt ebaõnnestunud ja linna seisukohast pole sellel ka kontserdipaigana mõtet.

Linnahallile tellitakse ekspertiis Lemminkäinen Eesti ASilt, kes leiab, et üks võimalus hoone taaselustamiseks on sinna Tallinna sadamaga konkureeriva reisiterminali ehitamine. . „Katus tuleb kindlasti lammutada, tohutud kasutuseta fuajeed peab ära kaotama – alles siis saab ehitada näiteks tax-free poed ja tollid,” kirjeldas maja võimalusi Lemminäinen AS juht.

Linnahalli vastu tunneb huvi Rootsi äriühing Österled (firma, kes tegeles Rootsi valitsuse majandusarengu- ja muinsuskaitseprogrammi raames Tallinnas Kadrioru lossi, Rootsi Mihkli kiriku ja Kalamaja ühe puitelamu taastamisega).

1999. Linnahalli katusele rajatakse helikopterite maandumisplats ja Copterline’i terminal (ETP Grupp, arh Peep Urb). Seoses kopteri maandumisväljaku rajamisega kaetakse 54 x 42 m² terrassiga osaliselt kinni hoonetiibadevaheline purskkaevudega kompressorite jahutusvee bassein. Sellega lõigatakse läbi pääs treppide kaudu mereni. Suletakse ka merepoolne kohvik.

Tänu linna paarimiljonilisele toetusele tehakse kontserdisaali ossa uued tualettruumid (meenutuseks: algsed tualetid  meenutasid Venemaa raudteejaamade omi). Liiguvad erinevad arendamismõtted: rajada katusele tuuletõketega tenniseväljakud, ehitada ümber suur saal selliselt, et seal saab korraldada seisukohtadega noortekontserte (see on aeg, mil ööklubid on võtnud kontserdikorraldaja rolli suuresti endale), kõne all on lava suurendamine sellistesse mõõtudesse, et seal saaks mängida näiteks korvpalli.

Linna kultuuriamet toetab linnahalli direktori seisukohta, et linnahall peab jääma linnale ja selle peab kujundama mitme kasutusvõimalusega kohaks ning äärmisel juhul võib maha müüa merepoolse (jahutusbasseinide) osa, kuna majja plaanitakse uut tehnoloogiat. Müügist saadava rahaga plaanitakse remontida ülejäänut maja.

Tallinna Tehnikaülikool teostab Österledi tellimusel uuringu, millest selgub, et linnahalli põhikonstruktsioonid on tugevad ning neid saab rakendada ümberehitusel.

Österled tellib arhitektuursed ideekavandid Rootsi arhitektuuribüroodelt Wingård Sandell Sandberg ja Arkitektbyrån AB. Eesmärk on laiendada linnahalli funktsioone ning tagada selle majanduslik toimivus. Tehakse ettepanek luua ruumid ühele rahvusvahelisele teadus- või õppeasutusele, nii et maja saaks kasutada ka konverentsikeskuse ja kontserdipaigana. Idee aluseks on Eesti lähenemine Euroopa Liidule ning fakt, et seni on pea kõik vastsed liikmesriigid taotlenud endale mõnd ELi institutsiooni.

2000. Linnahallis asub muusikariistade pood, laste spordikool, judoklubi Condor, keeglisaal, Lindaliini ASi tiiburlaevade terminal,  Copterline´i helikopterite maandumisplats, Frens Cateringi keskköögid, Tallinna Linnaarhiivi laod, Matrixi helistuudio, tollimaaklerfirmad, kontserdikorraldusfirmad, autoremonditöökoda, autoaudio- ja signalisatsioonifirma, linnahalli administratsioon jt. Saalis tehakse aasta jooksul umbes 80 üritust.

Jäähall on 85 protsendi ulatuses hõivatud – see on spordirajatise kohta hea tulemus.

Aprillis teatab linnapea Jüri Mõis, et linnahall tuleb sulgeda niipea, kui saab valmis Saku suurhall. Linnahalli nõukogu esinaine Liisa Pakosta väidab, et tegemist on siiski vaid kuulujutuga, nagu sooviks linnavalitsus linnahalli sulgemisega rajada teed valmivale Saku suurhallile. Samas nendib ta: „Kuna aga tegemist on rajatisega, mis loodi masside ideoloogiliseks puhastamiseks, siis pole linnavalitsus põhjendamatult jäik selle kasutusele andmisel äriprojektina.”

Mais valitakse linnahalli uueks direktoriks 29-aastane Taave Vahermägi, kes perfektselt inglise ja rootsi keelt valdava inimesena on sobiv juht asju ajama Österlediga (2002. aastal, kui see projekt oli liiva jooksnud, lahkub Vahermägi juhi kohalt ja suundub EASi esindajaks Stockholmi. Sellest ajast tänaseni on linnahalli direktor Tõnu Prööm).

Maikuus sõlmitakse koostöölepe Österlediga projekti „Forum Tallinn” käivitamiseks. Projekti eesmärk on ELi raha kaasabil (sellekohased läbirääkimised olid toimunud) luua seitsme aasta jooksul linnahallist rahvusvaheline keskkonnainstituut, konverentsikeskus ning teaduspark. Ruume ja ala konverentsikeskuse ümber plaanitakse kasutada  äritegevuseks. Kontserdisaal plaanitakse jaotada teisaldavate vaheseintega sektoriteks, samuti on mõte ehitatada juurde kümmekond vajalikku seminariruumi. Ehitustööde algus plaanitakse 2003. aasta sügiseks.

Tallinna linn ja Rootsi SA Österled sõlmivad mais lepingu, millega linn kohustub tegema kõik vajalikud toimingud linnahallialuse maa omandiküsimuse lahendamiseks.

2001. Linnahalli juhtkonna ja linna vahel tekib ebakõla. Abilinnapea Rein Lang teatab, et ei näe võimalust „Forum Tallinna” miljardiprojekti realiseerida kuna kava on perspektiivitu, pole linnale kasulik ega õiguspärane. Linnahalli juhtkond (nõukogu esimees Ignar Fjuk ja Taave Vahermägi) leiavad, et linn peab defineerima, kuidas projektiga edasi minna. Nad väidavad, et linnahalli arenguks pakutavaid lahendusi pole piisava põhjalikkusega arutatud selleks, et langetada otsuseid projekti jätkamise, pidurdamise või lõpetamise osas.

Augustis võtab Tallinna linn linnahalli aluse maa munitsipaliseerimiseks linnahalli hoone enda valdusesse, vähendades selleks Tallinna Linnahalli ASi aktsiakapitali 40 miljonilt kroonilt 400 000 kroonile. Linnahalli hoone antakse vallasasjana üle linnale. Linnahalli ASist saab vaid linnahallis toimuvat tegevust korraldav haldusettevõte.

Sügisel valmib 10 000 kohaga Saku suurhall. Linn ja riik annavad suurhalli ehituseks võrdse summa, lisaks nõustub valitsus garanteerima laenu; puudujääva raha annavad olümpiakomitee, spordi keskliit, korvpalliföderatsioon ja loomulikult peatöövõtja Lemminkäinen Eesti AS – seesama firma, kes kuulutas kolme aasta eest oma ekspertiisiga linnahalli kultuuri- ja spordiasutusena perspektiivituks (tänaseks on Saku suurhalli ehitis sisuliselt pankrotis, aastatega kogunenud kahjum ulatub juba 5 miljoni euroni).

2002. Österled esitab oma skeemi linnale. Sellega on ette nähtud linnahalli arendusala jagamine viieks eraldi krundiks, millest keskmine osa jääks linnale ja ülejäänud müüdaks arendajatele, kelle kaasabil rahastataks konverentsiosa väljaehitamist. See lahendus võimaldaks rakendada ka tervikliku arhitektuurilahenduse kogu alal – linna arengu seisukohalt unikaalne võimalus. Linnavalitsus lükkab ettepaneku tagasi ja katkestab „Forum Tallinna” projekti, sihtasutust ei moodustata ja Österledi poolt tehtud kulutused kirjutatakse korstnasse (Tallinna linn seeläbi rahaliselt ei kannata).

Märtsis sõnastatakse linnahalli alternatiivid: leida linnahallile ostja praegusel kujul, kompleks kümnete miljonite kroonide eest lammutada ja müüa krunt või hakata halli linna poolt selle edasiseks kasutamiseks doteerima. Vahermägi pooldab Österledi varianti (nelja krundi müügist finantseeritakse igakuise reaalkoormatise kaudu viiendat osa ehk saali renoveerimist).

Augustis esitab abilinnapea Rein Lang taotluse kustutada linnahall mälestiste nimekirjast.

Kultuuriväärtuste Amet tellib DoCoMoMolt ekspertiishinnangu linnahalli kui mälestise tunnuste säilimise kohta. Analüüs tõestab, et linnahall kui Eesti XX sajandi arhitektuuri väljapaistev esindaja väärib kontseptsioonipõhist säilitamist: kaitsta saab ja tuleb tunnuseid, mille alusel objekt on lülitatud arhitektuurimälestiste nimekirja..

Detsembris teostab linnahalli tehnilise seisundi uuringu Tallinna Tehnikaülikooli professor Karl Õiger, kelle hinnangul ei ole ehituskonstruktsioonid kahjustunud.

Ignar Fjuk avaldab arvamuse, et linnahalli lammutamine oleks vandalism ja barbaarsus ja teeb ettepaneku korraldada linnahalli ja selle ümbruse arendamiseks kutsutud osalejatega arhitektuurikonkurss, läbi mille linn saaks defineerida erakapitalile seatavad piirangud. Sellele  järgneks detailplaneeringu koostamine ja seejärel suur, rahvusvaheline arhitektuurikonkurss.

Detsembris alustatakse maataotlust (ikka selleks, et kinnisasja müügist rohkem raha saada), koos linnahalli hoonega planeeritakse müüki panna üle nelja hektari maad  umbes 200 miljoni kroonise alghinnaga. Linnahallis nähakse linnaeelarve suurima müügitulu allikat.

2003. Aprillis teatab abilinnapea Toomas Vitsut, et müügikomisjon taotleb endiselt linnahalli väljaarvamist mälestiste nimekirjast selleks, et võimalik investor võiks suurehitise asemel rajada midagi talle sobivamat. „Ta võib selle kasvõi tükkideks võtta ja mujale ümber kolida või vajadusel lammutada … juttu on olnud näiteks tivolist koos kõikvõimalike meelelahutuskohtade ja hotellidega,”seletab Vitsut (kindlasti meeldinuks linnale ka  Nord Projekti poolt koostatud detailplaneering, mis nägi linnahalli vahetus läheduses ette ringikujulise elumaja hubase sadamaga, kus iga korteriomanik saaks oma jahi või kaatriga treppi sõita). Vitsuti seisukoht on kindel: kui linnahall segab maatüki mahamüümist, siis tuleb kindlasti taotleda luba hoone lammutamiseks. Paraku seisab plaanil risti jalus linnahalli kaitsealune staatus, mille võib lõpetada vaid kultuuriminister muinsuskaitse nõukogu ettepanekul.

Juunis teeb Tallinna linnavolikogu otsuse, mille kohaselt lähevad Tallinna linnahall ja sellega piirnevad kinnistud müüki 150 miljoni krooniga. „Tundub, et linn loodab pääseda arendaja vastutusest linnahalli lihtsalt maha müües”, nendib linnahalli juht Vahermägi.

Mais lõpeb linnahalli taaselustamise arhitektuurikonkurss, millest võtavad osa arhitektuuribürood Kosmos, Coo Arhitektid ja Rein Murula AB (lisaks tellitakse hiljem ka Raine Karbilt eskiislahendus). Kõigis esitatud projektides linnahall esitatud konverentsikeskusena, lisatud selle ümber ärisid, hotelle või elumaju ning tõestatud, et linnahalli on võimalik edukalt arendada ka seda lammutamata.

Oktoobris korraldab linnahalli müügiga tegelev Tallinna elamumajandusameti komisjon esimese pakkumise, ei laeku aga ühtegi ostusoovi. Pakkumisi tehakse kokku tervelt kolm, kõik tulemusteta.

Detsembris teatab OÜ Manutent väljaspool müügipakkumist, et on valmis linnahalli ala ära ostma 150 miljoni krooni eest, kui linn maksab kinni muinsuskaitsealuse halli kontserdisaali renoveerimise ja majandamise. Linnahallist vabale maale kerkiks nende plaani järgi elamukvartal, kuid linlastele lubatakse säilitada ligipääs merele. Manutent lubab linnahalli piirkonnast 2010. aastaks kujundada 1–1,5 miljardi krooni eest turistimagnetina mõjuva linnavärava.

2004. Manutent teatab, et nende plaan A näeb ette ikkagi linnahalli lammutamise. Linn on sellega  nõus viidates tellitud LHV majandusanalüüsile, kus on kirjas: „Majanduslikust aspektist vaadatuna on keeruline leida põhjendust linnahalli renoveerimiseks. Investeeringute tagasi teenimine on ebareaalne.”. Manutent tellib Taani arhitektuuribüroolt nägemuse piirkonna arendamiseks eksklusiivseks elamurajooniks. Jaanuari lõpus tutvustatakse linnavalitsusele ASi Amhold koostatud ehitustehnilist ekspertiisi, kus väidetakse, et linnahall on projekteerimis- ja ehitusvigade ning hooldamatuse tõttu avariiohtlikus seisus ning kontserdihoone rekonstrueerimine maksab ligi 450 miljonit krooni.

Tehnikaülikooli professor Karl Õiger kahtleb selles, tema sõnul saaks terve halli korda 100–150 miljoni krooni eest. „Julgeksin küll arvata, et isegi siis, kui 10–20 aastat midagi ei tehta, seisab hall püsti,” ütleb Õiger.

Manutent võtab kasutusele erinevad vahendid, et veenda avalikkust oma plaanide headuses. Nii kirjutab Postimehes kaunishing Tui Hirv lausa äratoomist väärivas artiklis „Le Havre’i eeskujul” (http://tartu.postimees.ee/190504/esileht/arvamus/134675_print.php): „Linnahalli ei armasta vist eriti keegi… ta on nii kole ja kõle. Minu natuke idealistlik, aga mitte võimatu visioon näeb ette linnahalli lammutamist ja euroopaliku elamukvartali loomist mere ja Mere puiestee vahelisele alale. Linnahalli lammutamise järgset arhitektuuri võiks nimetada taastamisarhitektuuriks. Teedega külgnev ala peaks olema haljastatud – nagu väike tehispuisniit mitte liiga lühikeseks pügatud muru, kaskede ja õunapuudega, mille viljad kellelegi ei kuulu. Siis veel muidugi liivakast ja kiiged, pingid ja purskkaev ning loogiliste suundadega jalgrajad. Keset „niitu” paikneksid 3–5-korruselised kortermajad, mille vahele jääks avalik ruum. Nüüdisaegsed, heade proportsioonidega majad peaksid üksteisest pisut erinema, kuid mõjuma tervikuna. Nad võiksid olla ehitatud võimalikult naturaalsetest ja kvaliteetsetest materjalidest, et neis oleks tervislik elada ja et nad vananeksid aeglaselt ning kaunilt….Majad ei tohiks asuda üksteisele liiga lähedal, sest õhk on linnaruumis väga oluline. Korterid võiksid olla paigutatud nii, et elanikel on piisavalt privaatsust, kuid samas oleks avar väljavaade. Elamukvartalis võiks olla üks väike korralik toidupood, supermarketi järele ei ole seal vajadust, kuna suurte poodideni pole palju maad. Lisaks veel kohvik, kunstigalerii ja lasteaed. Vahest ka väike polikliinik pere-, silma- ja naistearstiga ning prillipood ja apteek. Need võiksid asuda nendesamade elumajade esimestel korrustel. Loodan, et sellest linnajaost saab kõigile Tallinna elanikele paik, kus käia lastega loojangut ja laevu vaatamas. Ja et muinsuskaitset mitte päris mängust välja jätta, võiks klaasi all säilitada tüki linnahallist – mälestuseks kommunismi suurushullustusest.”

Suvel tellib Muinsuskaitseamet seoses kujunenud olukorraga uued linnahalli muinsuskaitse eritingimused (Piret Lindpere ja Veljo Kaasik), kus nähakse ette linnahalli funktsionaalne ja tehnoloogiline uuendamine nii, et säiliksid selle põhiväärtused ehk unikaalne amfiteatrikujuline kontserdiareen ja bastionilaadne välisilme. Suuremaid mööndusi tehakse idakülje ehitustegevuse osas.

Eesti Arhitektide Liit teatab, et on kategooriliselt linnahalli lammutamise vastu ning ootab linnavalitsuselt konstruktiivseid samme linnahalli kui arhitektuurimälestise kaasajastamiseks ja korrashoiuks.

Novembris tuleb linnavolikogul linnahalli ja selle ümbruse kinnistute müük nurjunuks tunnistada, seda enam et linn pole valmis plaaniks B – toetama kontserdisaali väljaehitamist. Ka ei näe kultuuriministeerium võimalust linnahalli renoveerimist riigi poolt toetada.

2005.  Linnahalli kõrvalkrunte puudutava arhitektuurikonkursi võidutöö (Martin Aunin, Martin Melioranski ja Ingmar Melioranski) koos detailplaneeringuga (AS EA Reng) näeb piirkonda ette liigendatud, linnaruumiliselt mitmekesise välisilmega hooned ning ka 100 kohaga jahisadama koos jahtklubi hoonega.

2006. Koostatakse järjekordsed linnahalli muinsuskaitse eritingimused (Liivi Künnapu), mis on aluseks uuele müügiprotsessile. Need näevad ette linnahalli edasise tegevuse aluseks arengukava koostamise.

Linn teatab linnahallile ja seda ümbritsevatele kinnistutele hoonestusõiguse seadmisest ja hoonestusõiguse konkursi korraldamisest. „Nii linnahallil kui ka kogu seda ümbritseval alal on suur arengupotentsiaal,” kinnitab abilinnapea Taavi Aas.

2007. Linnahallile tekitab endiselt makseraskusi rentnike suur võlgnevus. Kui 2006. aasta kahjum oli 678 816 krooni, siis 2008. aastal küündib kahjum juba 2,4 miljonini (sellest suurema osa annab muusikaliteater).

2008. Juunis võetakse vastu kinnistute Logi tänav 8, 9 ja 10 ning selle lähiala detailplaneering, mis annab võimaluse linnahalli lähistele jahisadama, kaldapromenaadi, teenindus- ja äripindade ning elamute rajamiseks.

2009. Mais sõlmib Tallinna abilinnapea Taavi Aas ja firma Tallinn Entertainment LLC USAs lepingu Tallinna linnahalli ja lähiala kultuuri- ja konverentsikeskuseks muutmiseks. Linn ja äriühing Tallinn Entertainment LLC osalevad loodavas ühisettevõttes võrdselt 50 protsendiga (RSL Capital kuulub Ronald S. Lauderile, kosmeetikakuninganna ja omanimelise kaubamärgi looja Estée Lauderi pojale). Kinnistute arendamine kavandatakse läbi viia kahes etapis: esimeses etapis renoveeritakse kontserdisaal ning ehitatakse hotell, vabaajakeskus, messi/konverentsikeskuse esimene etapp, restoran, kuni kolm tuhat parkimiskohta ning bussi- või trammiliinid sadamaterminalide ja rajatavate keskuste vahele. Teises etapis ehitatakse sadam/jahisadam laiendatakse, messi- ja konverentsikeskust ning hotelli. Kõik hoone renoveerimise ning naaberkinnistute arendamisega seotud kulud jäävad teise osapoole kanda, vastutasuks vabastab linn loodava ühisettevõtte esimeseks 15 aastaks kohustusest maksta hoonestusõiguse tasu. Kinnistutele seatakse ühisettevõtte kasuks hoonestusõigused tähtajaga 99 aastat.

23. mail suletakse jäähall.

Linnahalli 2009. aasta majandusaasta tulemiks jääb ligi 3,3 miljoni krooni kahjumit. Auditi kohaselt koosneb linnahalli põhivara vaid 1,75 miljoni kroonise maksumusega arvel olevast kontsertsaali gobeläänist, audiitori sõnul tuleks aga seegi vara maha kanda, kuna eesriide puhul „olevat tegemist kujunduseesmärgil soetatud kunstiobjektiga, millel puudub püsiv väärtus”. Muinsuskaitse võtab eesriide hoiule.
27. detsembril toimub linnahallis viimane ametlik üritus, Looduse Omnibussi korraldatud loodusfoto aastanäitus.

2010. Jaanuarist lõpetatakse linnahalli tegevus. Siia jääb tööle 7 inimest, kes tegelevad hoone elementaarse hooldusega (köetakse vaid niipalju, et sees püsiksid plusskraadid) ja rendiküsimusega.

Veebruaris ei jõua Tallinna linnapea Edgar Savisaar ja rahandusminister Jürgen Ligi Tallinna linnahalli võimaliku rahastamisplaani osas, kus riik ja linn oleksid USA suurinvestorile garantii andjaiks, kokkuleppele. Rahandusministeerium kinnitab, et linnahall pole riigi prioriteet. Järelepärimiste ja taustauuringute tulemusel tõestatakse, et linnahalli investeering on Tallinna linnavalitsuse hämar finantsskeem, mille eesmärk on riigi garantiiga linnale uus laen võtta.

2011. Septembris tuleb RO Estonia juht Aivar Mäe avalikkuse ette ideega ehitada linnahall ümber ooperimajaks, mis võiks valmida Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks.

Kultuuripealinna projekti „Lift11” raames rajatakse linnahalli katusele ajutine vaateplatvorm, installatsioon „Merele” (arh Tomomi Hayashi, ins Mihkel Sagar).

2012. 8. märtsil teatab linnavalitsus üle pika aja ühisettevõtte Tallinn Entertainment LLC edusammudest, väidetakse, et linn võib linnahalli uute investoritega lepingu alla kirjutada. Tulevase operaatoriga olevat olemas kokkulepped, tehtud on investeeringute jaotus. Väidetavalt plaanib USA ettevõte linnahalli investeerida enam kui 63 miljonit eurot. Lepitakse kokku, et linna ja investorite põhilepingule kirjutatakse alla viiakse läbi aprilli lõpus, kui on lahendatud viimased omavahelised vaidlusküsimused ning kui operaatorid on ka ehitise üle vaadanud.

Koostanud Piret Lindpere