Kuidas mõõta humanitaarteaduste ühiskondlikku mõju?

Humanitaaria mõjukust tuleks mõista laiemalt, kui seda võimaldab loodusteaduste mudelist tulenev polariseerv käsitus.

KRISTA OJASAAR

7. septembril võeti Tallinna ülikoolis kokku Eesti teadus- ja arendusasutuste korralise hindamise tulemused. Selgitusi ja nõuandeid teaduse jätkusuutlikkuse tagamiseks ning teadustöö teadusliku ja ühiskondliku mõjukuse edendamiseks jagasid eri valdkondade eksperdikomisjonide juhid väljastpoolt Eestit.

Prof Peter Jonkersi kriitilisest ülevaatest humanitaarteaduste hetkeseisu kohta jäi kõlama mõte, et humanitaarteadlased on raskustes oma töö ühiskondliku mõjukuse esiletoomisega. Jonkers nägi probleemi peapõhjust mõiste „ühiskondlik mõjukus“ (societal impact) pealiskaudses või vääras tõlgendamises ning soovitas eesti humanitaaridel ühiskondliku mõjukuse tunnusjooned paremate tulemuste huvides selgeks rääkida. Nõuannet järgides kutsus Eesti Kirjandusmuuseum 25. septembril kokku humanitaarteadlaste vestlusringi. Osalesid Tartu ülikooli filosoofia osakonna juhataja dotsent Bruno Mölder, Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi direktor prof Tõnu Viik, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase keskuse teadur mag Aare Pilv, Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristikaosakonna juhataja, Eesti-uuringute tippkeskuse juht dr Mare Kõiva ja Eesti Kirjandusmuuseumi direktor prof Urmas Sutrop. Vestlust juhtis kirjandusmuuseumi vanemteadur dr Triinu Ojamaa ning Eesti Teadusagentuuri esindajana jälgis ja kommenteeris arutelu uurimistoetuste osakonna juhataja dr Siret Rutiku. Alljärgnevalt esitame arutelu lühendatud kujul.

Triinu Ojamaa: Alustame olulisimast: Mis on mõiste „ühiskondlik mõjukus“ sisu teie arvates?

Tõnu Viik: Asja tuuma juurde hüpates arvan, et Eestis pole humanitaarteadustel probleemi oma ühiskondliku mõjukusega, sest Eesti riigi üheks põhieesmärgiks on eesti keele ja kultuuri hoidmine. Humanitaarteadused panustavad oluliselt eesti keele ja eesti kultuuri enesemääratluste arengusse. Lisaks sellele on humanitaarteadused sageli seotud eesti kulutuuriga juba oma uurimisainese tõttu ning vastavalt rahvusvahelisele akadeemilisele tavale rohkem seotud kohaliku keelega kui loodusteadused. Oht seisneb selles, kas ja kuidas ühiskondlikku mõjukust mõõtma ja võrdlema hakatakse. Kui seda teha sama kitsarinnaliselt ja ühe teadusvaldkonna põhiselt, nagu toimub meil teaduse kvaliteedi mõõtmine, siis võib humanitaaria järjekordse löögi alla sattuda. Juba nüüd on kuulda, et ühiskondlikku mõjukust soovitakse taandada ettevõtlusega seotud lepingute arvule või mahule. Selliselt mõistetud ühiskondliku mõjukuse hindamine oleks rumal ja Eestis veel ka põhiseaduse vastane.

Ojamaa: Kuid kas me siiski ei püüaks esmalt määratleda mõiste „teadustöö ühiskondlik mõjukus“ (societal impact) sisu, et seejärel liikuda edasi arutlusele sellega seotud probleemidest?

Bruno Mölder: Mis on ühiskond ja mis on mõju? Kui me ühiskonda määratleme, siis kas (humanitaar)teadlased on selle liikmed? Kui üks humanitaar mõjutab teist humanitaari, siis mõjutab ta ka osakest ühiskonnast. Kuid hindajad ilmselt ei pidanud silmas seda, vaid skeemi, mille ühes otsas on ülikool ning teises ühiskond ja nende vahel toimub mingi läbikäimine. Eeldus, mis vastandab ülikooli ja ühiskonda nii, et üks peab teist mõjutama, on kahtlane. Mõjust rääkides võib küsida, mis juhtuks, kui Eestis polekski humanitaarteadust. Kui võrrelda ühiskonda kehaga, siis humanitaarteaduse mõju asub sügaval veresoonte või luuüdi tasandil. Kui humanitaarteadus ära kaotada, jääks ühiskond kängu.

Mare Kõiva: Hindamisaruandes oli meile ette seatud selline sõnastus, et me polnud valmis vastama ühiskondliku mõjukuse küsimusele vajaliku selgusega. Tegelikult humanitaarteaduste mõju on suur. Me oleme nähtavad ja rakendatud kooliõpetusest seadusandluseni, mistõttu mulle tundus lausa kummastav selline madalavõitu hinnang. Bruno liini jätkates: kohtusin äsja Sloveenias meditsiinialase tippkeskuse juhiga, kes kahtles humanitaarteadlaste vajalikkuses. Püüdsin asja selgitada näite abil. Sa lähed I maailmasõja lõppu tähistavale kontserdile. Kuidas sa saaksid kontserdile minna, kui humanitaare ei oleks? Mitte ainult pillimängijaid, keda võib-olla igasugune võim endale siiski lubaks, kuid kui poleks neid, kes uuriksid I maailmasõja aegset muusikat, maailmasõja mõju heliloojatele ja loomingule …

Ojamaa: Kas sa sihid oma näitega selles suunas, et humanitaarid on vajalikud kunsti mõtestamiseks?

Kõiva: Jah, kas mingite protsesside mõtestamine oleks üldse võimalik ilma humanitaarteadlase sekkumiseta? Ühiskond, kus humanitaarteadlasi poleks, oleks ju mittehumanistlik ühiskond.

Viik: See ühiskond koosneks homo economicus’test ja paljude arvates toimiks päris hästi.

Aare Pilv: Humanitaaria mõjukust saab kindlasti mõõta selle kaudu, kui nähtaval me oleme ühiskondlikes aruteludes, aga loomulikult on humanitaarteadused kultuuri enesekirjeldus ja see ongi meie põhiline ühiskondlik mõte. Evalveerimistulemuste kokkuvõte ütles, et ühiskondlikku mõjukust kirjeldatakse liiga lahus teaduslikust mõjukusest (scientific impact). Selles on iva, sest teaduse tase ise ongi üks mõõdupuu, mille järgi tema ühiskondlikku mõju saab mõõta – mida kõrgem on akadeemiline tase, seda rohkem kasu on teadusest ühiskonnale. Teine asi – kokkuvõttes on ka kirjas, et seda mõju kiputakse kohati liigselt kirjeldama majandusliku kasu raamistikus – mis muidugi humanitaaria puhul on eriti kahtlane. Ma kahtlustan, et selles peegeldub teaduse projektipõhise rahastamispõhimõtte üldisem probleemsus: me juba oleme omaks võtmas seda „turunduslikku” mõtteviisi, püüame näidata, et oleme „müügiväärsed”, väärime investeeringuid, „toodame kasumit”. Keegi ei arvagi, et nt kirjandusteadus peaks tootma mingit majanduslikku kasumit, aga üldisem ärilise loogika tung kultuurisfääri on tekitanud selle, et oleme hakanud ka intellektuaalseid väärtusi kaupade või toodetena kohtlema. Kuna see loogika ikkagi ei toimi, võtab ta lõpuks sellise kuju, et hakatakse tegelema enda tõlkimisega otseselt majandusliku kasu keelde.

Mölder: Arutelukäigu kokkuvõtteks võib öelda, et humanitaarteadused pakuvad mõistmist. Teine oluline aspekt on humanitaarteaduste konservatiivsus ehk alalhoidlikkus. See tagab, et tulevad uued haritlased, kes omakorda mõistavad ja mõtestavad kultuuri jne, jne. Kui ühel hetkel humanitaarteadlasi enam pole, siis ahel katkeb. Humanitaarteaduste ühiskondlik mõjukus seisneb selles, et arusaamine kultuurist on järjepidev.

Viik: Me peaksime mõistma humanitaaria mõjukust laiemalt, kui seda võimaldab loodusteaduste mudelist tulenev polariseerv käsitus, mis hoiab rangelt lahus teadustöö ja selle populariseerimise. See mudel ei toimi, sest iga humanitaar seab endale ülesandeid, mis on nagunii teadusest laiemad, näiteks kultuuri enesekirjelduse küsimus. Või siis näiteks kultuuri ja uuritava kultuurinähtuse ajaloo küsimus ning kultuuripärandi alleshoidmise ja mõistmise küsimus. Või siis näiteks terminoloogia ja sõnavara arendamise küsimus. Selle kaudu tõstab humanitaaria ühiskonna väärtust tervikuna. Näiteks keel tõenäoliselt toimiks mõnda aega argikeelena ka ilma poeesia ja teaduse toeta, aga mõne aja pärast hakkab hääbuma. Siin on humanitaaria panus otsene: see töötab keele sügavamate tasandite ja tunnetuslikult peenemate registritega, kui argikeel seda meile pakub. Humanitaaria arendab oma tegevusega meie keelt ja selle võimalusi.

Ojamaa: Vahetame pisut teemat. Kui te oma teadustööd plaanite, kas mõtlete kunagi ka adressaadile? Kas selleks on näiteks teised kirjandusteadlased või laiem akadeemiline ringkond või hoopis üldsus väljaspool teadust? Keda te soovite kõnetada, kui üldse?

Pilv: Kui ma teen teadust, siis paratamatult on adressaat teised teadlased. Loomulikult on alati hea mõelda paralleelse väljundi peale. Teadusartikli pinnalt saab arendada esseesid näiteks kultuuriajakirjanduses või muus meedias avaldamiseks. Sellega ma pöördun juba laiema adressaadi poole.

Ojamaa: Millised on filosoofide tähelepanekud selle kohta, kas ja kuivõrd humanitaarteadlased mõtlevad laiemale sihtgrupile? Võib-olla on nad kapseldunud huvitavatesse, kuid liialt spetsiifilistesse probleemidesse?

Mölder: Humanitaaridel on alati kahekordne kohustus: ühest küljest tuleb teha head teadust, teisalt midagi rahvuskultuuri või Eesti jaoks laiemalt. Kui teha ainult esseistikat, siis teadlasena sellel inimesel väga hästi ei lähe, vähemalt pikemas perspektiivis. Kui teha ainult teadust, siis jääb teine pool kängu. Humanitaar peab leidma tasakaalu nende vahel.

Viik: Pöördumine ühiskonna ja pöördumine teiste teadlaste poole nõuavad erinevaid kõneakte või -registreid. Ma arvan, et peaksime neid ühitama ja ühtlustama. Registrite erisus tuleneb tänapäeva akadeemilise elu spetsialiseeritusest ja kompartmentaliseeritusest, aga need ei ole kvaliteetse teaduse ainuvõimalikud tunnusjooned. Mõnikord annab sõnavara lihtsustamine, üldistamine ja interdistsiplinaarsete seoste loomine väga hea tulemuse ka kitsalt teaduslikus mõttes. Suuremad teaduslikud murrangud tekivad sageli just sellisel teel.

Kõiva: Folkloristika sihtgrupp on teised uurijad globaalsel tasandil ja ka laiem üldsus. Rahvapäraste uskumuste, rahvakeele, rahva meele alane uurimistöö toob välja palju tendentse ja üldisi mudeleid. Küsimus on, mida me sellest ühiskonnale tagasi anname. Arvan, et ühiskond vajab kõige rohkem selliseid raamatuid, mis räägivad lihtsalt asjade olemusest, arengujoontest ja tulemustest. Meie probleem on selles, et teadlasena sõltume Euroopa grandisüsteemi võimust. See sunnib peale teatud teemad, mis võivad teadlast frustreerida ja viivad teadmiste akumuleerumiselt ja järjepidevuselt hoopis katkestusteni. Uued programmid määravad uued rõhuasetused ja nii on teadlane sunnitud teemat vahetama ka siis, kui see ei ole sisuliselt põhjendatud. Kui kuulutatakse välja „Horisont 2020“ või midagi muud, tekivad uued ettesõnastatud teemad. Humanitaarteadlased on sageli sunnitud vaatama, kuhu end paigutada uue trendi kontekstis. Me oleme selles märkimisväärselt nutikad, suutes hoida püsivad uurimisteemad alles ja sisse tuua ka väga vajalikke innovatsioone.

Ojamaa: Mulle tundub, et humanitaaria eurotrendid haakuvad päris hästi sellega, mis võiks huvitada üldsust. Jätkates adressaadi teemal: kas humanitaarteadlased on võimelised kaasa rääkima näiteks poliitikas? Kas poliitikud võiksid kuuluda meie adressaatide hulka?

Urmas Sutrop: Mis puutub laiemasse adressaati ehk ühiskonda, siis teadlastel on siin üks takistus. Kui inimene võtab avalikult sõna, peab tal olema väga paks nahk. Näiteks mõnes kommentaariumis võidakse teda sõnavõtu eest mutta tampida ja sellepärast ei võeta ühiskondlikel teemadel sõna.

Mölder: Ülikooli evalveerimise aruandes oli välja toodud, et teadustöötajad osalevad nõukogudes, kes määravad rahvuslikku poliitikat ja aitavad luua seadusi. Kuid nõukogude loetlemisest ei piisanud, ehkki nendes osalemine ja eksperdihinnangute andmine on tegelikult väga mõjukas väljund.

Ojamaa: Kindlasti huvitas hindajaid, kas eksperdihinnangutel on olnud ka mingit positiivset mõju. Me kõik oleme seda meelt, et ühiskondliku mõjukuse kontekstis asub teadustöö adressaat pigem väljaspool teadust. Kui teadlase mõtted adressaadini ei jõua, siis mõjukust ei sünni. Küsimus on, kuidas adressaadini jõuda. Kas te olete märganud, et mitteteadlaste hulgas on huvi millegi sellise vastu, millega teie oma uurimistöös otseselt tegelete?

Mölder: Vaimufilosoofia tegeleb küsimusega, kuidas inimese meel või vaim siin maailmas toimib: kas vaim on osa loodusest või asub ta sellest väljaspool. Selle tulemusena vormub inimpilt, mis populariseerituna võiks huvi äratada küll. Tegelikult pakub igaühele huvi küsimus: mis pärast surma edasi saab? See on väga isiklik huvi ja sellest võib-olla sõltub veidi, kuidas peaks elama.

Viik: See juhatab tagasi mõju küsimuse juurde. Arvan, et iga inimene tahab aeg-ajalt oma elu ja tegevust analüüsida. Ka ühiskond tervikuna tahab aru saada, kuhu ta teel on. Vastuseid otsitakse mitte ainult konkreetsetele probleemidele, vaid ka küsimustele, mis on seotud inimese elu tähenduse ja mõttega. Bruno nimetatud surmajärgsuse teema on hea näide. Me vajame vastuseid sellistele küsimustele. Saabki otsustavaks, kas minu vahendid selliste küsimustega tegelemiseks piirduvad argiste intuitsioonide ja köögi­keelega või oskan rakendada ka neid keelelisi ja mõistelisi vahendeid, mida Bruno on eesti keelde tõlkinud ja loonud. Küsimus on täpsemalt selles, kas need Bruno loodud keelelised vahendid, mille abil mõtelda elust pärast surma, on eestikeelse inimesena minu võimaluste repertuaaris või mitte. Selles seisnebki Bruno töö ühiskondlik mõju. Humanitaaria tegeleb otseselt elu tähenduseloome võimaluste avardamise ja nende kaasajastamisega tänapäevaste teadmiste aluselt lähtudes.

Kõiva: Loomulikult huvitavad need küsimused inimesi, see on seotud elamise ja olemise seletuse vajadusega. Nagu Bruno juba ütles: alati võetakse äärmiselt sügava huviga vastu teemad, mis puudutavad elu pöördelisi hetki: surm ja kõik, mis toimub enne ja pärast seda, küsimus, kellel on hing ja kellel ei ole hinge, ja miks. Või kui ma võtan näite omaenda uurimisteemast, siis aeg-ajalt tuleb anda seletusi nõidade ja selgeltnägijate kohta. Missugused on selle nähtuse piirid ja kuidas seda selgitatakse. Kas ennustus tõepoolest läheb täide või kas vanarahvas oskas ära tunda, et inimene on haige. Kohtumiste ja loengute käigus ükskõik millise auditooriumi ees, alates õpilastest kuni kultuuritöötajateni välja, küsitakse teinekord väga ootamatu nurga alt: mis on maskeerimise sügavam tähendus, miks me vahetame rõivaid, miks me vahetame sugu, miks meil on vaja maski kanda? Ja kas tänapäevast sõjaväe kaitsevärvust on võimalik ühendada vanaaegse maskeerimisega. Need küsimused on huvi ja vajaduste indikaatorid.

Pilv: Üks asi, mida just süvenenud akadeemiline uurimine ühiskonnale saab anda, on teatav üllatusmoment, vaatepunktide nihutamine ja selle kaudu kultuuri ergastamine, tema eneseloomevõime värskendamine. Kas või minevikust mingi uue kirjandusnähtuse esiletoomine (nt sõjaeelsete punapagulaste kirjanduselu Venemaal) või minevikupildi fookuse ümbersättimine (nt baltisakslaste rahvausundiliste ettekujutuste uurimine, millega hiljuti on tegelnud Ulrike Plath). Aga seda on muidugi keeruline kuidagi mõõdistada – kuidas mõõdistada kultuuris toimivaid mentaalseid ergastushetki?

Ojamaa: Me oleme nüüd toonud palju näiteid, mis tõestavad, et humanitaarteaduslikud uurimused võivad üldsusele huvi pakkuda. Kuidas me saaksime teadmisi levitada? Missugused populariseerimise vormid tõepoolest töötaksid tänapäeva ühiskonnas?

Viik: Õpiku kirjutamine on väga hea vorm teaduse lihtsal kujul ühiskonnale lähemale viimiseks. Ma olen kirjutanud mõned peatükid kooliõpikutesse ja tean, kui nõudlik žanr see on. Päris raske on edastada teadmisi sõnavaraga, mis ei ole määratud teistele teadlastele, vaid mis peaks lastele teatud teoreetilised seisukohad tähenduslikuks muutma. Aga ma ütleksin korra veel eelmise küsimuse juurde tulles, et filosoofia puhul saab õnneks tihti öelda, et uurimisteemad pakuvad laiemat huvi. Siia juurde muidugi peab ka enesekriitiliselt küsima, kas minu vastused neile küsimustele ikka ka kellelegi huvi pakuvad. Et kas mul ka tegelikult on nende probleemide kohta midagi huvitavat öelda või rüütan nad lihtsalt tehnilise sõnavaraga, muudan asjad mõttetult keeruliseks ja tegelikult hägustan algse küsimuse. See on koht, kus teadlastel tuleb kriitiliselt enese sisse vaadata ja mõtelda, kas meie oskused üldhuvitavaid teemasid adresseerida ikka on sellised, mis vastavad ühiskonna huvile. Või kasvavad meie küsimused välja erialasest ajakirjast, kus me tahame oma artiklit avaldada?

Viimasel juhul on meie šanss ühiskonda kõnetada muidugi palju väiksem. Eestis oleme mõõtmise tagajärjel saanud teaduse, mille seosed kohaliku kultuuri ja ühiskonnaga jäävad aina nõrgemaks. Selle ühiskonna liikmetena peavad teadlased oma missiooni siiski edasi täitma ja mõõdikute süsteemile vastuvoolu ujuma.

Mölder: Ma ei fikseeriks kindlalt ühtegi vormi, sest arvan, et ajaga tuleb kaasas käia. Tulevad uued meediad, uued vahendid. Hiljuti tegeleti Tartu ülikoolis ülikooli Instagrami lehe arendamisega, et välja panna fotod koos vaimukate selgitustega. Kui tuleb uus põlvkond, tulevad jälle uued kanalid. Aga ma mainin üht vana äraproovitud asja ka, sest tõlkimisest ei ole veel juttu olnud. Kui humanitaarid tõlgivad teiste tekste eesti keelde, siis see on ju ka mingis mõttes nende tekstide mõjukuse suurendamine, nende toomine eesti keelde. Filosoofid on viimasel ajal väga palju tõlkinud. Ja veel üks asi, mida olen teinud – intervjuud maailmakuulsate filosoofidega, mis on seejärel eesti keeles avaldatud. Muidugi, mul ei ole mõõdikuid, ma ei tea, kui palju neid on klikitud või kes neid on vaadanud ja lugenud.

Kõiva: Arvan, et põhiosa kõigest on juba üles loetud ja ära öeldud. Mulle endale on pakkunud tõelist pinget loengud teise ettevalmistusega auditooriumidele, näiteks füüsikutele või botaanikutele. Sellisel juhul olen sunnitud enne hästi läbi mõtlema mitte ainult oma keeleregistrid ja sõnumi, vaid ka selle, kui palju läheb vaja taustainformatsiooni. Ausalt öeldes on sellised loengud väga valgustavad: saan aru, kus ei suuda üldse mitte midagi selgeks teha ja kus siiski tekib äkitselt dialoog või kas on võimalik dialoogini jõuda.

Sutrop: Ütleksin natukene teisest aspektist, et edukaks populariseerimiseks on vaja ühiskondlikku ootust, ja teinekord näeme, kuidas levima hakkab pigem müüdiloome kui tõsine teadus. Sellega võib saada ülipopulaarseks, kuigi teadlased hoiavad nende suurte müütide tõttu peast kinni. Sõltub teemavalikust. Ka minul on Taarapitast üks edukas artikkel, mis on läinud mööda maailma rändama ja tihtipeale ei ole minu nime enam juures. Teemavalik on oluline, näiteks jumalast rääkimine. Eriti edukas ollakse siis, kui on ootus sellest teemast rääkimiseks. Ootust saab võib-olla kujundada.

Viik: Tavaliselt kulgeme sellisel rajal, kus kõnetame kord teisi teadlasi, kord ühiskonda. Kuni tänapäevani hindasime teadlast ainult selle järgi, kuidas ta on oma ideedega teisi teadlasi mõjutanud. Nüüd tahame vist temalt nõuda ka ühiskonna mõjutamist. Traditsiooniliselt on ülikooli õppejõult alati oodatud, et ta suudaks oma ideedega inspireerida nii teisi teadlasi kui ka üliõpilasi ja kolleege teistest teadusharudest. Me ei peaks seadma ideaaliks olukorda, kus üks teeb teadust, teine õpetab ja kolmas populariseerib. Neid töölõike tuleks võrdselt tunnustada ning akadeemilise töötaja ametikoha nõuetesse lihtsalt kuulub nõue selle kõigega hakkama saada. Ja selle kõige juurde peab veel kuuluma missioonitunne, mis lähtub tema osalusest kultuuris ja ühiskonnas.

Sutrop: Minu meelest ei saa igalt teadlaselt kõikide rollide täitmist nõuda, kuid paljud on selleks siiski võimelised. Tegelikult on küsimus iga teadlase puhul, mida me uurime, miks uurime, kellele uurime, mis on meie eesmärk. Iga teadlane peaks endalt küsima, kas me soovime rahuldada teaduslikku uudishimu või teenime lihtsalt oma igapäevast leiba tööga, mida oskame. Ja kui me lihtsalt teenime igapäevast leiba, siis võib olla, et meid ei huvitagi populariseerimine, aga kui oleme siiski tõelised teadlased – oleme uudishimulikud, tahame ise teada – siis me tahame seda ka kogu maailmale teada anda ja kogu maailmale teada andmine ei ole ainult teaduslikus ajakirjas artikli avaldamine. Humanitaaride puhul on halvemal juhul vaid 20 inimest, füüsikute puhul viis-kuus inimest maailmas võimelised sellist artiklit lugema. Seega auditoorium on peaaegu olematu teaduslike tekstide puhul, aga populariseerides võib auditoorium olla kogu maailm.

Mare Kõiva: „Kas mingite protsesside mõtestamine oleks üldse võimalik ilma humanitaarteadlase sekkumiseta? Ühiskond, kus humanitaarteadlasi poleks, oleks ju mittehumanistlik ühiskond.“

Arno Mikkor

Urmas Sutrop: „Kui inimene võtab avalikult sõna, peab tal olema väga paks nahk. Näiteks mõnes kommentaariumis võidakse teda sõnavõtu eest mutta tampida ja sellepärast ei võeta ühiskondlikel teemadel sõna.“

Wikimedia Commons

Bruno Mölder: „Mis juhtuks, kui Eestis polekski humanitaarteadust? Kui võrrelda ühiskonda kehaga, siis humanitaarteaduse mõju asub sügaval veresoonte või luuüdi tasandil. Kui humanitaarteadus kaotada, jääks ühiskond kängu.“

Andres Tennus

Aare Pilv: „Keegi ei arvagi, et nt kirjandus­teadus peaks tootma mingit majanduslikku kasumit, aga üldisem ärilise loogika tung kultuurisfääri on tekitanud selle, et oleme hakanud ka intellektuaalseid väärtusi kaupade või toodetena kohtlema.“

Jaak Kikas

Tõnu Viik: „Humanitaaria võib järjekordse löögi alla sattuda. Juba nüüd on kuulda, et ühiskondlikku mõjukust soovitakse taandada ette­võtlusega seotud lepingute arvule või mahule. “

Piret Räni


Kommentaar

Eesti teaduse ühiskondlik mõjukus on enamikus valdkondades märkimisväärne, ent jääb mulje, et seda ei osatud selgitada ega kirjeldada. Seda näitas ka välishindajate tagasiside.

Teaduse ühiskondliku mõjukuse defineerimine on keeruline ja kõigile teadusvaldkondadele ühesugusena ka võimatu. Seepärast tuleb selle teema üle arutlemisel eelkõige säilitada kaine mõistus. Kõige ohtlikum on kalduda äärmustesse. Üks äärmus on hägus üldistus („teadus on ühiskonna südametunnistus“), teine äärmus on veendumus, et mõju peab olema reaalse kasuga mõõdetav („mitu eurot iga teadusse investeeritud euro ühiskonnale tagasi toob“). Esimene mõjukuse käsitlus ei aita kuidagi kaasa teaduse rolli väärtustamisele, teine võib aga teaduse suisa tappa.

Edaspidistes arutlustes humanitaarteaduste ühiskondliku mõjukuse teemal tuleks keskenduda järgmistele aspektidele.

• Uurimistöö mõtestamine ühiskonna perspektiivist. Kui nt humanitaarteadlane peab oma uurimistööd oluliseks, sest selle kaudu mõtestab ta ühiskonnas toimuvaid protsesse, siis maksumaksjal tekib küsimus, et kui teadlane ainult ise saab targemaks, siis kas tema uurimistöö rahastamise kulu-tulu suhe on mõistlik. Teadlane peaks sõnastama oma panuse ühiskonna hüvangusse mitte iseenda, vaid ühiskonna perspektiivist.

• Erialaväline arusaadavus. Teadussuunad ja uurimisteemad on sedavõrd spetsiifilised, et uurimistöö arusaadav kirjeldamine on probleemiks isegi sama valdkonna sees (humanitaarteaduste valdkond on väga suur ja mitmekesine). Humanitaarteadlaste lähiaastate ülesanne on selgitada oma töö olulisust arusaadavalt nii teadusvõhikutele kui ka teiste teadusvaldkondade esindajatele.

• Proaktiivsus. Teaduse ühiskondliku olulise arutelus peaksid humanitaarteadlased ise astuma esimese sammu mitteakadeemilise ühiskonna poole. Siin pole tegu teaduse populariseerimisega, vaid teadustulemuste avamisega ühiskonnale, teaduse olulisuse selgitamisega. Iga teadlane ei ole ega pea olema hea kommunikatsiooni­spetsialist, ent peaks olema huvitatud, et kõigil on võimalus saada tema töö kohta arusaadavat infot.

Teaduse ühiskondliku väärtuse ja mõju mõiste, mõju hindamine ja tunnustamine vajab senisest rohkem tähelepanu. Kindlasti ei lasu teaduse arusaadavaks tegemise kohustus vaid teadlaste õlgadel, selles saavad abiks olla head „teaduse tõlkijad“, teaduskommunikatsiooni eksperdid. Eelduseks on ka ühiskonna valmidus ja soov teadust mõista, usk teadlastesse. Aga just sellele saavad teadlased ise kaasa aidata.

Siret Rutiku, Eesti Teadusagentuuri uurimistoetuste osakonna juhataja

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming