Mõtteloo mõtestamisest

Pragmaatiline maailm tugineb kasumil, intellektuaalne maailm aga väärtustel, ühe väikese riigi ja keele püsimine pole võimalik ainult kasumit taga ajades.

JÜRI ENGELBRECHT

„Tuleks võtta see tuletungal,

mille Tuglas on pillanud peost,“

Hando Runnel, „Viru vanne“

Kui Jakob Hurt (1839–1906) sai kuulsaks eesti rahvaluule kogumise algatajana (algus vist 1860. aastal), siis Hando Runnel (kes sündis umbes 100 aastat hiljem – 1938) on pannud alguse eesti mõtteloo kogumisele. Esimene selle sarja raamat ilmus 1995. aastal ja nüüdseks (anno 2018) on ilmunud kirjastuse Ilmamaa abil „Eesti mõtteloo“ sarjas 138 köidet. See on tänapäeva vastus Jakob Hurdale ja kindlasti sama kaalukas. On sümboolne, et Jakob Hurda enda kirjutised on sarjas oma koha leidnud, samuti ka teiste ärkamisaja eestvedajate mõtted. Sarja autorite nimekiri on pikk ja teemad haaravad paljusid valdkondi – rahvaluule ja teoloogia, kirjandusteadus ja filosoofia, poliitika ja ajalugu, täppisteadused ja kultuurilugu, esseistikast rääkimata. On muidugi omaette julgustükk nimetada vähemalt mõnda olulist autorit, kuid meie nimekad sõnaseadjad A. H.Tammsaare, Gustav Suits, Karl Ristikivi, mõtlejad Uku Masing, Madis Kõiv, Linnart Mäll, poliitikud Jaan Tõnisson, Konstantin Päts, Lennart Meri, teadlased Ernst Öpik, Endel Tulving, Jaan Einasto ja paljud teised on sarjas esindatud.

Mis see kõik kokku on? Mõtlev Eesti, intellektuaalne Eesti, identiteeti otsiv Eesti? Kas sari saab varsti täis või jääb kestma läbi aegade? Küsimusi võib esitada palju, kuid tehtu väärib tähelepanu mitmest küljest.

Üheks väljundiks on kindlasti Eesti identiteet. Euroopa on samuti otsimas oma identiteeti ning sel teemal on läbi aegade palju kirjutatud. ALLEA ehk Euroopa Akadeemiate Ühendus on hiljuti algatanud raamatuseeria „Intellektuaal-Euroopa diskursused“ („Discourses on Intellectual Europe“) väljaandmise. Esimene köide kirjeldab Euroopa piire, teine köide muusika osa Euroopa ühtsuse otsimisel. Meie vaatame aga probleeme alates XIX sajandist tänapäevani. Pea poolteistsada vaatenurka, mis aga kõik on koondatud eesti kultuurile ja selle järjepidevusele. Kultuuriväärtused on hindamatu varasalv.

Raamatuseeria on loomulikult eesti keeles. Hiljutisel Maailma Akadeemia (World Academy of Art and Science, WAAS) konverentsil Montenegros (2017) kerkis üles küsimus rahvuskeelte osatähtsusest kultuuris ja ka teaduses. Rõhutati nende olulisust ja vajadust mitte ainult neis avaldatud mõtete tutvustamist tänapäeva lingua franca’s ehk inglise keeles, vaid ka nende väärtustamist maailma kultuuripärandi osana. See omandab erilise tähtsuse globaliseerumistendentside kasvu ja lihtsustatud vaadete (mõõdame, indekseerime, rakendame SKT tõstmisel jne) pealesurumise tingimustes. Ja ega omaaegse lingua franca ehk ladina keele kasutamise tulemusena ei tekkinud Ladina riiki, vaid keel ühendas inimesi. Väärib märkimist, et Globaalne Ümarlaud (Global Round Table) ja Aleksandria raamatukogu on algatanud kultuuriväärtuste päästmise aktsiooni, sest nende andmetel on vaid 1% vanadest käsikirjadest, mis on koostatud inimkonna ajaloo vältel, praegu säilinud. Tõsi, meil on esimesest eestikeelsest trükisest säilinud vaid fragmendid, kuid nii nagu Toomas Paul oma piiblitõlke analüüsis kirjeldab, on hilisemate trükiste kohta andmed säilinud. Piiblitõlke ajalugu on ju tegelikult eesti kirjakeele kujunemise ajalugu.

Eesti ülikoolid ja Eesti Teaduste Akadeemia on teinud teadlikku tööd teaduspärandi jäädvustamisel hoolimata vahepealsest okupatsioonitaagast ja nüüdsest meid aeg-ajalt tabanud rahvusvahelistumise maaniast. Loomulikult on teadus oma loomult rahvusvaheline, loomulikult peavad tuumakad teadustulemused olema osa üldisest teadmiste varasalvest, loomulikult peavad teadlased olema võimelised kasutama lingua franca’t. Kuid nagu on öelnud tuntud sotsiolingvist Els Oksaar: oma emakeeles saab inimene end kõige selgemalt ja nüansirikkamalt avada. Ta viitab Wilhelm von Humboldtile ja tõdeb seejuures, et „erinevate keelte sõnavarad ei ole mitte kogum erinevaid etikette sama asja või olukorra nägemises, vaid nad on eri vaateperspektiivid tõelikkuse tunnetamisel”.¹ Jah, terminoloogia on teinekord raskeks veskikiviks, kuid see on üldine probleem ka näiteks liigirikkuse kirjeldamisel kõikides keeltes. Tuleb märkida, et Eesti Teaduste Akadeemia sarjad „Eesti teaduspreemiad“ ja „Teadusmõte Eestis“ on samuti järjekindlalt avaldanud kirjutisi meie tippteadlastelt just eesti keeles, seda juba pea 20 aastat.

Pragmaatiline maailm tugineb kasumile, intellektuaalne maailm aga väärtustele, ühe väikese riigi ja keele püsimine pole võimalik ainult kasumit taga ajades – ühised väärtused on need, mis köidavad rohkem kui teenuste osutamine. Paljud „Mõtteloo“ raamatud on tegelikult just väärtustest. Kui Jakob Hurda kuulsat mõtet meelde tuletada, siis seadis ta eesmärgiks saada suureks vaimult. „Mõtteloo“ sari näitab, et Hurda unistus on saamas reaalsuseks hoolimata igapäevaelu nägelustest. Kohe järgneb küsimus: mis me sellega peale hakkame? Kas vaim upub säutsudesse, valitseva pealiskaudsuse ja hedonismi voogudesse või oskavad noored seada vaimumaailma oma tegemiste lahutamatuks osaks? Ega ometi ole tõeks saanud Betti Alveri allegooria: „Kuid sõber tea, nüüd vaim on vardas ja väntab härg“? Ometi on hoolimata meediakanaleid paisutavatest pseudouudistest kõlamas ka „Plekktrummi“ hääl, mis annab tunnistust vaimsusest.

Põnevaks teevad vaimsuse kujunemise tee paljud vaatenurgad. Kes helistab Toomas Pauli (nr 50) kombel kultuurikuljuseid eestluse kujunemise teel, kus algseks kirjasõnaks olid usutekstid. Kes nii nagu Jaan Kaplinski (nr 55) võrdleb meie vaimumaailma ida ja lääne arusaamadega. Kes nõtke keeletunnetajana nii nagu Henno Rajandi (nr 48) oskab eesti keele nüansside abil leida paralleele maailmakirjanduse radadelt. Kes analüüsib tarkust ja rahvuslikkust ja vaimsuse päeva (mil maa on lipuehtes) nii nagu Ain Kaalep (nr 18) ja taastab veel ühe vaimsuse kandja – ajakirja Akadeemia. Kes uurib Euroopa vaimsuse kujunemist alates vanasüüria munklusest kuni Eesti ajalooni välja nii nagu süroloog Artur Võõbus (nr 86). Kes seob Euroopa identiteedi Eesti identiteediga, nagu teeb seda Lennart Meri (nr 9) temale omasel elegantsel moel. Ja ta ütleb veel seda, et Eesti riigi püsimise eelduseks on tugev eesti keel ja kultuur. Oleks vaja meelde tuletada ka Lennart Meri ütlust, et me asume keset Gutenbergi galaktikat ja selle galaktika teljeks on lõputult uuenev eesti kultuur. Uuenemine ongi ehk oluline mõõde vaimsuse arengus. Tundes möödaniku mõtteid on meil ka lihtsam aru saada tulevikusuundumustest, kuigi neid pikema aja peale ennustada ei saa. Tulevikuteemalised arutlused peavad alati olema seotud noortega. On hea meel, kui andekas noor matemaatik avaldab luulekogu, kui tundliku hingega noor kirjanik tunneb muret maailmaprobleemide pärast, kui noor näitleja selgitab riigikogus, mida rahvas mõtleb. Ka see on elav mõttelugu, sest maailma tunnetamise talumatu kergus pole ainult vanemate ja kogenenud inimeste pärusmaa. Ja küllap tuleb üldiselt nõustuda tuntud filosoofi Arthur O. Lovejoyga (1873–1962) selles, et ideedel on mõju ning inimene kui ratsionaalne olend võib kasutada ideid maailma korrastamiseks. Päris kindlasti on mõttelukku kogutud ideed kujundanud Eestit, mõni rohkem, mõni vähem. Võib arvata, et muutusi Eestis on riigitegelaste ideed läbi aegade otseselt mõjutanud .

Loomulikult pole kogu eesti mõttelugu, hoolimata Hando Runneli pingutustest, jõudnud veel sarja kaante vahele. Ilmamaa nimekiri võimalikest autoritest on pikk. Esimesed pähe tulevad puudujate nimed on Enn Soosaar, Endel Lippmaa, Valdur Mikita. Meil on aga raamatud nendest või nende mõtetest, mis kindlasti kuuluvad kultuuriloo ja mõttepärandi varamusse. Kindlasti jätkub see sari koos Eesti riigiga, sest mõtlejaid, hoolimata levivast hedonismist, kasvab järjest peale.

Lõpetuseks. Iga tekst peegeldab oma aega ja ühisosa on kindlasti keel või ka side oma kultuuriruumiga. Samuti on kõiki mõtteloosarja autoreid mõjutanud keskkond, side Euroopa (ja muu maailma) mõtteloo või mõttetraditsioonidega. Ühelt poolt on tegemist intellektuaalse ajalooga, teiselt poolt on aga äärmiselt huvitav vaadata sarja laiemas teaduslikus plaanis koos maailma mõtteloo arengusuundadega. Ühtlasi võimaldaksid sellised uuringud paremini aru saada, kuidas on üldtunnustatud mõisted rahvusriigi kujunemisel leidnud tõlgendamist meie mõttemaailmas. Sellised üldistused näitavad, kuidas lihtsatest soovidest „Kas siis selle maa keel …“ (1818) või „Ükskord on Eesti riik …“ (1905) on jõutud ühe väikerahva intellektuaalse selgroo kujunemiseni ja kelle mõtlejad on silmapaistvad ühiskonnategelased ja teadlased. See on ülesanne uurijatele, kellel on kasutada suurepärane algallikate kogu tänu Hando Runneli tööle meie mõttepärandi kogumisel. Prantsuse filosoof Edgar Morin on öeldud, et mitte ainult osa pole tervikus, vaid ka tervik peitub osas. Nii on ka meie mõttelugu osa suurest pildist ja vastupidi. Arvo Mägi on eesti rahva ajalugu käsitlenud tihedas seoses maailma ajalooga („Eesti rahva ajaraamat“), sama käsitlus oleks oluline ka mõtteloo seisukohalt.

Marek Tamm ja Kalevi Kull mõtisklevad Akadeemias² teemal, mis on Eesti teooria. Nende idee kohaselt on see „väljapaistvate arusaamade teataval määral kokkukuuluv kogum, mis on pärit Eestiga seotud õpetlastelt, ning millel võib olla huvipakkuv väärtus kogu intellektuaalse maailma jaoks“. Sõnastatud kaheksa teesina, mis haaravad ratsionalismi, romantismi, ruumilisust, tervikut jm, on viimane neist: „Eesti teooria kätkeb veel palju muudki.“ Küllap ongi meile tähtis lahti mõtestada mõttelugu.

1 Teadusmõte Eestis. Teaduskultuur. TA, Tallinn 2013.

2 Marek Tamm, Kalevi Kull, Eesti teooria. – Akadeemia 2015, nr 4.

---

Eesti mõttelugu

Eesti Teaduste Akadeemia korraldab 20. aprillil ERMis konverentsi „Eesti mõttelugu“, et tähistada Eesti Teaduste Akadeemia esimese üldkogu istungit, mis peeti 20. aprillil 1938.

Konverentsil esinevad ettekannetega Hando Runnel, Mart Jagomägi, Jaan Undusk, Ülo Matjus, Pärtel Piirimäe ja Ester Oras.