Nostalgia ei tähenda alati minevikuihalust

Kirsti Jõesalu: „Praegune pilt on mitmekesisem, nõukogude ajast räägitakse ametlikul tasandil küll kannatuste ja vastupanu võtmes, aga ka inimeste argielu kogemused on aktsepteeritud ja kuuldavad.“

TIIA KÕNNUSSAAR

Hiljuti Tartu ülikoolis kaitstud doktoritöös analüüsib Kirsti Jõesalu ühe ajalooperioodi – hilissotsialismi tähenduse kujunemist Eesti XXI sajandi alguse mälukultuuris. Hilise sotsialismi all mõistetakse perioodi 1950. aastate lõpust kuni 1980. aastate keskpaigani.

Kirsti Jõesalu kirjutab oma doktoritöös, et 1990ndatel oli avalikus ruumis valdav katkestuse diskursus ja okupatsiooniperioodi kirjeldati eeskätt kannatuste ja vastupanu võtmes. Alates sajandivahetusest hakkas sinna jõudma ka argielu mälestusi ja kerget nostalgiatki, mis vallandas diskussiooni.

Te valisite oma töö teemaks tol ajal vähe puudutatud teema – argielu mälestused. Miks?

Kirsti Jõesalu: Hakkasin mälu teemaga tegelema 2001. aastal, uurides nõu­kogude argielu kogemust. Olles ise üles kasvanud kannatuste ja vastupanu diskursuse mõju all, tajusin, et inimestel on ka teistsuguseid kogemusi, millest seni ei oldud palju räägitud. Üheks ajendiks doktoritöö teema valimisel oli mu magistritöö, mille allikaks olid Eesti Rahva Muuseumi nõukogude argielule keskendunud küsitluslehtede vastused. Kui avalikus ruumis kirjeldati pigem ühte tüüpi lugusid, siis vastustest tuli välja, et nõukogudeaegne kogemus on palju mitmekesisem. Tundus, et pildi mitmekesistamiseks peab ka need teised hääled välja tooma.

Milline on teie enda argikogemus nõukogude ajast?

Ma olen 1970ndate laps, minu argikogemus on maalapse kogemus. Sovhoosiasula, väike maakool, vanemad töötasid ühes asutuses. Oli rahulik ja argine elu. Loomulikult olid varjul ka konfliktid. Mina läksin kooli 1983. aastal ja tookord käisid koolides Suure Isamaasõja veteranid. Millalgi 1985-86 tegin kodus ettepaneku, et minu vanaisa võiks ka tulla kooli rääkima. Sõjast ju räägiti kogu aeg.

Siis pidid vanemad seletama, et vanaisa ei saa kooli minna.

Kirsti Jõesalu töö kõneleb Eestis XXI sajandi alguses ilmnenud nostalgiast kui vastumälust senisele nõukogude aja käsitlusele.

Raili Nugin

Kuidas vanemad seda põhjendasid?

Kindlasti olen ka ise juurde mõelnud, sest olen selle teemaga nii palju tegelenud, aga mulle tundub, et isa ütleski otse, et vanaisa oli teises sõjaväes. Nõukogude filmidega üles kasvanud lapsele oli see muidugi šokk. Aga seda, et vanavanaisa oli Vabadussõjas, sain teada alles 1990ndate algul. Teadsin, et talukoht ühes väikeses kohas Saaremaal on sõjas saadud. Olin ajaloohuviline laps ja mõtlesin endamisi, et millises sõjas see küll saadud on. Kuna vanavanaisa oli minu meelest väga vana, siis tulid pähe Vene-Türgi ja Vene-Jaapani sõda.

On märgata, et üks mälukonflikte seisneb selles, et on peresid ja põlvkondi, kus räägiti nõukogude ajal lastele ja lapselastele Eesti okupeerimise kohta tõtt, tihtipeale just haritlasperedes, kuid mitte ainult. Ja on teised, kes teadlikult ei rääkinud, kartes pahandusi ja püüdes oma lapsi kaitsta. Kas võib oletada, et mälukonflikt ei jookse mitte ainult põlvkondade vahelt, vaid ka sealt, millises infoväljas lapsed üles kasvasid?

Jah, seda kindlasti. Võib ka olla, et mida rohkem oli perekonnas traumat, seda vähem lastele räägiti. Igas perekonnas kogemused kindlasti erinevad ja on unikaalsed. Aga võib öelda ka nii, et mida nooremad põlvkonnad, seda enam tuleb peale uusi kogemusi.

Oma uurimistöö põhjal võin öelda, et jagan oma kogemusi 1970ndatest pärit informantidega: oleme lugenud samu kultuuritekste, vaadanud samu filme, meie argielu sarnanes.

See punkt, kus hakati rääkima ka mittetraumaatilistest nõukogude aja kogemustest, on sajandivahetuse paiku. Üheks meediumiks, kus debateeriti hilise nõukogude aja üle, oli näiteks Eesti Päevalehe kommentaarium. XXI sajandi alguses, kui kommentaarium alles tekkis, kirjutasid Eesti Päevalehe kolumnistidena Kaarel Tarand ja Eerik-Niiles Kross. Just nende kahe autori artiklite kommentaariumides debateeriti palju teemal, missugune meil kolhoosielu omal ajal oli, sealhulgas toodi esile üldist sotsiaalset kindlustunnet. Võib-olla oli seda maa ja linna vastandust ka: teie, linnapoisid, seda ei kogenud, aga meil maal oli hoopis teine kogemus.

Nõukogudeaegsest argikogemusest kõnelemine aktualiseerus, näiteks 2004. aastal kuulutas Enno Tammer Postimehes välja kogumisvõistluse, mis oli sõnastatud defitsiidikeskselt. Sinna tuligi palju asjakeskseid kogemusi: millest oli nõukogude ajal puudus, kuidas ma sain oma esimese teksapaari jne. Samal ajal, 2004. aastal tuli ETVs Mati Undi „Vana aja asjad“ ning SL Õhtulehes retrorubriik. Ju siis oli vajadus nende teemadega tegelda. Ka elulood, millega ma hiljem töötasin, on kirjutatud 2001. aastal.

Te olete uurinud kolme põlvkonna, 1920., 1940. ja 1970. aastal sündinute lugusid. Kas nende põlvkondade lugudes on märgata ühisjooni või erinevusi?

Kui vaadata 1970ndatel sündinute lugusid, siis võib-olla ootasin pisut, et nad käsitavad katkestuse diskursust teisiti. Aga seda ei juhtunud: see oli täielikult aktsepteeritud vaatenurk, seda ei seata küsimuse alla ka selle põlvkonna kultuuritekstides.

Erinevus on ehk selles, et 1940ndatel sündinud naiste lugudes on kirjutajail vahetu traumakogemus, näiteks oli ühe kirjutaja nähes vanaema ära viidud. Aga samale võistlusele saadetud lugude hulgas on ka 1949. aastal Siberis sündinud naise lugu. Tema keskendub ajale, mil ta tuli tagasi Eestisse, käis siin koolis ja õppis ametit. Siber on tema nendest mälestustest välja jäänud.

Te räägite oma töös vastumälust. Kuidas see avaldus?

Oma töös ja artiklites olen kasutanud vastumälu mõistet, toetudes antropoloog Daphne Berdahlile.1 Tema kirjeldab oma töödes endisel Ida-Saksamaal alates 1990. aastatest ilmnenud nostalgiat kui vastumälu. Nii olen ka mina oma töös rääkinud Eestis XXI sajandi alguses ilmnenud nostalgiast kui vastumälust senisele nõukogude aja käsitlusele.

Toon näite elulugudest. Elulookirjutajatel on tavaks, et kirjatöö lõpuks tehakse kokkuvõte või antakse hinnang. Ja seda ei tulnud ette mitte ainult ühes töös, vaid ikka mitmes, et kirjutatakse: ma ei tea, kas see oli nüüd see, mida te tahtsite saada, sest mulle jäi mulje, et te [muuseum] tahtsite saada kannatuslugusid. Kusjuures üleskutses ei olnud seda rõhutatud: vastupidi, see oli esimene kord, kui paluti kirjutada igapäevaelust ja sellest, mida muutused endaga argipäeva kaasa tõid. Või toodi seesama aspekt välja kaaskirjas muuseumile. Kaaskirjas on tihtipeale märgitud: „Loodan, et see pakub teile huvi, sest mul ei ole rääkida suurtest üleelamistest.“ Sealgi avaldub kirjutajate vastumälu.

Miks nimetatakse teistsugust vaatenurka vastumäluks?

Kui Berdahli juurde tagasi tulla, siis tema defineerib nostalgiat kui vastumälu senisele lääne hegemoonlikule käsitlusele, viisile, kuidas üldiselt on kirjeldatud kommunistlikku minevikku ja argipäeva. Ka minu töös on see nii kasutuses. Võib-olla peaksin täpsustama, et aeg, mida mina oma töös vaatlen, on aastad 2000–2010 ehk siis just see dünaamiline periood mälukultuuris, mil senise kannatuse ja vastupanu narratiivi kõrvale kerkis ka teistsuguseid kogemusi.

Nii et aktuaalne oli vastumälu termin just mu töö allikate kontekstis, kui uurisin selle sajandi alguses kirjutatud elulugusid, meediatekste ja kommentaare. Lõppjäreldustes toon välja, et praegune pilt on palju mitmekesisem, nõukogude ajast räägitakse ametlikul tasandil küll kannatuste ja vastupanu võtmes, aga ka inimeste argielu kogemused on aktsepteeritud ja kuuldavad.

Kui tulla veel kord töö teoreetilise aluse juurde, siis kirjutate kultuurimälust ja kommunikatiivsest mälust. Mil moel need teie töös avalduvad?

Toetun kultuurimälu mõiste kasutamisel Jan ja Aleida Assmannile, kuid ka Astrid Erllile ja Ann Rigneyle. Aleida Assmanniga puutusin esmakordselt kokku Konstanzi ülikoolis, tema ja tema arusaamad on kindlasti mind palju mõjutanud.2

Assmannid mõistavad kultuurimälu kui üht kollektiivse mälu vormi, mis kinnitab kindla grupi identiteete.3 Assmannide arvates kuuluvad kultuurimälusse need tekstid, mis on läbi aegade kestnud, mille juurde tagasi minnakse ja millele viidatakse. Kommunikatiivne mälu ehk see, mida me mäletame ja suuliselt edasi anname, kestab kolm põlvkonda, umbes 80–100 aastat. Sinna kuuluvad kogemused ja sündmused, mida perekonnas või teistele sotsiaalsetele gruppidele suuliselt vahendatakse. Kultuurimälus kristalliseeruvad aga pikaajalisemad lood. Jan Assmann on egüptoloog ja tema vaade on pikaajaline, nt peab ta kultuurimälu all silmas vanu egiptuse ja kreeka tekste.4 Aleida Assmann on seda täiendanud klassikalise kirjandusliku kaanoniga.

Aga viimasel ajal, just sel sajandil on seda suhet hakatud dünaamilisemalt vaatlema: ka kultuurimälus on dünaamikat ja liikumisi. Nõukogude ajaga tegeldes tekkis mul alguses konflikt: tundus, et ma ei saa seda teooriat kohaldada, sest nõukogude aja kogemus kuuluks justkui kommunikatiivse mälu alla, kuid see kogemus on juba olemas ka kultuuritekstides. Siin tuginesingi Astrid Erllile, kes on laiendanud kultuurimälu meediumide hulka, hõlmates sinna nii kirjanduse kui ka filmi.5

Kuivõrd avaldub elulugudes pikaaegne kultuurimälu?

Siin pole ma ehk kõige õigem ainuisikuliselt vastama, sest töötasin koos Ene Kõresaarega, kes oli minu doktoritöö juhendaja ja tema tegeles just 1920. aastal sündinute mälestustega. Siinkohal viitaksin tema töödele, kus ta on välja toonud, kuidas sellesama põlvkonna tekstides viidatakse näiteks eeposele „Kalevipoeg“ või ongi elulugu kirjutatud „Kalevipoja“ struktuuri põhjal.6

Tooksin siin näite keelte segunemisest elulugudes. Seda on märgata näiteks 1940ndatel sündinute elulugudes – nad kirjeldavad nõukogude aega, kasutades ideoloogilisi vormeleid, sest neil puudub tänapäevane sõnavara tolleaegsete sündmuste seletamiseks. Näiteks pioneeri- ja komsomoliorganisatsiooni liikmeks astumine või parteitöö teemad – neid tekste võib tänapäeval nimetada loosunglikeks.

Millised on mälestused nn hilisest sotsialismist, 1960. – 1980. aastatest?

Väga suure osa võtab tööelu. 1940ndatel sündinutest on elulugusid kirjutanud peamiselt naised, tundub, et mehed oli kirjutamise üleskutse ajal (2000–2001) veel tööelule keskendunud. Naised kirjutasid väga palju avaliku ja privaatse ühildamisest ja sellest, kui tähtis oli tollal tööelu. Pigem jäeti lapsed üksi koju või vaatasid haige lapse järele vanemad lapsed, aga töö tuli ära teha. See on teatud mõttes ka tunnustuse otsimine: kuidas ma mõlemaga, nii töö kui ka pereeluga, hakkama sain. Kirjutati ka ühistegevusest: töökoha kaudu korraldati teatriskäike, ekskursioone, üritusi kultuurimajades. Hästi palju on esil argine pool, poliitilist või ideoloogilist on vähe. On paar kirjutajat, kes on kirjutanud oma komsomoli- ja parteitööst. Mulle meenub üks lugu, kus mõlemad abikaasad olid parteilased, ja mis on tollele 1960ndate põlvkonnale iseloomulik: nad uskusid tulevikku, uskusid, et kõik läheb paremaks. Teatud mõttes läks ka!

Kuid 1940ndatel sündinute lugudes on ka palju raskusi: see oli sõjajärgne aeg, palju oli vaesust kuni selleni välja, et kui mindi linna õppima, oli nädalaks ajaks kaasas leivapäts, millele salaja korteriperenaise sahvrist moosi peale määriti. Mis samuti väga palju neid lugusid mõjutab, on see, et keskkool oli kuni 1956. aastani tasuline. Paljud elulookirjutajad olid kuni selle ajani valinud tehnikumi või kutsekooli, sest see oli tasuta ja seal maksti stipendiumi. Teine, mida 1940. aastatel sündinud kirjeldavad, on 1990. aastate muutused ja mida see neile argielus kaasa tõi.

Nõnda võib öelda, et eelmise sajandi jooksul on sajandi algul sündinud eestlane üle elanud kolm järskude muutustega katkestust: sõda ja Eesti Vabariigi loomine 1918. aastal, Nõukogude okupatsioon ja sotsialism alates 1940, ja seejärel iseseisvuse taastamine ja riigikorra muutus 1990ndatel, mil elud taas segamini paisati.

Jah, võib tõesti öelda, et ka 1990ndad on kirjutajatel esil kui katkestus. Paljud, just naised, jäid töötuks, toimus koondamisi. Sel ajal muudeti ka pensioniea algust, ja kuna nemad on see põlvkond, kes olid läinud tööle teadmisega, et 55aastaselt saab pensionile, siis ka see muutus oli ootamatu. Raskelt tabab muutus maainimesi.

Seda on tundlikult analüüsinud sotsiaalantropoloog Aet Annist.

Jah, soovitan lugeda Aet Annisti monograafiat Kagu-Eesti keskusküladest.7 Seni on 1990ndaid esitatud eduloona: Eesti oli väga tubli, viisime läbi kiired reformid jne. Paljud elulood seavad aga sellise käsituse küsimärgi alla. Selles võtmes tõusevadki aastad 1960– 1980 kirjutajate mälus esile stabiilsete ja turvalistena.

Te olete uurinud ka presidentide kõnesid. Mis silma jäi?

See oli väga huvitav ülesanne. Uurisin, kas neis kõnedes vaadeldakse stalinismi aega ja hilissotsialismi erinevalt, kas neile antakse mingi erisus. Järeldus oli, et ei anta: kõigi kolme presidendi puhul oli vaade nõukogude ajale kaunis ühtne. Loomulikult tegeleb Lennart Meri oma kõnedes minevikuga kõige rohkem, sinna on ühendatud ka tema enda elukogemus. Meri puhul oli huvitav jälgida, kuidas ta kasutab samasugust retoorikat nagu elulookirjutajad, kes olid sündinud 1920. aastatel – ta kõneleb Nõukogude ajast kui pimedast ajast ja läheb tagasi orjaöö retoorika juurde. Pika-pika öö kujundit kasutavad ka elulookirjutajad, kes 1990ndatel oma elulugu kirjutasid.

Kui võis arvata, et Arnold Rüütel toob rohkem sisse oma elukogemust, siis tegelikult ainus erinevus, mis on selgelt näha, on see, et Lennart Meri räägib palju 1939. ja 1940. aastast, Jaltast ja sellest, et seda ei tohi enam kunagi juhtuda, et meid jäetakse üksi. Arnold Rüütel paneb rohkem rõhku 1988.-1989. aastale. Teatud mõttes ta debateerib oma kõnedes selle 1990. aastate ajalookirjutusega, rõhutades, et me peame nägema oma taasiseseisvunud riigi veretut algust. Ometi ei sea ta ka Meri narratiivi mingil moel kahtluse alla.

Toomas Hendrik Ilves räägib minevikust aastapäevakõnedes kõige vähem. Vaatasin ainult tema esimese ametiaja kõnesid, kuna kirjutasin oma tööd just sel perioodil. Enamasti olid vaatluse all iseseisvuspäeva ja mälestuspäevade kõned. Märkasin, et Ilves ei räägi enam minevikust, vaid rohkem tulevikust. Minevikuga tegeleb ta konkreetsete mälestuspäevade kõnedes. Üks mälutöö kontekstis väga märgiline kõne oli näiteks riigiarhiivi teaduskonverentsil 2007. aasta sügisel. Seal ta tegeles minevikuga, samuti 20. augusti kõnedes.

20. augusti tähistamine on omaette huvitav mälukultuuri teema. Lennart Meri ei pööranud 20. augustile erilist tähelepanu. Arnold Rüütel tegi sellega algust ja Toomas Hendrik Ilves tõi 20. augusti tugevalt esile oma kultuuriavalikkusega sidumise, vastuvõtu ja kõnedega.

Mis puudutab aastaid 1939 ja 1940, siis Ilves räägib neist aastatest pigem selles kontekstis, et see kõik juhtus sellepärast, et me ise olime demokraatlikest väärtustest loobunud ja seda ei tohi enam kunagi juhtuda. Peame rõhutama demokraatlikke väärtusi ja kodanikuühiskonda, siis ei jää me enam üksi. See oli muudatus, võrreldes Mere ja Rüütliga. Presidentide kõned on väga põnev materjal, olen avaldanud sel teemal ka artikli ERMi aastaraamatus.8

Uurisite ka nelja kultuuriteksti: näitust, mängufilmi, romaani ja osaliselt fiktsionaalset dokumentaali ning tegite nende autoritega kuus biograafilist intervjuud. Need olid näitus „Asjad minu elus. Nõukogudeaegne tootedisain“ (2000–2001), mille kuraatorid olid Karin Paulus ja Kai Lobjakas; Urmas Vadi ja Jaak Kilmi mängufilm „Kohtumine tundmatuga“; Jan Kausi romaan „Hetk“ ning Jaak Kilmi ja Kiur Aarma film „Disko ja tuumasõda“.9 Kuidas intervjueeritavad esitasid oma elukogemust?

Intervjueerisime koos Raili Nuginiga. Palusime rääkida oma lapsepõlvest, koolielust ja jõudsime nende tekstide juurde: kust see kõik tuli. Selle grupi teeb eripäraseks see, et kõik peale Urmas Vadi on põhjaeestlased, nii et Soome teema tuli tugevalt sisse. Meid paelusid just need autorid, kuna nad olid oma kultuuritekstides hilist nõukogude perioodi eraldi teemana käsitlenud ja me vaatlesime neid tekste ka kui põlvkondliku kogemuse väljendust.

Sarnane on see, et keegi ei esita väljakutset katkestuse diskursusele. Teisalt on oluline argieluline. Asjadest 1970. aastatel sündinute nõukogude aja meenutustes ilmus meil Raili Nuginiga sel aastal artikkel Vikerkaare asjade erinumbris.10 Mulle meenub näiteks inter­vjueeritav, kes tõi välja kohukese. Talle on lapsepõlvest jäänud fiksatsioon kohukeste suhtes, et neid oli tollal väga raske saada: „Ma nüüdki mõnikord ostan neid kuus tükki ja söön korraga ära.“ Seda on praegusaja lastele raske seletada.

1970ndate põlvkonna kontekstis ja hilise nõukogude aja tõlgendamisega seoses meenub mulle ka praegune teletorni näitus „Banaani ei ole“, mille autorid on Tarmo Männard ja Erki Laur. Näitust külastades oli mul oma kümneaastasele raske selgeks teha, miks selline pealkiri. Sel näitusel oli põnev jälgida, kuidas autorid rõhutavad, et me ei taha seda aega tagasi, me ei ole nostalgilised. Oma töös tegelengi palju nostalgia mõistega. Nostalgia ei pea tähendama tagasiigatsust, aja tagasipööramist. On küll selline mõiste nagu restauratiivne nostalgia, millest on kirjutanud Svetlana Boym, mis aga Eestis võiks iseloomustada pigem 1980ndate lõppu, mil Eesti Vabariiki taheti 1939. aastasse tagasi pöörata. Pigem väljendus minu tehtud intervjuudes ja elulugudes reflektiivne nostalgia või ka 1970ndate irooniline nostalgia, mis aga ei kanna ideoloogilist konnotatsiooni. See ongi tegelemine argieluga: ma tahan näidata, milline oli minu kogemus.

Olete oma töös märkinud, et lähiminevikku on hakatud käsitlema pigem huumori ja iroonia võtmes. Seda näitab ka seriaali „ENSV“ edu.

Meie suundumused sarnanevad teiste Nõukogude mõjusfääris olnud riikidega. Näiteks Saksamaal avaldus see kõik juba palju varem. Berliinis ja endise Jugoslaavia riikides avati nõukogude disainiga mängivaid sotsialismiaja stiilis kohvikuid jne.

Lätis Liepājas on tsaariaegne kasarm, omaaegne vangla, kus taasesitatakse nõukogudeaegset vanglarežiimi ja šokituristid võivad vanglaõhustikku omal nahal kogeda, nt hambaharjaga WC-potti küürida.

Jah, ka Leedus on selline ja Tallinnaski on KGB-kohvik, mis on pigem välisturistidele.

Nõukogudeaegse absurdiga ongi keeruline teisiti suhestuda kui selle üle nalja heites. Kas aga irooniline vaade lähiminevikule ei tühista nende elutööd, kes, näiteks minu põlvkonna emad-isad, kõvasti tööd rügasid, et peret toita, ja kellele oli töö ka eneseteostus?

Mulle tundub, et seda ohtu ei ole, sest häälte mitmekesisuses on kõik hääled esindatud. Näiteks on ERMi uue püsinäituse „Kohtumised“ osa „Paralleelilmad“ nõuab kuulamist ja süvenemist, aga seal on kõik need lood olemas. Soovitan väga külastada ja vaadata, sest see on koht, kus avaldub ka nõukogudeaegsete kogemuste mitmekesisus. Mulle tundub, et „ENSV“ absurdi oskavad hinnata need, kes on seda aega kogenud, lapsed vaatavad seda kui suhtekomöödiat.

Võib-olla nullindate esimene kümnend oli aeg, kui tõlgenduste üle vaieldi. Olen seoses Ilvese kõnede analüüsimisega veidi puudutanud ka tema diskussiooni Jaak Alliku ja Rein Veidemanni kirjutistega. Nimelt polemiseerib Ilves Alliku retsensiooniga Toomas Karjahärmi ja Väino Sirgu raamatule „Kohanemine ja vastupanu. Eesti haritlaskond 1940–1987“. Raamatus on nõukogude aega – nagu pealkirjastki näha – kujutatud vastupanu võtmes, ja sellise käsitluse Allik Sirbi veergudel (2007. 10. augusti numbris)11 vaidlustabki. Sellele omakorda vastas president Ilves oma 20. augusti kõnes.

Nii et mingil hetkel see oli diskussiooniteema, kuid nüüd tundub, et on kerkinud uued teemad ja nõukogude periood ei ole enam nii terava tähelepanu all. Kuigi jah, Okupatsioonide muuseumi juhtum tõi selle täiesti ootamatult ja plahvatuslikult uuesti keskpunkti. Meile kui mälu-uurijatele on see väga põnev. Kui alguses tundus, et see on põlvkondlik konflikt, siis tegelikult ei ole. Ka noorema põlvkonna sõnavõtjate seas on nii uue idee pooldajaid kui ka vastandujaid.

Võib-olla oleks nüüd aeg tegelda Teise maailmasõja inimliku küljega, et ei kaoks teadmine, mida tähendab sõda.

Millise pildi andis doktoritöö teile eesti mälukultuurist ja kas kerkis üles uusi küsimusi?

Minu õnn ja õnnetus on see, et sattusin selle teemaga tegelema ajal, mil mälukultuuris toimus dünaamika ja muutumine. Nüüd on pilt palju mitmekesisem, kuid 1990. aastate alguses ei olnud isegi muuseumides kuigi palju nõukogude aja väljapanekuid. Oli ka väga üksikuid repressioonide näitusi, mis oli mulle üllatav.

Uue teemana kerkis üles järelmälu küsimus, ja seda just Okupatsioonide muuseumi näitel: kuidas taasiseseisvunud Eestis sündinud põlvkonnad tõlgendavad nõukogude perioodi ja selleaegseid traumaatilisi sündmusi. Järelmälu mõiste taga on Ameerika kultuuriteadlane Marianne Hirsch, kes algul kasutas seda holokausti üleelanute kogemuste suhtes: nimelt kirjeldas ta järelmälu mõistega, kuidas kogevad holokausti järgnevad põlvkonnad, kes ei ole seda ise üle elanud, aga kannavad endas.12 Hiljem on seda mõistet laiendatud ka teiste traumaatiliste sündmuste mäletamisele: kuidas järeltulevad põlvkonnad mäletavad neid raskeid sündmusi, mida nad ise ei ole kogenud.

Järelmälu teemaga praegu ka tegelen: hiljuti mälu instituudiga liitunud ühendusel Unitas on projekt „Kogu me lugu!“, mille taga on noored, kes inter­vjueerivad vanemaid inimesi, keskendudes sellele, mida mäletavad rasketest neljakümnendatest aastatest toona sündinud inimesed.

1 Daphne Berdhal, On the Social Life of Postsocialism. Ed by Matti Bunzl. Bloomington: Indiana University Press, 2010.

2 Nt Aleida Assmann, Der lange Schatten der Vergangenheit. Erinnerungskultur und Geschichtspolitik. München: C. H. Beck, 2006

3 Eesti keeles saab lugeda Jan Assmanni „Kollektiivne mälu ja kultuuriline identiteet“, Akadeemia 2012, nr 10.

4 Äsja ilmus „Avatud Eesti raamatu“ sarjas Jan Assmanni „Egiptlane Mooses. Mälestus Egiptusest Lääne monoteismis”. Varrak, 2017.

5 Vt Astrid Erll, Memory in Culture. Basingstoke, New York: Palgrave Macmillian, 2011.

6 Vt Ene Kõresaar, Life Story as Cultural Memory. On the Role of the Textual Community in Post-1989 Memory Work. – Jõesalu, K. & Kannike, A. (toim). Cultural Patterns and Life Stories, Tallinn University Press, 2016.

7 Aet Annist, „Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas“. TLÜ Kirjastus, 2011.

8 Kirsti Jõesalu, Eesti nõukogudejärgne mälutöö: nõukogude minevik presidentide kõnedes, ERM aastaraamat, 55, 2012

9 Kirsti Jõesalu, Raili Nugin, Reproducing Identity Through Remembering: Cultural Texts on Late Soviet Period. Folklore. Electronic Journal of Folklore, 2012, 51.

10 Kirsti Jõesalu, Raili Nugin. Asjad ja linnakeskkond nõukogudejärgses mälukultuuris, Vikerkaar, 2017, 1–2.

11 Jaak Allik, Põlvili või püsti? – Sirp, 10. VIII 2007.

12 Kirsti Jõesalu, Eesti nõukogudejärgne mälutöö: nõukogude minevik presidentide kõnedes, ERM aastaraamat, 55, 2012.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming