Auhind – Muusikalise tunnetuse apologeet

KERRI KOTTA

Tõnu Kõrvits on oma loomingus aus umbes nii, nagu on aus (autentne) oma toimimises loodus.

Tõnu Kõrvitsa kasvamine eesti muusikasse on olnud loomulik. Aegamisi on temast saanud selle vereringe niivõrd oluline osa, et temata on eesti nüüdismuusikat raske ette kujutada. Iseenesestmõistetavus, millega ta sellel maastikul toimetab, jätab mulje, nagu oleks ta siin alati olnud. Huvitaval kombel toimub see kõik ilma ekspansionistliku enesekehtestamiseta, kunstilise eluruumi hõivamiseta või paradigmaatilise vastandumiseta. Tõnu Kõrvitsa tulek ei ole toonud eesti muusikas kaasa põhimõttelist suunamuutust, rangelt võttes isegi mitte uusi teemasid.

Ometi on tema muusika kõike muud kui konformistlik, välistest oludest lähtuv. Selle mittekonformistlikkus ei tulene originaalsusest – kui viimast mõista muusikaväliste ja seega suhteliselt kergesti kirjeldatavate ebatavaliste parameetrite kogumina –, vaid pigem läbitunnetatusest, mis näib oma sügavuses olevat leebelt, kuid kompromissitult aus. Tõnu Kõrvits on oma loomingus aus umbes nii, nagu on aus (autentne) oma toimimises loodus. See on kindlasti ka tugevuse tunnus – loobuda manifesto’dest ja kõikidest muudest modernistlikest rituaalidest, mis on ju ellu kutsutud eelkõige kaitse-eesmärgil (ja kaitsmist vajab tavaliselt see, milles südamepõhjas kaheldakse). Tõnu Kõrvits oma muusikas lihtsalt on.

Helilooja Tõnu Kõrvitsale anti 8. augustil Pärnu muusikapäevadel üle tänavune Lepo Sumera nimeline heliloomingu preemia.

Kaupo Kikkas

Siiski on see olemine muusikas ka kunst, vastasel juhul ei oleks Tõnu Kõrvitsa loomingut esteetiliselt võimalik hinnata. See näib olevat eelkõige kahe valdkonna piiril olemise kunst. Nendeks valdkondadeks võiks tinglikult nimetada pop- ja kunstmuusikat. Erinevalt eelkäijatest ei ehita aga Tõnu Kõrvits oma muusikat üles kahe mõtteviisi konfliktsusele ega võta iroonilist hoiakut ühe või teise suhtes (mis ei ole ju ka midagi muud kui halvasti varjatud sümpaatia, mida modernistlik helilooja targu välja ei näita). Ka ei lase ta ühel mõtteviisil teise üle domineerida viisil, mis muudaks tema muusika popiga vürtsitatud tõsiseks muusikaks või vastupidi – ehk siis lihtsalt halvaks pop- või kunstmuusikaks.

See näib olevat midagi hoopis peenemat. Poplaulu vorm on pandud teenima arendatud helikeelt – aga jällegi mitte väliselt, mitte poplaulu vormi muusikale kontseptuaalselt peale surudes, vaid retooriliselt ja dramaturgiliselt. Nõnda, et see kasvaks välja muusikast enesest, et muusika oma kulgemises ise „tahaks“ sellise vormi võtta.

Siin kangastub mingi askeetlikkus ja alandlikkus, aupaklikkus muusika eri vormide ja avaldumiskujude suhtes ning uues sümbioosis leitakse neid kõige vähem kahjustav koht või roll. Sellist lähenemisviisi võib pidada ka ökoloogiliseks. Siinkohal oleks Tõnu Kõrvitsat paslik võrrelda Veljo Tormisega. Ka Veljo Tormis ei tahtnud erinevalt n-ö rahvusromantikutest rahvalauluga midagi „teha“, seda mingeid oma eesmärke silmas pidades kasutada, vaid leida sellele vorm, milles selle potentsiaal saaks maksimaalselt avalduda, milles rahvalaul saaks edasi elada (pärast seda, kui see oma esialgses praktikas enam funktsioneerida ei suutnud). Ja näib, et midagi sarnast – kuigi hoopis teises plaanis – teeb ka Tõnu Kõrvits: ta istutab mingid struktuurid, mis oma äraleierdatuses ei näi enam tõsisemat muusikahuvilist köitvat, uude keskkonda, kus need mingi ime läbi lähevad uuesti kasvama.

See eeldab tuumani minemist. Kui üldse saab rääkida Tõnu Kõrvitsa koolkonnast, siis ei põhine see mitte tema ja õpilaste stiililisel, vaid pigem lähenemisviisi ühtsusel – kõikehaaravas tunnetuslikkuses või vähemalt selle täielikus ülimuslikkuses mõistuslike spekulatsioonide ees. See on andnud meile Tõnu Kõrvitsa õpilaste teoste näol muusika, mida on teinekord raske muusikateaduslike või -teoreetiliste argumentidega kaitsta ja mis oma kergemates väljendusvormides võib panna ka õlgu kehitama. Selline muusika saab kaitsta ennast peaasjalikult ise, aga selleks peab ta juurduma sügaval.