Händeli ajatu oratoorium, ometi päevakajaline

SAALE FISCHER

G. F. Händeli oratoorium „Iisrael Egiptuses“ 21. II Tallinna Jaani kirikus. Anna Dennis (sopran, Suurbritannia), William Towers (kontratenor, Suurbritannia), Simon Wall (tenor, Suurbritannia), Evelyn Kanepi (sopran), Alvar Tiisler (bass), Andreas Väljamäe (bass), kammerkoor Voces Musicales (koormeister Valter Soosalu), kammerorkester Sinfonietta Rīga, dirigent Risto Joost.

Voces Musicalese, Sinfonietta Rīga, vokaalsolistide ja dirigent Risto Joosti tõlgendus kerkib Händeli oratooriumi esituste seas esile oma selge ajastutruu rõhuasetuse poolest, asetades lati ka võimalike tulevaste soorituste jaoks väga kõrgele.

Voces Musicales

Praegusajal peaaegu päevakajalist Händeli oratooriumi „Iisrael Egiptuses“ on Tallinnas esitatud mäletatavasti kolmel korral: kahel korral tegi seda Eesti Filharmoonia Kammerkoor koos Tallinna Kammerorkestri (1999) ja ERSOga (2008) ning korra Lübecki Bachi koor ja Nõmme Linnaorkester (2000). Nüüdne ettekanne (Voces Musicales, Sinfonietta Rīga, vokaalsolistid ja dirigent Risto Joost) kerkib selles loetelus esile oma selge ajastutruu rõhuasetuse poolest, asetades lati ka võimalike tulevaste soorituste jaoks väga kõrgele.

Pole vist juhus, et oratooriumi „Iisrael Egiptuses“ värskeimad ettekanded Tallinnas ja Riias langesid veebruari lõpupäevadele. Kaks tähtsat sakslast, Händel ja Bach, kelle järjestikune 330. sünniaastapäev langeb krookuste puhkemise aega nende sünnimaal, on 2015. aastal innustanud tegudele terve Euroopa. Kõige kaalukam „Teeme ära!“ laadis initsiatiiv mängida ühel päeval Bachi ja Bachi-eelset muusikat ehk püüd kuuldavalt ja märgatavalt väärtustada õhtumaade tuhandeaastast muusikapärandit, on liikvele veetud lausa Euroopa Liidu institutsioonide tasemel ja UNESCO patronaaži all.

On suur rõõm, et ka siin kaugel provintsis käib muusikaelu ühte jalga aktuaalsete ilmasündmustega ning tänu kahe Balti riigi ning Briti muusikutele sai Händeli sünniaastapäev kahes vanas hansalinnas uhkesti peetud. Kuuldavasti läks oratoorium Riias suure menuga täismajale, samuti võttis Revali publik kontserdi vastu püsti seistes aplodeerides.

Hiljuti Pärdi „Adama itku“ esituse eest Grammy võitnud Läti kammer­orkester Sinfonietta Rīga enesetutvustuses seisab, et orkestrandid on noored ja avatud ning lihvivad pidevalt ka oma barokkmuusika esitusoskusi. Viimane pole öeldud pelga sõnakõlksuna, sest see, mille modernsetel keelpillidel mängiv orkester oratooriumi avataktidest alates Jaani kiriku võlvide alla tekitas, oli ühteaegu nii ootamatu kui vapustav.

Barokiaja heliloojad tundsid hästi publiku südame puudutamise kunsti. Haarates õigel hetkel õige tööriista järele (helistik, afekt, figuurid jne), suudavad nad kuulajat naerutada, kohutada, hingeliselt tõsta, kaastundest itkema panna, kui vaid esitajal jätkub oidu ja oskusi seda kõike teada ja edasi anda. Selle nimel on Sinfonietta Rīga teinud ära suure töö ning orkestri autentne mängumaneer, imeline kõla, continuo-rühma kergus ja koos dirigendiga nüanssideni läbi töötatud esitus tegi silmad ette nii mõnelegi siin nähtud barokse suurvormi ettekandele.

Vocese lauljate suu läbi ning orkestri saatel jõudis kuulajani vana testamendi raevukas Jumal, kes päästab rõhutud iisraellased Egiptusest ja juhatab nad üle Punase mere. Kuigi sisu on koletu, polnud kuidagi võimalik tagasi hoida muhelust selle üle, millise innuka afektirohkusega oli Händel kirja pannud ning dirigent koos koori ja orkestriga tõlgendada võtnud egiptlasi sääskede, konnade, rohutirtsude, katku, verejõgede, äikese, rahe, pilkase pimeduse ja esmasündinute mõrvamisega karistavat Jehoovat. Itsitasin endamisi ka siis, kui koorinumbris „Egiptus rõõmustas nende / iisraellaste / ära minnes, sest hirm nende pärast oli teda vallanud“ kostis eeldatavate rõõmuhõisete asemel lavalt hoopis suur muusikaline kergendusohe. Suurepäraselt tabatud ja edasi antud numbrite tagant oli, nagu kavalehel kirjas, tõepoolest võimalik aimata helilooja huumorisoont.

Väheste soolonumbrite ja duettidega pikitud suurteost vapralt kandnud koorilt oleks kohati soovinud läbipaistvamat heledamat kõla ning selgemat inglise keelt. Kiriku pingiridadesse kostsid mõned lihtsasti parandatavad hääldusapsud, sõna fear hääldamine nagu fair, eestilikult helitud s-häälikud sõnades as või was, lai e-häälik kohtades, kus see peenenema peaks (departed). Suur ja tubli töö oratooriumi äraõppimisel on tehtud, jääb üle loota ja soovida, et töö viljaks ja koori südamepalgaks ei jääks vaid need kaks kontserti!

Lõpetuseks solistidest, kellel, nagu öeldud, on ses teoses koori kõrval sootuks väheldasem roll. Rambile said kordamööda, koos ja eraldi astuda lauljad nii Vocese enda ridadest kui – Londonis kirjutatud ingliskeelsele oratooriumile paslikult – Albionist: sopranid Anna Dennis ja Evelyn Kanepi, kontratenor William Towers, tenor Simon Wall, bass-bariton Andreas Väljamäe ning bass Alvar Tiisler. Kolm britti on kogemustega vanamuusikalauljad, kelle ooperirollid ja solistitöö on tugevalt seotud Inglismaa ja ingliskeelse kultuuriruumi tippsaalide ning -kooslustega – märk­sõnad nagu J. E. Gardiner, L. Cummings, Orchstra of the Age of Enlightenment, BBC sümfooniaorkester või The Tallis Scholars on vaid üksikud ilmekad näited. Mikstuur eestimaiste solistidega hoidis teose nappide aariate ja duettide lõikes mõnusat pinget – kuidas saavad hakkama omad? Muidugi märkab kuulaja erisusi häälematerjalis, ehk laulja enesekindluseski, ent tulemus oli võluv. Sopranite helge duett „Issand on mu tugevus“ ja basside ehe bravuuriduo numbris „Issand on sõjamees“ jäid teiste soolonumbrite seas heas mõttes meelde.

Kergendusohkega võib võtta kokku suurepärase ettekande varjatud moraali – modernorkester ei pea per se barokki esitama tundega, nagu söödaks laval hautatud juurvilja, neelates mõnu tundmata magedaid, kuid tervislikke suutäisi. Kokaraamatute külluse ajastul tuleb vaid tahta teha see üks liigutus – sirutada käsi raamaturiiuli poole, ja sööjad kiidavad!